Rohelised kaotasid, paremäärmuslased võitsid. Selline on Euroopa Parlamendi valimistulemuste lühikokkuvõte. Veel enam, paljud Euroopa paremradikaalidest ehitasid oma kampaania üles teadlikult rohepöördele vastandudes. Saksamaa AfD võitles suure osa viimasest aastast õhksoojuspumpadega, Itaalia valitsus keelustas laboris kasvatatud liha ja juttu „ökodiktaatorlusest“ kuulis kõikjal, Hollandist Eestini. Paremjõudude kampaaniale lisasid auru Lääne-Euroopa põllumeeste protestid, mis seadsid kahtluse alla uute keskkonnareeglite mõttekuse ajal, mil väetiste, seemnete ja kindlustuse kallinemine on teinud farmerite elu juba niigi raskeks.
Nurjatu probleem, kas pole? Hinnatõusul on mitmeid põhjusi, aga suur osa neist on otseselt seotud muutuva kliimaga. Näiteks on kindlustus kallim seepärast, et saagikust pärssivaid ilmaolusid – olgu paduvihmade või kuumalainete näol – tuleb ette sagedamini kui seni. Niisiis nõutakse kliimapoliitika vastu võitlemist sageli seetõttu, et juba muutunud kliima on teinud elu liiga kalliks. Paremääre lubadused on sama heasoovlikud nagu naabril, kes soovitab uputuskahjude eest tasumiseks drenaaž ehitamata jätta. Pole vahet, kas ta on loll või küüniline, vastu pükse saad ikkagi.
Ent peeglisse peavad vaatama ka peavoolu rohepoliitikud. Mitte ainult need, kes kuuluvad vastavat värvi parteisse, vaid eriti need, kes tegutsevad tsentriparteides, noh, nagu Reformierakond. Rohepöörde uurijad on aastaid rõhutanud, et Euroopa taristu ja tööstusbaasi ümberehitamisega peab kaasas käima ka aktiivne sotsiaalpoliitika, nn õiglane üleminek. Ida-Virumaa kaevurid ei ole süüdi selles, et terve põlvkonna keskkonnaaktivistide hoiatustest hoolimata usaldati ökoloogide ja majandusteadlaste asemel Juhan Partsi ning ehitati viimase võimaliku hetkeni uusi tossukorstnaid. Samamoodi ei pea ka Euroopa põllumehed maksma aastakümnete halbade poliitiliste otsuste eest. Stabiilne kliima ja sellega kaasnevad hüved tagavad meie kõigi heaolu, sestap tuleks ka üheskoos nende eest seista ja hoolitseda, et rohepöördes „kaotajaks“ jäänutest ei saaks head sihtmärki populistidele. Kui selleks ei motiveeri ligimesearmastus, siis võiks kannustada vähemalt kartus fašismi ees.
Tsentrirohelised on õiglase üleminekuga suhestunud peamiselt kahel viisil. Esimene, liberaalne variant on deklareerida, et õiglus on oluline, jätta sellele minimaalne võimalik eelarve (õhuke riik, tervistav konkurents) ja lõpuks jaotada seda piskutki nii, et suurem osa rahast satub sõbralike ettevõtjate, mitte reaalselt kannatajate taskusse. Teine, konservatiivne variant on öelda midagi stiilis, et me ei taha arbuusikujulist rohepööret, mis on pealt roheline, seest aga punane nagu sotsialism. Ei veena: energiaturg, põllumajandus ja transport on kolm valdkonda, kus pole vabaturumajandust kunagi olnud. Teatavasti läheb kolmandik ELi eelarvest põllumajanduse subsiidiumidele ja fossiilkütuste otseste ja kaudsete dotatsioonide summa ulatub IMFi andmeil 2023. aastal üle seitsme triljoni dollari. Nii et punane on see arbuus niikuinii, aga koor võiks tal vähemalt pruuni asemel roheline olla.
Füüsikaseadusi valimistele ei panda, sestap peaks olema selge, et poliitilise patiseisu lahendus ei saa olla rohepöörde ohverdamine, vaid sellele tuleb külge keevitada jõuline sotsiaalpoliitika. Paraku on tsentriparteid jõudmas valedele järeldustele: Saksamaa CDU on juba teatanud, et ELi plaan 2035. aastaks bensiinimootoriga autode tootmine lõpetada tuleb tühistada. Prantsusmaa Les Républicainsi paremtsentristid teatasid just koostööplaanidest populistliku RNiga. Taas peab paika tõdemus, et paremääre tõusuga kaasneb konservatiivide radikaliseerumine.
Kui tahta näha mingitki valguskiirt, siis ehk selles, et neil Põhjamaadel, kus parempopulistid on võimul, kaotasid nad Euroopa Parlamendi valimistel toetajaid. Praktikas selgub üsna kiiresti, et luulude ja jauramisega eriti hästi riiki ei valitse. Ent selleks ajaks, kui ülejäänud Euroopa selle õppetunni kätte saab, on kuumalained taas mõne kraadi võrra kangemad.