Mängufilm „Tuliliilia“ (Meteoriit, Eesti 2018, 90 min), režissöör Maria Avdjuško, stsenaristid Maria Avdjuško, Leana Jalukse ja Al Wallcat, produtsent Aet Laigu, kaasprodutsent Julien Madon, operaator Thierry Pouget. Osades Ingrid Isotamm, Johann Urb, Eva Eensaar, Rasmus Kallas, Epp Eespäev jt.

Pärast aastakümneid filmides figureerimist on Maria Avdjuško võtnud sisse positsiooni kaamera taga. Kõigepealt lühifilmiga „Nõiutud“ filmilindikassetilt „Paha lugu“ (2017), nüüd täispika mängufilmi, müstiliste sugemetega psühholoogilise draama „Tuliliilia“ režissööritoolis, sammudes juhtumisi ühes rütmis globaalse trendiga. Naise käega lavastatud naise loost ei puudu naiste ahistamise teema ega võimestamise toonid. Seda asjaolu polegi põhjust iseenesest välja tuua – film räägib ju enda eest.

Ja räägib see ühe tuttavliku algusega loo. Pia (Ingrid Isotamm) on hilistes kolmekümnendates jõukas silmaarst. Temaga juhtub see, mida tuleb kogeda päris paljudel: seni turvaline maailm variseb kokku ja pärast rängalt haiget teinud krahhi tuleb kohaneda uue reaalsusega. Mees, kellega on viisteist aastat koos elatud, ei armasta enam teda, vaid kedagi teist, viljakat, ning edasi tuleb minna üksi. Selle pidepunkti põrmustamisest piisab, et hävineksid ka meelerahu, enesekindlus ja elurõõm. Pia on kurnatud ja tuim. Ärevuse, kas ta sellest monotoonsest olekust enam välja tulebki, on ta mõistuse jõul alla surunud – kuidagi peab ju edasi minema. Nii elabki ta kohusetundlikult töölt koju rütmis, kusjuures hoiatavast manitsusest, et üksi ei jooda, ta eriti ei hooli.

Seda, mis järgneb, ei tule siiski sugugi kõigil ette. Enamasti iseendaga üksi aega veetev naine hakkab ühtäkki enda ümber kogema kellegi tontlikku juuresolekut. Hingus, energia, jõud või kuidas seda ka kutsuda, füüsiliselt ei manifesteeru, ent jätab endast maha vägagi füüsilised jäljed. Pia ärkab hommikul hoopis mujal, mitte seal, kus uinus, kaelal pesueht maasikas, pidžaama toanurgas känkras … ja muud seda sorti üllatused. Tundmatu toob Pias esile teatud mõttelise ja füüsilise, ratsionaalse ja seletamatu, passiivsuse ja haaratuse duaalsuse. Otsekui kuuvalgusest väestatud – intensiivne vaatepilt, muide – tärkab temas midagi primaarset, ihulist ja jõulist, mida on tema igapäevasel arsti ja „normaalse inimese“ persona’l keeruline vastu võtta või selgitada. Ent mida eriskummalisemad ja uskumatumad asjaolud ilmnevad, seda laiemalt tuleb otsida seletust.

Isotamm on rolli eest korralikult kiidusõnu pälvinud ja põhjusega. Värskendav on näha kinolinal uusi tegijaid, sealjuures mitte otse koolipingist. Isotamme kehastus aitab teha Piast Pia. Tema näos kohtuvad tüüne eneseteadlikkus, silmades ühtaegu igatsev melanhoolsus ja õrnus. Ehedalt mõjuvad nii meeleheitemomendid kui ka hellad hetked. Peategelase üleelamisi saadab terve kamp muud rahvast. Jätkub silmapaistvaid episoodilisi osatäitmisi, nagu Liisa Pulga tõre praktiline perearst, rääkimata Elina Reinoldi ümberkehastumisest nõiana. Kraadi võrra kaalukamad kõrval­karakterid aga märgistavad justkui rõhutatult teatud meeleolusid, emotsioone ja ideid: sõbrannalt laenuks saadud ideaalpoeg Peetrike (Rasmus Kallas), vaenulikkust ning muutuste valu alla jooniv eksmees (Kristjan Sarv) või alternatiivset unistuste elu kehastav Kaarel, muretu ja lahke päikesemees (Johann Urb). Kui optimistliku sõbranna Ida (Eva Eensaar) käitumine tekitab küsimusi, siis ema Dagmar (Epp Eespäev) on puhta camp! Igavene iluduskuninganna, soovimatute laste nimel karjääri ohverdanud lavadiiva, raputab möödunud elu nukrad reliktid Pia ja tema õe Kaia (Adele Taska) mugavasse kaugusse ning realiseerib piisavalt terasena kõik võimalused oma tunnete väljanäitamiseks. Niisugused tegelased annavad filmile oma löövate repliikidega lõbusamat hoogu juurde ega lase linateosel liiga tõsiseks minna, olgugi et tonaalne tervik tõmbub sellevõrra hägusemaks.

Linateos ise on valdavalt tume. Prantsuse operaator Thierry Pouget kaamera taga laenab võõra pilgu ka vaatajale, vajutades Tallinna tuttavale linnapildile põhjamaise anonüümsuse pitseri. Avastatud avaruse trikile aitab kaasa koloriit: film on ekraanile manatud külmades toonides, sekka mõni demonstratiivne värvisärtsakas. Värvinguga käsikäes käivad heliriba ilmestavad, õudusfilmidest hästi teada üleloomulikkusele viitavad pahaendelised sahinad ja puhinad, mis osutavad süžee-elementide kõrval otsesemalt sellele žanrile.

„Tuliliilia“ köidab ning suudab vaataja kaasa haarata. Kui ka õuduselementidesse sisse elada, säilib huvi lõpplahenduse vastu. Ja lahendus tuleb, kuigi teekond selleni jätab tee vabaks spekulatsioonidele. Võimalikke otsi on harutamiseks rohkem kui üks, aga film ei lähe neid mööda edasi ega sunni ka vaatajat ühelegi neist pühenduma, on kohe teadlikult rubriigist „arvake, mis tahate“.

Välja triivitakse ehk elu mõistmatute keerdkäikude aktsepteerimiseni. Pia läbib justkui leinaga toimetuleku faasid: šokist eituseni, tingimisest leppimiseni välja. Lõpuks on just kõhedust tekitavad sündmused need, mis ta valulisest tardumusest välja tõukavad – kaua sa ikka end haletsed, kui reaalne elu kandadel tallub. Ei pea alati olema nii, nagu peab olema. Võimaluseks tuleb valmis olla ehk, parafraseerides Rain Simmuli vaimulikku, ime on kõrvalekalle, mis toob inimestele kasu. Kuigi „Tuliliilia“ jääb raskesti määratletavaks, on tükil iseloomu: kübe maailma filmikunstis, sümpaatne lisa kodumaisesse žanrifilmi.