Eriliste inimeste lahkumise valusal hetkel tulevad tahes-tahtmata meelde luuletaja ja mõtleja Atticuse sõnad „elu on kunst teeselda, et oled normaalne“. Neil on järjest suurem mõte ühiskonnas, kus normaalsuse tähendus muutub. Kus järjest suureneb surve end eri pooluste suhtes positsioneerida. Kus väärikalt igati põhjendatud eriarvamusele jäämine võib saada ühiskondliku hukkamõistu osaliseks.

Selles kontekstis ning silmapaistva õigusteadlase ja õiguse üle mõtleja Uno Lõhmuse elutöö valguses tasub küsida: mis maksab üks hea seadus? Kas selle hind käib samas taktis inflatsiooniga? Või vastupidi? Aga mis on põhiseaduse hind? On sellel üldse hinda? Või on sellega nagu vabadusega? Et selle väärtust mõistame alles siis, kui oleme selle kaotanud.

Võidakse arvata, et seadus, eriti põhiseadus, on kõigile tasuta. Arthur Miller on meenutanud: „Ära usu seda, et asjadel, mis kasu ei too, pole väärtust.“ Korrastatus on meie universumis alati väärtus. Põhimõtteliselt ja fundamentaalselt. Selle loomiseks kulub energiat. Korrastatuse mõistmine ja hoidmine on samuti kallis. Nii energeetilises, rahalises kui ka enese pingutamise mõttes. Aga radikaalselt odavam kui minnalaskmine. Inglise luuletaja Alexander Pope on kirjutanud: „Kord on paradiisi esimene seadus.“

Ameerika jutlustaja Henry Ward Beecheri elegantses sõnastuses on seadus oluline mitte sellepärast, et ta on seadus, vaid et temas peitub õiglus. Seadus on usaldus­loome instrument, üks väheseid, mis on riigi käsutuses. Seadus on keel, milles riik räägib inimestega. Seetõttu peab see olema konkreetne, üheselt mõistetav ja aja­hambale vastupidav. Põhiseadus eriti.

Ajad muutuvad. Muutub korra mõiste ja korrastatuse tajumine. Muutuvad taust, keel ja märkide süsteem, milles elame. Kui seadust tajutakse erinevalt selle mõttest, on asjad halvasti. Nii inimese kui ka riigi jaoks. Siis kaob usaldus. See on kriitiline koht. Enamik negatiivsust riigi suhtes peegeldab põhiosas ju lihtsalt seda, kui palju usaldatakse riiki ja selle institutsioone. Ka seadusi. Seetõttu on hädavajalik seaduse mõte aina uuesti lahti seletada. Et inimesed aduksid nii raame kui ka konteksti.

Põhiseaduse mõtte selgitamiseks on vaja ebanormaalselt palju teadmisi. Nii ühiskonna toimimise aluste kui ka inimhinge ja psühholoogia tundmist. Seetõttu on mõistlik, et sellesse on kaasatud nii tipptasemel õigusteadus kui ka aastakümnete pikkuse praktikaga kohtunikud, ja et selle üle mõeldakse teaduste akadeemia tiiva all. Et meie riigi nägu saaks ka läbi riigiõiguse ja riigiõigusteaduse prisma Eesti rahvus­vahelise kuvandi osaks.

Uno Lõhmus oli Eesti riigiõigusteaduse taassünni üks arhitekte ja eestvedajaid, teaduste akadeemia riigiõiguse sihtkapitali nõukoja esimene esimees; sihtkapitali eestvedaja ja põhiraskuse kandja neli aastat, riigiõiguse aastaraamatute seeria käivitaja ning esimene peatoimetaja.

Erilist tähelepanu, tunnustust ja tänu väärib Uno Lõhmuse titaanlik töö Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaaride peatoimetajana. Selle eeltööks oli nii tema erakordne kogemus kohtunikuna kui ka panus riigiõigusliku mõtte arengusse Eestis, nii ühiskonna kõnetajana kui ka eksperdi­arvamuste sõnastajana. Need tervikuna on muutnud Eesti vaimuilma, kus tõe ja õiguse vahekorra selgitamine on saanud kultuuri üheks vundamendiks.

Püha Thomas Aquinost teadis, et inimese kehtestatud seadus väärib seaduse nime vaid siis, kui ta on kooskõlas terve mõistusega ning otseselt tuletatud põlistest seadustest. Mida selgemaks saab see meie põhiseaduse kohta, seda lihtsam on kodanikul riiki usaldada. Seda paremini tunneks hea kolleeg ja sõber Uno Lõhmus end õigusteadlaste Valhallas.

Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere järelhüüe Tartu ülikooli aulas 14. VIII 2024