Mai keskel toimunud rahvusvahelise muuseumipäeva puhul raporteerisid asjaomased asutused Eesti muuseumivaldkonna pakatavast elujõust. Külastuste arv oli kasvanud aastaga 15%, 256 muuseumis käis 2014. aastal kokku 3,8 miljonit inimest ehk Eestis külastati muuseume 1000 elaniku kohta 2919 korda, mis on ülekaalukas Euroopa rekord (järgnevad norralased 2149 külastusega).

Veelgi reipam rekord püstitati tänavusel järjekordsel muuseumiööl, mil ühe õhtuga käis muuseumides summaarselt üle 110 000 külastaja, millega hüppeliselt paranes aastatagune rekord 84 000 inimest. Rahandusministeeriumi vaatepunktist oleks pidanud uudise pealkirjastama aga hoopis nii: „Eesti muuseumid kaotasid ühe õhtuga üle miljoni euro omatulu“. Sest täpselt nii ongi, tasuta üritusi korraldades (milleks riigieelarvest veel muuseas lisatoetust makstakse) jäetakse kasutamata võimalus elanike käest piletiraha küsida. Muuseumiöö õnnestumiseks teevad muuseumid mõistagi ka ise keskmisest suuremaid pingutusi, hangivad esinejaid ja alalise programmi juurde lisanumbreid.

Teoreetiliselt on võimalik muuseumiööd pidada puhtakujuliseks turundusprojektiks ja öelda, et just seetõttu, et inimesed said tasuta magusa maigu suhu, on aasta lõikes kasvanud ka muuseumide tasuliste külastajate üldarv. Aga kuna seda keegi ei mõõda ega uuri, siis ei ole ka võimalik nii öelda. Külastajate arvu määramine tervikuna on üks nõidumise eriliik, nende hulgast veel välismaalaste eraldamine selle kunsti kõrgeim aste. Me ei tea kindlalt, kas ja kuidas konverteeritakse muuseumides tehtavad turunduskulud toodeteks, hindadeks ja maineks, veel vähem seda, kuidas võiksid olla omavahel seotud ja kattuda tasuta külastuspäevade (mida muuseumides on keskmiselt korra kuus) kliendid nendega, kes tasulistel päevadel pileti ostavad.

See on üks riigi kultuuripoliitikat ilmestavaid paljusid paradokse, et seesama riik, mille ametnikud nõuavad tuluplaanide suurendamist selleks aga investeeringuraha eraldamata, annab rõõmuga toetussummasid selleks, mis tema enda seatud eesmärkide saavutamisele vastu töötab. Samalaadseid vastu­käivusi leidub pea igas muuseumide põhilises seadusega määratud ülesandes ja riigi kultuuripoliitika põhisuundade napid suunised ei tööta siin ussi- ega püssirohuna.

Näiteks soosib riik sõnades muuseumide senisest paremat integreerimist haridussüsteemi, koolilastele suunatud tegevust, kuid samal ajal käriseb aina suuremaks vahe üldhariduskooli õpetajate ja muuseumitöötajate palkade vahel, mistõttu õpetajaharidusega inimest muuseumi tööle palgata on aina raskem. Kus on siin õiglus, kus valitsuse kuulsad xls-tabelid, mis lähedalt vaatajale tõde ja saatust jutustavad? Ajuti võib kuulda mõttekäike, et palgasaajate seltskond peaks enda eest rohkem võitlema, tõestama oma olulisust rahvuskultuuri arengu tagajana. Aga haritud muuseumitöötajal tekib seda kuuldes ja kõrvale põhiseadust lugedes küsimus, et miks küll keegi peaks oma vabas riigis lakkamatult võitlema õiguse eest täita talle sellesama põhiseaduse preambulis pandud kohustusi väärika tasu eest. Mis see piisav tasu küll oleks? Eks see ole kõrgemalt paremini paista, aga oleks suurtelt loogikutelt ja arvutajatelt ju loogiline oodata taipamist, et õpetajatöö on õpetajatöö, sõltumata haldavast võimkonnast ja ruumipunktist, kus seda tehakse ning vastavalt peaks vähemasti avalikus süsteemis sellel ka võrdne hind olema. Kui muuseumipedagoogi palk on praegu õiglane, siis järelikult on kooliõpetaja oma põhjendamatult kõrge (ligi 300 eurot kuus rohkem), või siis vastupidi – aga asjade sellise seisu kohta oleks vaja haridus- ja kultuuriministrilt ühist kirjalikku kinnitust.

Riigivõim on põhisuunana määranud võrgustike kujundamise, senisest ladusama koostöö muuseumide vahel. Kuid samaaegselt selle soovi sõnastamisega viidi mitu aastat läbi muuseumide „haldusreformi“, mille tagajärjel muutus aina mitmekesisemaks muuseumide juriidilise staatuse pilt. Õiguslikel raamidel on oma mõju argielule. Eraõiguslike sihtasutuste moodustamine mitmel pool võeti ette sooviga anda muuseumidele suurem majanduslik iseseisvus ja vabadus. Samal ajal jäid mitmed suuremad muuseumid hallatavateks riigiasutusteks, millele kohaldatakse vastupidist lähenemist „tugiteenuste tsentraliseerimise“ nime all, mis poliitiliste reformijate kujutlustes (ja hiljaaegu kordas selle dogma oma programmartiklis üle ka uus riigihalduse minister Aas) on võti ökonoomsuse ja efektiivsuse saavutamiseks valitsussektoris. Kuidas need maatamehed ja mõisnikud ühiste huvide alusel ikka koostööd teeksid? Kuidas ka tsaarivalitsus ei tahaks, ikka lõpeb see kõik vaid mõisate põletamisega.

Hallatava riigiasutuse rahalist otsustusvabadust ilmestab värske näide, kus revidendid panevad ühele muuseumile kangesti pahaks seda, et muuseum on valitsuse ja eriti toonase kultuuriminister Rein Langi õhutusel astunud juriidilise isikuna Eesti Kultuuri Koja kollektiivliikmeks. Reeglite tõlgendajate meelest peaks selliseks sammuks, mis läheb maksma maksimaalselt mõnisada eurot aastas, küsima valitsuselt eriloa. Sellise paberi liigutamine kuni otsuseni maksab kindlasti tuhandeid, kui võtta kokku kogu kooskõlastus- ja otsustusprotsess ning valitsuse istungi tunnihind. Muuseumitöötajal ei tuleks uneski pähe kurja ja moraalitut mõtet iseenda väikese kulutamisiha rahuldamiseks tekitada säästlikule valitsusele kümneid kordi suuremaid kulutusi. Aga reeglid sunnivad.

Aastapäevad tagasi tuli kultuuripoliitika juhtidel õnnelik mõte, et riigi otsehalduses olevad muuseumid peaksid oma teenustele kehtestama nn kulu­põhise hinnakirja. Nii mõnelgi muuseumi pakutavalt teenusel on olemas võrdlushinnad vabaturusektorist (näiteks kõikvõimalikud digiteerimisteenused jms). Muuseumides seniste turu keskmiste alusel kujundatud hindade asemel „kulupõhiste“ kehtestamine oludes, kus need rajanesid ülimadalal tööjõu hinnal ning vanade seadmete väikesel jääkväärtusel, tähendas otsustavat hinnalangust (kordades), mis on kindlasti tarbija rõõm. Aga kuidas sellise ideoloogilis-bürokraatliku sekkumise tagajärjel omatulu suurendada?

Kultuuripoliitika põhisuundades on poliitika teostamiseks sõnastatud kuldaväärt põhimõte (p 4): „Kultuurivaldkonna seadusandluse koostamisel lähtub riik õiguspoliitika arengusuundadest, vältides valdkonna ülereguleerimist.“ Kahjuks ei ole öeldud, kas sel printsiibil on ka tagasiulatuv jõud ja kas, kes ja millal võiks likvideerida vastuolud juba jõustatud aktide vahel ning tegevuspraktikas, kaotada ülereguleerimise ilmingud. Exceli tabeliga kirjeldatud kaosest mõistagi korda luua ei õnnestu.

Muuseumimajandus tuleb üksipulgi osadeks lahti võtta, kirjeldada seal toimuvaid protsesse, analüüsida nende korralduse otstarbekust ja vajalikkust, süstematiseerida, mis võimalik ning luua funktsionaalne üldstruktuur ja selge rahastamismudel. Vastasel juhul ei ole mingit sisu kultuuripoliitika kõlavatel lausetel, näiteks et „kõigile kooliõpilastele on tagatud võimalused Eesti muuseumide külastamiseks“. Muuseumid võivad ju oma uksed õpilastele tasuta lahti hoida, aga see ei muuda kuidagi tõsiasja, et näiteks Narvast või Kuressaarest Tartu vaimustavatesse muuseumidesse tuleku reisikulu on oluliselt suurem kui Elvast või Kallastelt tulijatel. Ja seda ei saa muuseumid õiglaselt hüvitada.

Kultuuriministeeriumis muuseumi­valdkonna mõtestatud korrastamise kava koostamiseks teadmisi ja elavjõudu piisavas koguses ei ole, ühiskondlikus korras nõuandvad kogud (näiteks muuseuminõukogu) mingit detailselt läbi mõeldud ja arvutatud poliitikadokumenti ilma eritellimuseta ning korraliku hinnapakkumiseta samuti teha ei suuda. Kus ise ei saa ega oska, seal korraldab riik hanke. Ülesandepüstituse tuumaks hanke teostajale on kirjeldada süsteemi sellisena, et pärast ülesehitamist seda poliitilise ja ametkondliku remondiga jälle ära rikkuda ei saa. Et muuseumi­võrk oleks nagu täisautomaatne kodumasin, mille käivitusnuppu tohib valitsus ainult korra näppida.