Von Krahli teatri „Paradiis“, idee autor ja lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Kairi Mändla, kostüümikunstnik Liisi Eelmaa, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, helikunstnik Artjom Astrov. Mängivad Mari Abel, Mart Kangro, Erki Laur, Tiina Tauraite ja Reimo Sagor. Esietendus 16. IV Von Krahli teatris.

Von Krahli teatrisse on jõudnud kevad koos mühinal puhkevate õite ja lehtedega. Lauri Lagle uuslavastus „Paradiis“ kutsub publiku oma aegruumi. Tärkav Eedeni aed lööb kohe-kohe õitsele ja seal elutsev Issanda loomaaed on suur. See on maapealne paradiis, mille loob igaüks ise.

Kõigepealt satub vaataja justkui külla sõprade remonditavasse elutuppa, ent viimistlusjärgus on siiski sootuks erilisem ruum. Viis tegelast (Mari Abel, Mart Kangro, Erki Laur, Tiina Tauraite ja Reimo Sagor), kes näivad olevat ammused tuttavad, valmistuvad muheledes millekski. Nad annavad maalides viimase lihvi pastellkirjule botaanikaaiale, väikesele maalilisele eraparadiisile, ning sealjuures jutustab igaüks oma tekkimise, õitsemise ja närbumise loo, ent mitte tingimata narratiivselt. Koos läbitakse kriitilised hetked, vestlused ja momendid, emotsioonid lainetavad üles-alla, õitsengu energiavahetus on intensiivne.

Lagle võttis ta enda kokku kutsutud trupiga ette uurimusliku tööprotsessi, mille lähtepunktiks oli põhikujundina paradiis, aed ja selle hääbumine. Sellega seostub terve arengu ja loodusliku eluringi teemapilv: idanemine, pungumine, õidepuhkemine ja noorus, küllus, vanadus ja lagunemine. Inimkonnagi juured peituvad looduses, mis ühendab loomise kõigele elavale omase kaduvuse ja surelikkusega. Kõik kuuluvad elutsüklit läbides mingisse süsteemi, vastastikuste seostega täidetud kogukonda, kõikehõlmavasse kaootilisse korrapärasse, kus tuleb osata üksteisega koos toimida või seda iga päev uuesti õppida. Lavastuse loomeprotsess oli pikk: on tajutav, et avar teemaring on koos süvitsi läbi uuritud ning tekstid ja stseenid arendatud improvisatsioonide pinnalt pikema aja jooksul. Trupp on lähenenud teemale täie energia ja otsingulustiga, isegi kui otsingud on viinud kohati valusate leidudeni. Me ei näe mitte unistuste paradiisi, mille poole püüelda, vaid oma igapäeva loomist, vabatahtlikku elutööd, mille käigus tuleb teineteist toetada ja abistada, olla kohal, leppida, omaks võtta ja taas lahti lasta.

„Paradiisi“ on keeruline kirjeldada lavategevust ümber jutustamata ning see rikuks üllatusmomendid, kuivõrd mitmed mõjuvad hetked saavutatakse lavaruumi visuaali ja näitlejate tegevuse koosmõjul. Trupp esitab erisuguseid lugusid ja suhtevorme, teistega koosolemise viise. See on pidev kõikumine ilust groteski, elu kõverpeeglist vaatlemisse ning sealt tagasi aususe ja ilu juurde.

Aristotelese eudaimonia ehk õitseng tähendab inimese terviklikku heaolu ning on inimelu eesmärk. Õitsemiseks on aga tarvilik evida voorusi, järgida kuldset keskteed äärmuslike käitumisviiside vahel. Seda keskteed otsivad ka „Paradiisi“ tegelased, aeg-ajalt küll eksivad neis otsingutes, laskudes just äärmusesse: igatsus armastuse järele võib viia skisofreenilisse hüsteeriasse, iharas elukevades lainetavad tunded kontrollimatult üles-alla. Üksinduse vastu võib aidata fantaasia armatsemisest sõnajalataimega, rollimängud parukatega või ennastunustav peo­mellu sukeldumine. Siiski jääb õhku hõljuma ka nimetu igatsus.

Trupp alustas improvisatsioonilistest etüüdidest ning on arendanud need omavahel ühendatud stseenideks, millest osas jutustatakse konkreetne lugu, teised on kujundlikud tegevusstseenid. Tegelaste vaheldumine on lavastatud osavalt: märkamatult tõuseb kellegi lugu fookusesse ning teised tõmbuvad sama sujuvalt tagaplaanile, peitu oma valmivasse ja kaitsvasse paradiisi. Teine võimalus on teadlik võõritav hüpe stseenist stseeni, täielik katkestus.

Erilaadsed üleminekud toovad lavastustemposse vaheldusrikkust, ent kandvat tempot ei hoita ühtlaselt. Kõverpeegel enese enneaegsest äraõitsetamisest viis lavalise energia maksimumi, ent mida edasi, seda venivamaks lähevad mõned stseenivahetused, eriti lavastuse teises pooles. Osalt on see arusaadav, sest näitlejad vajavad ka hingetõmbehetki.

Hästi on seevastu tasakaalustatud intensiivsete ja grotesksete stseenide vaheldamine kergematega, mis jätavad lavastuse temposse hingamisruumi ning võivad mõjuda lausa pühalikult. Koreograafiline stseen Debussy „Fauni pärastlõuna“ motiividel ühendab impressionistliku loodusihaluse, olendite kokkusaamise paradiisiaia õitsengus ja puhta ilu mõõtme ning tasakaalustab sellele eelnenud stseenide tihedust ja valjust.

Von Krahli teatris näeb laval peaaegu alati elutervet ning -jaatavat mängu. Tegelastena on näitlejad laval osaliselt nemad ise, viidates teineteisele eesnimedega ning põimides lugudesse ka isiklikku, jättes seejuures ruumi ka äraspidisele absurdile ja vaimukatele tähendusnihetele, mis loovad mängulisust. Näiteks Mart Kangro parukastseen võib mõjuda isikliku pihtimusena, isegi kui sellel pole tõepõhja all, ent absurdivindi pealekeeramine ei tee seda raskemeelseks. Tiina Tauraite ja Erki Lauri dialoog võiks olla nende endi kohtumise lugu, ent võõritavate mänguvõtetega jõutakse humoorikalt üldisemate suhtemustriteni, mida igas elu õitsemisringis ära tunda.

Teadlikult rõhutatakse ka trupi liikmete põlvkonnavahet. Vanus on üks tundlikke teemasid, kuid kaduvuse teemat puudutatakse kohati julma otsekohesusega: „Sa oled vana, paks ja haisev“. Punkt. Mart Kangrot ja Reimo Sagorit vastandatakse korduvalt ealiselt naljatamisi, ent nii võib jõuda väga valusate hetkedeni. Kangro pesemine on halastamatult otsene vanaduse abituse lavakujund, mida teravdavad Kangro kehalised võimed – teda saab mis tahes asendisse keerata ja väänata nagu kaltsu.

Lagle on koostöös trupiga jõudnud väga kõnekate stseenideni, olgu need narratiivi edastavad dialoogid või tegevuslikud pildid, ent lavastus võiks olla siiski kontsentreeritum ning seeläbi kas või pooltunni jagu lühem, kuivõrd tegemist on ühevaatuselise lavastusega. Energiapedaal on algul üsna põhja vajutatud, kuid tempo jääb seejärel lohisema ning venivad üleminekud tekitavad nii mõnegi stseeni väljakärpimise soovi. Seejuures laseb lavastaja vaatajal rahulikult tajuda füüsilist lavaruumi: kunstnik Kairi Mändla loodud lummav kirevpastelne taimeaed on visuaalselt nõnda köitev, et seda võib omaette imetleda. Läikivad paradiisiviljad on kaunid, ent kui need on lõhkenud, jääb neist vaid kurb mälestus. See on dekadentlik aed, kus pidevalt miski laguneb: taimed võivad ümber kukkuda, kirevad lehed okstelt langeda, tegelasedki komistada. Eluring kulgeb omas tempos.

Piibli järgi laseb Aadama ja Eeva loo lõpetus aimata, et Eedeni aias ei pidanud inimkond taluma surma ja kannatusi. Ometi on surm ja kannatused evolutsiooniprotsessile allutatud maailmas mis tahes elu vältimatu eeltingimus. Teoloogi ja füüsiku Ian Barbouri sõnul on valu see hind, mida tuleb maksta elu tundlikuma tajumise eest.^* Kaduvus on ka igapäevase „paradiisi“ lahutamatu osa. Õitsengule järgneb närbumine, kuid kokkuvõttes ei ole ükski närbumine lõpuni halb: muist taimigi õitseb ju mitu korda või teeb hääbudes ruumi uuele. Lagle on uurinud oma trupiga neid muundumisi ausalt, sügavalt ja tabavate lavaliste vahenditega.

Esimeses Moosese raamatus on kirjeldatud Eedeni aia loomise viiendat päeva nõnda: „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea“ (1Ms 1 : 31). Ka viis „Paradiisi“ tegelast vaatavad oma isikliku paradiisi valmides viimaks kõike, mis nad on teinud. Ja vaata, see oli väga hea.

*Ian Barbour, Religion in an Age of Science. Gifford Lectures 1989–1991, kd 1. Harpercollins, 1990.