Mul on õigus ja sina oled süüdi. Mul on täiesti õigus ja mul pole mingit süüd. Sinul lasub kogu süü, aga õigust pole sul kröömikestki. Sellisena aga mu õigus haihtuks. Sest mul on õigus ikkagi ainult seoses sinuga, kes sa süüdi oled. Süüdlus on lahutamatu osa mu õigusest. Ilma selleta poleks ma üldse teadlikki, et ma olen õige või et mul on õigus, vaid ma lihtsalt oleksin. Kui aga mul on õigus, siis olen ma juba mässitud süüdlusse, ehkki ma tahan pisendada selle kaduvväikseks: mu ainukene häbiplekk ja süü on see, et ma üldse kokku puutusin sinuga, kes sa süüdi oled. Kuid just sellest nõelapistest tuleb süü must tint minu muidu nii puhtaveelisse õiguse põide. Süütus ja süü segunevad, muutuvad eristamatuks: „Kas temalt varastati või tema varastas – igatahes on ta vargusega seotud.“ Ma olen järjest põhjalikumalt sisse mässitud, ma jään aina rohkem süüdi (nagu mõnes Kafka romaanis).
Ma olen süüdi. Jah, sinul on kogu õigus, aga mina olen süüdlane. Mina tegin. Sina ei puutu asjasse. Õnnetul moel sa lihtsalt sattusid kannatajaks, minu häbiteo ohvriks. Olen süüdi selles, et niimoodi tegin, ja ka selles, et ma olen selline, kellest sai selline häbitegu tuleneda. Kuid kas ma saan olla süüdi selles, et ma selline olen? See eeldaks ju valikut; valida saab aga ühe- või teistsugust tegu, mitte aga olemist. Kui öeldakse, et sa saad valida, kes sa oled, siis peetakse selle all silmas ikkagi tegusid ja aja jooksul nende kuhjumist. Aga isegi kui möönda, et mingil hetkel mul tekkis autonoomsem otsustusjõud oma tegemiste üle, on ju siiski selge, et selle alused pandi paika teiste poolt – eeskätt mu vanemad, geenid, ümbrus, kuhu sündisin. Mul ei saa oma olemises mingit süüd olla, ma olen õige, isegi kui, jah, vaat selle teo tegin halvasti, valesti ning olen selles süüdi. Kuid ma pole üleni süüdi. Õige-olemise sätendus lööb helendama mu süsimusta olmapõie.
Kuid kui möönda, et ma pole päris ainsana õige ning et mingi süü mul on, siis kas ei vii see ohvrisüüdistamise ja süüdlaseõigustamiseni? It takes two to tango; küllap sa ise ka ikkagi provotseerisid; vaata, mis riideid sa kandsid. Ja kui hakata mõlgutama selle üle, et ma polegi üleni süüdi, vaid et mu olemine on õige ja vaid selles ühes (või kahes või kümnes, aga mitte kõigis) aspektis panin toime süüteo, siis kas ei kõla see kahtlaselt eneseõigustamise moodi? „Inimene ikka eksib“, „lepi sellega“, „ma juba olen kord selline“ – aga mu üksikteod ei saa iial varjutada mu oivalist, hindamatut, võrratut olemist.
Siis on süü ja õigus ühendatud pelgalt väliselt ja staatiliselt. Aga kui ma möönan, et teisel on samuti alati mingi õigus, siis ei pea see tähendama, et mina, ohver, saaksin perverssel moel süüdlaseks, vaid see võib avada peenema õiguse ja süü dialektika. Jah, ta on süüdi. Aga kuidas nüüd siis edasi? Kuidas neid häbitegusid edaspidi ära hoida? Kas tuleb ta vangi panna? Tingimisi süüdi mõista? Teraapiasse või koolitusele suunata? Selgitustööd teha? See sõltub paljudest asjaoludest ja siin on vaja nii teadmisi kui ka nüansitundlikkust. Me oleme kõik natuke süüdi üksteise ees (nii et kellelgi pole täiesti kontekstivälist voli „visata esimene kivi“). Ükski inimene pole täiesti õige. Kes end täiesti õigeks peab, on variser. Keegi pole puhas. See loob pinna leppimisele.
Või kui ma mõistan, et minulgi on mingi õigus kõigest oma süükoormast hoolimata, siis ei pea see viima eneseõigustamiseni, vaid võib kaasa tuua muunduse. Ma ei pea oma süüst kinni hoidma. Kuni ma elan, pole kunagi liiga hilja end parandada. See, et ma tegin ühe, kümme, sada häbitegu, ei tähenda, et ma peaksin tegema sinna otsa veel ühe. Igaühel meist on täielik õigus oma olemises. Keegi pole täiesti ja läbinisti süüdi. Kes end täiesti süüdlaseks peab, on deemon. Keegi pole must. See annab aluse andestusele.