Kärpehooajal on taas tulnud moodi rääkida vajaduspõhisusest. Milliseid toetusi krokodillid sööma hakkavad, pole veel täpselt teada, aga uudistest on läbi käinud muuhulgas vanematoetuse ülempiiri langetamine, ajutisele töövõimetusele sissetulekupõhise lae kehtestamine, kõrghariduse osaliselt tasuliseks muutmine ning kaugemas perspektiivis ka universaalsete lastetoetuste kaotamine.

See lähenemine on mõistetav. Sotsiaaltoetuste kärpimine sobib hästi paremerakondadele, kes eelistavad seda maksubaasi laiendamisele, sotsid saavad aga vähemasti öelda, et kärped ei taba kõige vaesemaid. Pealegi jätab viide vajaduspõhisusele rääkijast alati vastutustundliku ja praktilise meelega inimese mulje. Keda ei kaunistaks lause „miks maksta toetusi neile, kes seda ei vaja?“ või „helikopterilt raha külvamisele?“ osutamine?

Vajaduspõhiseid toetusi hakati läänemaailmas laialdasemalt kasutama pärast 1970ndate majanduskriisi ning umbes samast ajast on neid ka kritiseeritud. Etteheiteid on kolme liiki: halduslikud, õigluslikud ja poliitilised.

Esiteks nõuavad vajaduspõhised toetused suurt ja kohmakat bürokraatiamasinat. Keegi peab koguma infot selle kohta, kui suur on toetust taotleva perekonna sissetulek, millised on säästud, kui suured on vältimatud väljaminekud jne. Head valemit siin ei ole. Võib valida liiga lihtsad parameetrid ja jaotada toetust karjuvalt ebaõiglaselt. Eestis näiteks arvestatakse mitut toetust, sealhulgas vanematoetust sotsiaalmaksuga maksustatud tulu pealt. Sestap võib kultuuritöötaja, kelle sissetulekud tulevad valdavalt stipendiumidest või litsentsilepingutest, jääda vanemapalgast hoopis ilma. Samal ajal mõni ettevõtja, kes maksab endale kahekordset Eesti keskmist palka, ent saab aastas veel mitmekümne tuhande euro jagu ettevõtlustulu, vajab toetust kindlasti vähem, ent saab seda siiski. Kus on siin õiglus? Katsudes kõiki võimalikke tegureid arvesse võtta, jõuame teistpidi absurdi, nagu on juhtunud Suur­britannias ja USAs, kus toiduabi saaja peab lugema ankeedis üles kõik kodumasinad, mille väärtus on suurem kui 500 dollarit. Selline halduskoormus ajab hulluks nii ametnikud kui ka toetuse saajad.

Niisiis on kafkalik paberimajandus vajaduspõhiste toetuste menetlemisel vältimatu. Maailm on lihtsalt liiga keeruline, et vajadust ühe hoobiga mõõta. Bürokraatia tekitab aga teise suure probleemi: terve hulk inimesi, kes reeglite järgi toetust vääriksid, jäävad sellest ilma. USAs ei saa toiduabi näiteks 15% inimestest, kes seda saama peaksid, ning vaestele mõeldud tervisekindlustus Medicaid ei jõua neljandikuni lastetutest täiskasvanutest, kes programmis osaleda võiksid. Põhjuste mõistmiseks tasub vaadata Ken Loachi filmi „Mina, Daniel Blake“, kus jälgitakse ühe mehe teekonda läbi Briti sotsiaalsüsteemi. Eluraskustes inimestele 40-leheküljelise ankeedi etteviskamine pole just parim viis nende motiveerimiseks. Paljud inimesed ei pruugi teadagi, et neil mõnele toetusele õigus on. Pealegi käib reeglina toetuste vajaduspõhiseks muutmise juurde ka ametnike koondamine, nii et abi pole ka kelleltki küsida.

Viimaks: kui toetusi ei maksta kõigile, on poliitiline toetus neile ka kerge kaduma. Kipub lihtsalt olema nii, et kui 80 eurot lastetoetust makstakse mulle, siis loomulikult olen ma seda väärt, kui aga kellelegi teisele, siis kerkib kiiresti küsimus, kas ta kulutab seda raha õigesti. Äkki hoopis joob maha? Või ostab lapsele krõpsu ja kommi ning pärast ravitakse teda minu maksuraha eest. On see üldse tegelikult tema laps? Kui esimene samm on juba astutud ning vajadus­lävend kuskile joonistatud, on poliitiliselt lihtsam ka seda joont aina uuesti ja uuesti nihutada. Ei ole kaugel aeg, mil avaõiguslikud ülikoolid olid ka USAs tasuta, ent pärast õppemaksu kehtestamist oli väga lihtne jätta vastutus rahastuse eest rektorite hooleks, selmet inflatsiooniga samas tempos riiklikku toetust suurendada. Nüüd ulatub ka UCLAs ja Berkeleys õppemaks tuhandete dollariteni.

Nii et kaunist retoorikast hoolimata tasub olla ettevaatlik: mõnikord võib helikopterilt raha külvamine olla tõepoolest kõige vastutustundlikum ja praktilisem lahendus.