Maarin Ektermann ja Airi Triisberg on välja töötanud kunstnikele, aga ka kõigile teistele kunstitöötajatele õiglase tasustamise määrad. Tasustamise määra aluseks on kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk (vt lähemalt Sirp 14. I) ning lähtudes selle kasvamisest peaks kasvama ka kunstnikele (ja teistele kunstitöötajatele) makstav tasu.
Kas Eesti Kunstimuuseum läheb kaasa nende ettepanekutega ja hakkab tasustama nende mõõdikute järgi? Kui, siis kust selleks raha saadakse? Kas muuseumi eelarvest või hakatakse seda taotlema igale projektile eraldi? Kas kultuurkapitalist? Või on mõni teine allikas?
SIRJE HELME (SA Eesti Kunsti muuseum juhatuse liige),
KADI POLLI (Kumu direktor):
Eesti kunstimuuseum maksab kunstnikutasusid juba mitmendat aastat ja teeme vahet, kas tegemist on isiku- või grupinäituse, uute või vanade teostega. Samamoodi maksame muuseumi publikuprogrammides esinemise eest. Tasude suurusjärgud on omavahel proportsioonis ja nende maksmine põhineb ühtsel süsteemsel alusel.
Kindlasti ei vasta need aga Maarin Ektermanni ja Airi Triisbergi pakutud summadele, samuti ei saa me tagada, et tasu igal aastal tõuseks (2022. aastal ei tõuse). Mõistame loomulikult kunstniku töö kaalu ja tahaksime alati maksta rohkem, aga praegu teeme seda esmajoones eelarvesse teenitud omatulust. Mida suuremad on kunstniku- ja kujundajatasud (Kumu suurematel ülevaatenäitustel, näiteks 1990ndad või 2000ndad, maksame kunstnikutasu 10–30 kunstnikule korraga), seda väiksemaks jääb teoste produktsiooni või näituse teostuse raha.
Kuna kultuurkapitali rakendus- ja kujutava kunsti sihtkapitali nõukogu on võtnud eesmärgiks muuseumide projektide toetuse vähendamise, siis kunstnikutasudele eraldi toetusallikat ei leidu. Institutsioonidele on kunstnikutasude maksmine praegu justkui „hea tahte avaldus“, aga kui raha ei ole, siis on seda head tahet raske väljendada, rääkimata parimast idealismist sündinud tasumäärade rakendamisest.