Rühmituse õhuLoss näitus „Rõhuloss“ Maarjamäe lossis kuni 21. I 2019, kunstnikud Kadri Mälk, Tanel Veenre, Piret Hirv, Eve Margus-Villems, Kristiina Laurits ja Villu Plink.
Juba enne näitusesaali sisenemist võisin väljapanekut kuulda. Ebamäärane kurguhäält meenutav heli meelitas mind minema üles mööda väikest puutreppi, valmistades mind niiviisi ette efemeerseks, nõiduslikuks keskkonnaks. Galeriis leidsin eest tohutu hõbedase tunneli, mis kaardus ja väänles kogu ruumi hõlmava tsüklonina. Ringikujulised avaused on täidetud pehmelt hõõguva, väljapoole tungiva valgusega, igas avauses on kunstiteos, mis meelitab enda juurde uskumatu jõuga. Kui ma liikusin ühest avausest teiseni, tundsin, et olen kadunud keerulistesse vastuoludesse: dekadentsist minimalismi, pingelisusest kergusesse, ajutisusest igavikku. Ihade rahuldamine sünnitab illusioone, tegelikkus fantaasiat – just nii, nagu ka nimi, mille kunstnikud on oma kooslusele andnud.
Kuigi tegemist on rühmituse väljapanekuga, on esile toodud osalejate individuaalsus: suhteliselt hõlbus on aru saada, millised teosed on millise autori omad, ilma et seda oleks pidanud eraldi rõhutama. Kristiina Lauritsa kunst on täidetud suurejoonelise ettenägematusega ja see rahuldab täiesti mu iha dekadentsi järele, mu usu, et kõik, mis on midagi väärt, on väärt, et seda on ka palju. Lauritsa hulljulgus ebakonventsionaalsete materjalidega ümberkäimisel tuleb hästi esile teoses „33“, hõbedalehega kaetud leivast kaelakees, või töös „Välk II“, kus ta on kasutanud musta soola, vaiku, sarve ja kalliskive. See-eest hanemunast, -sulest, vääriskivist ja hõbedast pross „Liiga palju õrnust“ on lausa priiskav, nii et seda on raske ette kujutada kellegi kehal, kuid ma olen võlutud selle vaimukast absurdsusest. Laurits on enesekindlalt trotsinud traditsioonilist ehtekunsti, mille järgi iga ehe peab olema tehtud just niiviisi, et kõigile on selge, et tegemist on ehtega.
Ka Villu Plink on pannud küsimärgi alla traditsioonilise materjali ja ehte kui sellise: tema piklike prosside seeria „Lühilood“ on tema enda elu salahetkede rohkete metafooridega kommentaarid. Käsitsi lõigatud hõbedast väikesed olendid ja figuurid asuvad ebakindlalt ülisuurte mustade pintslite otsas. Need prossid ulatuvad õlalt kõhuni. Kahe uue teose „Üles“ ja „Alla“ peategelane on pooleks lõigatud värviga kaetud rauast torso, kus iga fragment tundub langevat sügavasse musta või täiesti valgesse ringi või tungib ka sealt välja. Esimesel pilgul tunduvad need pentsiku autoportreena, kuid ma ei suutnud suruda maha tunnet, et Plink on mõelnud midagi palju tõsisemat: kui me pole küllalt hoolikad, võime muutuda oma elu suveniiriks.
Piret Hirve tööd on kõige vaiksemad, õrnalt volditud hõbedast lehed rõhutavad kehalikkust. Neis on usku, et elu on tähenduslik, et igaühel meist on tähendus. Iga killuke kutsus mind lähemale, et kergitada loor müsteeriumilt, mida arvasin seal nägevat, mida tegelikult sain aga ainult puudutada. Iga Piret Hirve pross või kõrvarõngas on nagu eravestlus, nagu oleks kunstnikul saladus ja ta on valmis jagama seda ainult minuga. Delikaatsest satiinilaadsest hõbeplaadist (prossipaar „Pilk“) tuleb esile reljeefina käsi. Hägustades kompamis- ja nägemismeele piire, näib Hirv vihjavat: selleks et olla väärt tundma intiimset omaksvõtmist, tuleb midagi põhjalikult tundma õppida, mis tähendab märksa enamat, kui vaid pilgu peale viskamist. Hirve peen nüansirikkus, delikaatne pinna- ja vormitöötlus on õrna hinge peegeldus, mis igatseb näha ja olla ka ise nähtav, igatseb puudutuste siirust, nii puudutaja kui ka puudutatava poolt, just nii, nagu mina seda tundsin. Hirve kunst täidab mõlema – kunstniku ja vastuvõtja – soove.
Kurbuse sügavus on sageli inspiratsiooniallikas, selle vältimatut raskust ja tumedust on peaaegu alati võimatu siiralt edasi anda. Kadri Mälgu intrigeerivad ja tundlikud teosed tõestavad, et nende emotsioonirikkust ei ole mitte ainult võimatu kirjeldada, vaid et ka kunstniku meisterlikkusel ei ole võistlejat. Eksponeeritud teosed kannavad leinast ja kaotusest põhjustatud valu põletavat raskust. Olles valmis elama selle tundega või vastupidi, ka seda trotsides, on Mälk suutnud tekitada enda ja oma teoste materjalide vahel unikaalse intiimsuse seisundi. Naturaalsetest karvadest on saanud tema füüsilise mina aseaine, tumedad safiirid on pakutud välja koorma vedajana, mustade kivide läikivad maalitud pinnad mõjuvad lõpliku loovutusena: see kõik osutab kaasasündinud vastuvõtuvõimele, aga ka tõdemusele, et siin maailmas tuleb kõige eest maksta. Kaelakee „Kes tegi su vere punaseks“ ja prossid „Sapateiras“ ja „Melanhoolia“ panid mind mõtlema, et võibki nii olla, et kõik ei saa korda. Et tunda ennast elavana, tähendab ka kogeda tõelist valu kogemuste eest, mida on raske taluda, ei tohi ära joosta, need tuleb läbi elada. Kurbus on enesemõistmiseks ehk kõige tähtsamgi tunne.
Tanel Veenre uued tööd tuletasid mulle aga meelde, et lootusetuna näival on ka roosiline vastaspool. Sibulakujulised ristid „Kui kaunis sa julged olla?“ või „Punastav süda“ mõjuvad andeksandmise palvena, mis tuleb südame murtuse alandlikust loomusest. Läbikumavad materjalid, õrnad kaared, sametised pinnad, igaüks kujundatud nii, et mahendada südamevalu taaka ja seada hing valmis järgmiseks ilusaks läbielamiseks. Veenre teosed veenavad mind, et kui pole midagi muud, siis vähemalt ülevuses peitub lootus.
Eriliselt sööbis mulle meelde Eve Margus-Villemi „Aadama küljehaav“, metallist ruut, millel on töötlemata nurgad ja mille keskel on sugude keerulisele suhtele osutav kergelt lahtine lõhe. Seda võib vaadata dekonstruktsioonina, et osutada meie kollektiivse eksistentsi algusele. Nii nagu küljeluu, mis on väike, kuid sisaldab endas sügavat tähendust ja väljendab teravat haavatavust, nii on kunstnik võimendanud seda tunnet lahtise haava valamisega rauda, kehalisse ja paljude konnotatsioonidega materjali. Nagu paljude teiste tööde puhul, on Margus-Villems andnud nüüdki endale aru ajast ja selle piirangutest ning jõuga, millel on sageli reliktide või ajalooliste artefaktide tunnused, osutab ta intelligentselt soolistele erinevustele ja mõjudele, ilma et mõistaks neid hukka või teeks lõplikke järeldusi. Näiteks sõrmustega „Esimene“ ja „Rikkumatu“ on ta emotsioonideta toonud esile selle, mis olemuslikult määratleb meid bioloogiliste olenditena, kuid ehtena toimib anatoomiliselt esitatud keha kütkestavana.
Mind võlusid vaistlikult nii töödes sisalduvad otsesed, aga ka kaudsed viited kehalisele: haavadena mõjuv pinnatöötlus, delikaatselt modelleeritud käed, loomasarv, millest on nagu pinnud välja rebitud ja siis keeratud tagasi sarve pinnale, paljastatud genitaalid. Margus-Villems on toonud enesekindlalt välja asjade olemuse – tuuma, mida tähendab olla inimene selle varjamatus lihtsuses. Nii on ta suutnud pakkuda keha ja vaimu, alguse ja lõpu vahel õrna lepitusetunnet.
Näituseruumist väljumisel peatusin tööde juures, mida kunstnikud olid teinud rühmituse alguspäevil, 1999. aastal. See on märkimisväärne pilguheit sinna, kus see kõik algas, sest iga tollane teos väärib sama palju tähelepanu kui need, mis on tehtud aastaid hiljem. Vaadates tagasi, näen võbelust, mille kunstnikud on lahkumisel jätnud, sädelevat ja muljetavaldavat jälge; vaadates ettepoole näen aga tähistamata vahekäiku lõpmatute ootuste ja veel tundmata võimalustega. On selge, et kahekümne aasta jooksul on need kunstnikud loonud oma esteetilise utoopia, hinge (aga ka hingele) mütoloogilise paiga. See on teekond, mis algas vaid suundumisena, vestlustega looduse, materjali, elu ja aja üle. Nüüd on nad jõudnud tundmatusse vahetsooni, nii et ma ootan kannatamatult nende naasmist.
Tõlkinud Reet Varblane
Erinn M. Cox õpib kunstiakadeemia ehtekunsti magistrantuuris. On kaitsnud bakalaureusekraadi skulptuuri ja fotograafia alal Florida ülikoolis ja magistrikraadi skulptuuri ja installatsiooni alal Memphise kunstikolledžis. Ta on kirjutanud nüüdiskunstist ja -disainist ning õpetanud kunsti ja kunstiajalugu.
