Alustan õlgmehikese konstrueerimisega. Mihkel Mutt on vaadetelt tüüpiline eesti konservatiivne kultuurikriitik. Ta kirjutab meedias peaaegu igal nädalal, kuus korra kindlasti. Seda, mida ta kirjutab, teavad juba kõik: peamiselt sellest, kuidas ilm on hukas ja läänemaailm aina alla käib.¹ Iga uus tekst on mutiliku mõistliku mõõdukuse või nüri konservatiivsuse (kuidas kellelegi, võimalusi on ju igal juhul kaks!) järjekordne väike variatsioon. Niisuguse lihtsustatud lugemis­mudeli juurde tulen tagasi teksti lõpus. Praeguseks on aga õlgmehike (või ideoloogiline piksevarras) oma ülesande loodetavasti täitnud ja korraks õhu puhastanud. „Õhtumaa Eesti II“ esseed on kirjutatud enamasti viis-kuus, kuid ka kümme ja isegi viisteist aastat tagasi. See laial kultuurimaastikul tühisevõitu aeg võib aga väga tähenduslik olla. Muti sotsiaalpoliitilist esseistikat koondavasse kogumikku jõudnud varasemad kirjutised pärinevad ajast, mil siinse kultuuriajakirjanduse lugeja teadvus oli teistsuguste parameetritega: pikema reageerimisajaga ja vähem polariseerunud.

Mihkel Mutt on kriitik, keda huvitab, mis parasjagu kultuuris õhus on. Tema ideaalne lugeja on inimene, „kes aimab vastavate kultuuride üldisi suundumusi“ (lk 21), suunda, „kuhu poole asjad liiguvad, mis tendents saab ülekaalu“ (lk 108). Mis see on, mis tõesti väärib „kultuuri üldise suundumuse“ nime, on muidugi iga tõelise kultuurikriitika püha graal, kuid ühtlasi tuliste vaidluste objekt ja ei midagi enesestmõistetavat. Kuna üldistama peab kriitik igal juhul, algavad üldisuse ja üldsõnalisuse juurest ka probleemid. Retoorilised vooderdused, mille abil Mutt liigub ühe üksiknäite juurest üldise tendentsi postuleerimise juurde, on tema esseekunsti pärisosa. Ja õnnestumise korral lapivad need vooderdused kõik küsitavused, mis lugejal sellise hüppe puhul tekkida on võinud. Sellesse peaks suhtuma üksjagu kriitiliselt. Näiteks infantiilsuse-essees „Joseph Knechti lootuste luhtumine“ on juttu loengute lühenemisest ülikoolides. Mutt kirjutab klassikalise, pooleteisetunnise loengu kohta: „Ma olen kindel, et seda lähiaegadel muudetakse. Mitte tingimata üheminutiliseks, nagu need loengud, mida praegu meedias pakutakse [Mutt peab ilmselt silmas teadlaste töid laiadele hulkadele lühidalt tutvustavat ühe minuti loengute seeriat – I. O], aga tendents on ilmne“ (lk 180). Enne kui rääkida salapärastest tendentsidest, võiks lugeja arvestada, et loenguvormi ongi paljudes lääne ülikoolides juba lühendatud, kusjuures mitte hämarate kultuuri allhoovuste mõjul, vaid kasuliku sammuna. Vastavalt haridusteadlaste uuringutele soovitataksegi pigem kombineerida lühemaid loenguid seminaride ja interaktiivsete õppevormidega, et soodustada teadmiste omandamist. Mõni Muti meelest „dominantne, totaalne ja süvenev protsess“ (lk 176), mis selgelt negatiivset pitserit kannab, nagu väidetav infantiilsuse osakaalu suurenemine ühiskonnas ja kuulsuse demokratiseerumine, võib teisest küljest aina kibestunumatele riskiühiskonna liikmetele tähendada väheseid rõõme (oma elu jagamine sotsiaalmeedias, toetavad internetikogukonnad), mis laiadele hulkadele veel järele on jäänud.

Sugugi selge ega lihtne pole muidu mõõduka Muti positsioon poliitilis-ideoloogilisel skaalal. Ta on väga teadlik neoliberaalse turumajanduse süvenevatest probleemidest ja piirangutest, mis puudutavad traditsioonilist ja modernset kultuuripraktikat. Kohati tärkab Mutis lausa korraliku marxisti majanduslik determinism: „Tõelised põhjused on nagu ikka primitiivsemad ja materiaalsemad“ (lk 121), „Kommetel, mentaliteedil jne. on küll teatud autonoomia, aga viimases instantsis alluvad ka need turutarbimisele“ (lk 193), „Turg ja inimloomus on lahutamatud“ (lk 195). Väga progressiivseid ja kindlasti kaalumist väärt mõtteid pakub Mutt essees „Eesti kui maailma katsejänes“: „Eesti ongi hea polügoon, kus mõningaid tuleviku­stsenaariumeid läbi mängida. Muidugi mitte neid, mis meid ilmselgelt ohustaksid. Pean silmas sotsiaalset tasandit kõige laiemalt, mitmesuguste reformide ja regulatsioonimehhanismide uurimist [—] Ja näiteks Eestisse mitmesuguste rahvusvaheliste agentuuride ja üldse riigi ja rahvusüleste keskuste meelitamine/loomine oleks samm õiges suunas“ (lk 62–65). 2009. aastal oli maailm majanduskriisist hoolimata piisavalt turvaline ja avatud, et niisuguseid mõtteid mõelda.

See, et Mihkel Muti intellektuaalne positsioon on aastate jooksul teisenenud, tuleb ilmsiks, kui võrrelda lähemalt üht kogumiku varaseimat esseed „Ajast ja õigusest“ (2003) kümme aastat hiljem ilmunud tekstiga „Aborigeenlust ületada püüdes“ (2013). Pole juhus, et mõlema essee keskmes on Mutile väga oluline teema ajalookirjutus (vt ka lk 352-353). Kogumiku esimene essee algab sõnadega: „Õigus sõltub ajast“ (lk 11). Mutt jälgib selles kirjutises mitmete konfliktikollete ühisjooni, kusjuures kõigi puhul on tüliaineks olnud territoorium. Laia maailma antagonismide juurest jõutakse Eesti ajaloo pinnale ja sealt kohalike sundüürnike probleemideni, mis ulatuvad otseselt tänapäeva. Mutt lõpetab selle essee sõnadega: „Alati on keegi, kes ütleb, et „aeg algas siis“. Selle kehtestamine on võimu küsimus“ (lk 14). See on üks kõige üldisemaid kriitilisi tõdemusi, mida ikka on vaja aeg-ajalt meelde tuletada ja mis on niimoodi ühele teesile lahjendatult vulgaarne kokkuvõte (kogu autori looming taandatakse ühele meeldejäävale maksiimile) moodsast filosoofiast, nagu see esineb nt Nietzsche ja Foucault’ töödes. Tõde ja võim on intiimselt ja tihti varjatult seotud ning seda tuleb ajalugu tõlgendades alati arvestada.

Essee „Aborigeenlust ületada püüdes“ on ilmunud kümme aastat hiljem, käsitleb palju poleemikat tekitanud „Eesti ajaloo“ II köidet ja siin on selgelt esiplaanil hoopis ajalookirjutuse objektiivsuse ja selle võimaliku ideologiseerimise küsimus. Algus on paljutõotav, Mutt pöörab laia maailma ajalooteaduse ja uue Eesti ajaloo suhte ootamatult ümber. Kuna uues köites on Eestist räägitud hoopis laiemas perspektiivis, vähem rahvuse ja vabadusvõitluse keskselt, näitab see isegi vastuvoolu ujumist, võrreldes moodsa ajalooteadusega, kus vaadatakse asju tihti kohalikust mikroperspektiivist (sellest ka sõna „aborigeenlus“). Sellele järgneb aga nördimuse väljendamine ajalooga traditsioonilisel (!) viisil tegelemise allakäigu üle: „Selle asemele on tulnud kõiksugu liitkunstid ja segataidlused, mille puhul ajalugu tõmmatakse strukturalismi, kirjanduskriitika, tekstitõlgendamise jne. liistule“ (lk 20). Selle tulemusena järeldab Mutt: „Objektiivsus kui nähtus [!] on seega ideologiseeritud ja osa kultuurisõjast“ (samas). Samuti on Muti meelest midagi sügavalt häirivat selles, et müüti ja legendi käsitletakse võrdsel alusel millegagi, mida nimetatakse sealsamas „teaduslikeks uurimisandmeteks“. Neid lõike on ilmselt raske lugeda kõigil, kes on XX sajandi humanitaarteaduse arengu­suundadesse natukegi süvenenud ja teaduse metodoloogiat õppinud. Tuletagem taas meelde: pole olemas „nähtust“ nagu objektiivsus, kui me harilikult mõistame nähtuse all midagi sellist nagu vihm, tuul või valuaisting. Samuti pole olemas ühtesid uurimisandmeid, mis on metodoloogiast puutumata kuidagi jumala armust teaduslikumad kui teised. Ajaloo kohta võib saada teavet nii vanu kroonikaid, üürikviitungeid kui ka legende ja ilukirjandust uurides. Selle teabe teaduslikkus sõltub omakorda uurimistöö rangusest, meetodi ja seda põhistava teooria täpsusest, koherentsusest ja seletusjõust.

Niisiis on tervislikust skepsisest võimu aadressil saanud ajalooga „traditsioonilisel“ viisil tegelemise apoloogia, usaldamatus meetodite paljususe suhtes ja osa vaatenurkade reflekteerimata eelistamine teaduslikuna. Kuna ma ei söanda Mutti kahtlutada väheses hariduses autorite koha pealt, keda ta kritiseerib (peale strukturalismi ka nt Tzvetan Todorov, Marshall Sahlins), veel vähem intelligentsuse puudumises, jääb ainsa järeldusena üle teadlik plaan või strateegia. Tundub, et Mutt on oma positsiooni aastate jooksul kas teadlikult muutnud (mis on teatud piirini arusaadav, sest inimesed arenevad) või sattunud tahtmatult kultuurisõjana kodeeritud nähtuse osaliseks.

See toob meid ühe laiema küsimuse juurde: millised võiksid olla intellektuaali võimalused, kohustused ja kõnelemise strateegia XXI sajandi Eestis? Kuna ka „Õhtumaa Eesti“ autor on intellektuaali tiitli üks kandidaate, on aus küsida, missuguselt positsioonilt ta kõneleb. Riskin üldistada, et Muti löövus nii kirjaniku kui ka esseistina on suuresti põhinenud väga peenel satiiri ja iroonia kasutusel. Kultuurikriitiku sule all saab aga mõlemast lisaks esteetilisele efektile ka tegelikkuse seletamise vahend, mille kaudu joonistuvad välja suur pilt ja need „tendentsid“ ja „dominandid“, millele autor on võtnud vaevaks kriitiliselt reageerida. Ameerika Ühendriikide ajaloolane ja kirjandusteoreetik Hayden White on iroonilise ajalooteadvuse kohta tabavalt kirjutanud: „Eksistentsiaalselt, tervikliku maailmavaatena näib iroonia olevat ideoloogiaülene. Irooniat saab kasutada taktikaliselt nii liberaalsete kui ka konservatiivsete ideoloogiliste seisukohtade kaitsmiseks, olenevalt sellest, kas ironiseerija kõneleb kehtivate ühiskondlike vormide või neid muuta püüdvate „utopistidest“ reformijate vastu, kes kehtivat korda kõigutada tahavad“². Selles lõigus tuleb rõhutada sõna „näib“, sest tõusnud küll kõrgemale nii mõnestki ennatlikust seletusest ja sinisilmsest tulevikuvisioonist, tunnistab ju ironiseerija ikkagi luhtumist ja annab sündmuste käigule oma hinnangu. Ja kui ta on sealjuures osav kirjutaja – seda Mutt kahtlemata on –, siis asetab ta lugeja pärast iroonilisi surmasõlmi kindlale pinnale tugeva peapöörituse ja purunenud illusioonidega selle suuna suhtes, „kuhu poole asjad liiguvad, mis tendents saab ülekaalu“ (lk 108). Kõik oleks korras, kui illusioonidega koos ei kaoks ka inimese kujutlusvõime ja tahtejõud – see on teatavasti ka üks nüüdisaegse globaalse poliitilise olukorra põhilisi murekohti. Peale irooniliste kõneaktide ideoloogilise külje on küsitavusi ka niinimetatud „rahvavalgustuslikus“ kõnestrateegias. Üldistamisest ei ole ühelt poolt võimalik hoiduda, kuid kõnelda „rahvale“ või „keskmisele inimesele“ tähendab alati ühtlasi konstrueerida keskmine õlgmehike, millega oma artiklit alustasin. Keskmise inimese reaalsuse mudelid on küll tõepoolest intellektuaaliga võrreldes vähem täpsed, kuid sellele „subjektile, kes teab“ omistatakse ülekande teel ka kõikvõimalikud pahed ja rumalused, mida tal olla ei pruugi.

„Õhtumaa Eesti II“ paneb niisiis seal eksplitsiitselt käsitletavate teemade kõrval mõtlema, missugune peaks Eestis olema avaliku intellektuaali roll. Millise määrani on talle lubatud lihtsustamine ja oma lugeja „konstrueerimine“? Mida tähendab intellektuaalne ausus? Kas sellel saab teadmiste paljususliku olemuse tõttu olla mitu koodi, mis ei taandu üksteisele, vaid vajavad lihtsalt lugemis- ja seostamisoskust, nt konservatiivne-ratsionalistlik, diskursuse analüüsi põhine, süsteemiteoreetiline, ökoloogiline jne? Võib-olla aitaks see üle mentaalsest ummikseisust, mis paneb Muti raamatu pealkirja seostama automaatselt allakäiguga, mis on justkui unine refrään igale mõtlemispüüdele muidu perspektiivikas ja elujõulises õhtumaises ühiskonnas.

1 „Mihkel Muti „Õhtumaa Eesti“ pealkiri viitab varjamatult kahele asjale: Eesti Euroopa-dimensioonile (Euroopa kui õhtumaa) ning Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigule [—] Pole kahtlust, et Mutt kaardistab neis arutlustes allakäiku.“ Vt Maarja Vaino, Ei midagi vähemat kui maailma saatus. – Keel ja Kirjandus 2018, nr 4, lk 328.

2 Hayden White, Metahistory. Historical Imagination in Nineteen-century Europe. Johns Hopkins University Press, Baltimore, London 1975, lk 38.