Cannes’i filmifestivali tegijad võivad ise ette kujutada, et tegu on väga uuendusmeelse institutsiooniga, aga tegelikult on seda üritust sobilik iseloomustada ka omadussõnaga „konservatiivne“. Õudusfilmid on tegelikult Cannes’is olnud kõrvalprogrammides küll alati kohal – ja rahvas neid armastab –, aga eelmine aasta tõi kaasa ühe vaevumärgatava muudatuse. Nimelt tunnistati kahes kõrvalprogrammis parimaks filmid, mida võiks rahulikult näidata ka õudusfilmide festivalil, sest nende žanrielement on piisavalt tugev: „Kõrvalpilgu“ („Un certain regard“) parimaks krooniti 18 filmi hulgast Rootsi trolliromantika „Piir“1 ja „Autorite kaksiknädala“ peaauhinna viis koju Gaspar Noé „Ekstaas“.2 Eks sellised muutused saa tekkida mitme teguri koosmõjul. Publik on hakanud suhtuma neisse filmidesse tolerantsemalt ning on valmis aktsepteerima sedagi, et žanrifilmi kaudu saab öelda midagi suuremat. Otsustajad-žüriiliikmed, enamasti lavastajad või näitlejad, tajuvad aga, et nende ühiskondlik vastutuskoorem on kergenenud, mistõttu on neil justkui avalikkuse luba selliseid filme premeerida ja pääseda pärast meedias ja kolleegide ringis puhta nahaga. Pigem isegi nii, et žanrifilmide autasustamine näitaks justkui trendidega kaasaskäimist. Ja kolmas põhjus, kui põhivõistlust vaadata, on see, et tavadraamasid, seda Cannes’i põhileiba, tehakse tänapäeval ikka suhteliselt tüütus ja iganenud vormis, mille kõrval võivad fantaasiarohkemad filmid silma jääda oma värskuse ja uudse temaatikaga.
Kollid parketil
Ehk olen ka ma ise nende moodsate suundumuste ohver, kuigi olen õudusfilme alati kõrgelt hinnanud. Igatahes tundub poole tänavuse Cannes’i filmifestivali pealt kokkuvõtet tehes, et seni on mulle pigem korda läinud just need filmid, kus pole kardetud mängida õuduselementidega.
Väga sümboolsena tundub seegi, et festivali avafilmina otsustati näidata Jim Jarmuschi uut zombifilmi „Surnud ei sure“.3 Midagi rahuldust pakkuvat on mõttes, et õhtukleidi ja pärlikeedega suurilmadaamid ja nende väärika ühiskondliku positsiooniga härrad (või vastupidi) vaatavad maailma ühel peenemal filmiüritusel, Cannes’i filmifestivali avamisel, kuidas mingil hauast üles tulnud kõduneval tuierdisel labidaga pea otsast ära lüüakse. Veel kümme aastat tagasi oleks see olnud mõeldamatu, aga nüüd oleme jõudnud sinna, et zombid on parketile lastud. Kui muidu valitseb žanrimaailmas pärast kõikjale valguvat ja oktoobris oma kümnendat hooaega (!) alustavat „Elavate surnute“4 sarja teatud küllastumine, kuna too on kõik troobid surnuks väsitanud, siis ongi ehk aeg ka peenemal seltskonnal zombide kohalolek meie igapäevaelus uue normaalsusena vastu võtta.
Lisaks avapaugule leiame võistlusest veel paar edukat näidet õudusfilmi vaiksest imbumisest kunstilise väärtfilmi valgele rinnaesisele. Cannes’i filmifestivalil püsikülalisena figureerinud Austria lavastaja Jessica Hausneri puhul on lausa üllatav, et alles nüüd on ta oma filmiga jõudnud esimest korda põhivõistlusse. Selleks on väga selgelt õudusfilmi võimalustega mängiv „Väike Joe“,5 lugu nimitegelasest, eksootilisest lillest, mille puhul tekib kahtlus, et tema eritatav lõhn või õietolm muudab mingil moel inimeste olekut ja käitumist. Seda, kui hästi sobitub „Väike Joe“ teiste selliste tuntud taimeõudukate ritta nagu „Väike õuduste pood“, „Kehanäppajate invasioon“ või „Trifiidide päev“,6 saavad Eesti kinokülastajad varsti ka ise näha. Tõelise pärliga tuli aga lagedale alati žanre liitnud ja monstrumimotiivi perekonnatemaatikaga ühendanud Lõuna-Korea talent Bong Joon-Ho. Ka talle on tänavune ülesastumine filmiga „Parasiit“ alles teine kord põhivõistluses osaleda pärast kahe aasta tagust „Okjat“.7 Tolle puhul osutus filmist endast olulisemaks küll see, et sellest sai Netflixi ja Cannes’i omavahelise mõõduvõtu sümbol. „Parasiit“ on just täpselt nii vähe õudukas, et mahtuda võistlusse, aga selgete žanrielementidega kompaktne ja hästi kirjutatud lugu ühest vaesest perest, kes infiltreerub teenindava personalina ühe rikka pere majja ja paneb meid jahmuma ühe süžeepöördega teise järel. „Parasiidi“ edu peitub selles, et Bong Joon-Ho ei karda segada kokku kõiki žanre, magusat ja soolast, komöödiat, õudust, märulit ja perefilmi, et saavutada peadpööritavalt mitmekesine, ent ka terviklik tulemus. Ja kõige selle juures on „Parasiit“ oma tähelepanekutes ja seisukohtades sügavam kui nii mõnigi esmajoones sügavuse poole püüdlev linateos. Tahaks loota, et film nädalavahetusel auhindamisel ära märgitud saab, kas või käsikirja eest.
Kõrvalprogrammid
Tõeline žanrifilmipidu käib aga kõrvalprogrammides. Mõned päevad on veel ees ja ilmselt tuleb lisa. Linastumata on kas või Robert Rodrigueze metafüüsiline meditsiinikõhedik „Punane 11“,8 aga selge märk on maha pandud. Rääkimata sellest, et Jarmuschi järel on zombisid välja kaevama hakanud ka prantsuse intellektuaal Bertrand Bonello filmiga „Zombilaps“,9 tuleb mitu festivali seni kõige mõjuvamat filmielamust just kõrvalprogrammide õudusfilmide või nende lähedaste sugulaste killast. Kohe oma debüüdiga „Nõid“10 laia vaatajaskonnani jõudnud Ameerika lavastaja Robert Eggers on nüüd teinud teise filmi „Majakas“,11 mida võib küll nimetada meistriteoseks. Arhailises 1 : 1,19 formaadis (ehk peaaegu ruudukujulise pildiga), vanade läätsede ja kaameratega 35-millimeetrisele mustvalgele lindile üles võetud film annab sobiva esteetilise raami XX sajandi alguses toimuvale loole, kus vilunud majakavaht Tom (Willem Dafoe) ja ses ametis algaja Ephraim (Robert Pattinson) lähevad kaheks nädalaks majakavahiks üksikule saarele. Kaks erineva elukäsitlusega meest ei kipu aga ühele saarele ära mahtuma. Pinget süvendab kahtlus, et merest jälgib neid veel keegi. „Majakas“ on üleni toonases kõnepruugis, hämmastav, kui suur pidi olema ettevalmistus, mis selle filmi peale kulus, aga ega usinus vii veel sihile. Selles vaikselt hullusetreppi mööda alla libisevas filmis valitseb Eggers meisterlikult tempot, õhustikku, meeleolumuutusi, pannes koos tegelaste reaalsustajuga proovile ka vaataja oma. Loodan väga, et „Autorite kaksiknädala“ võit läheb „Majakale“.
Aga ma oleksin ka ekstaatiliselt rõõmus ja märksa jahmunum, kui Cannes’is jõuaks auhinnani Jaapani goremeister Takashi Miike oma võrratu viimase filmiga „Esimene armastus“.12
Miike, kellel on nüüdseks filme ette näidata üle saja (!) ja neist enamikku ei tohiks näidata mujal kui põranda all, on end mingil moel sebinud Cannes’i püsiautoriks, kelle teoseid oodatakse alati suure huviga. „Esimene armastus“ on jällegi tõend selle kohta, et Miike on tõelises tippvormis. Filmi keskmes kohtab poiss tüdrukut. Nende ümber aga plahvatab vägivallatorm ja tulevahetus, sest keerulisi süžeekäike pidi on nad mõlemad seotud ühe varastatud narkolaadungiga. „Esimese armastuse“ stsenaarium on samuti ettearvamatu: osa stseene on lahendatud vahel ootamatult inimlikult, vahel šokeerivalt vägivaldselt.
Programm „Kriitikute nädal“ („Semaine de la Critique“) pakkus aga väikekodanliku kinnisvarateemalise perekonnaõuduka „Vivaarium“,13 kus oma uude eeslinnamajja jäävad sõna otseses mõttes lõksu Jesse Eisenberg ja Imogen Poots. Peaaegu tubateaterlikult nappide vahenditega filmi iseloomustab taas nutikus loojutustamises ja kõigest sellest koorub ka kommentaar meie püüdluste aadressil isikliku heaolu suunas. Just tänu nendele žanrifilmidele ennekõike võib Cannes’is käigu lugeda juba ette õnnestunuks ka sel juhul, kui põhivõistlusprogramm osutubki nii keskpäraseks, kui ta praeguse info põhjal tundub olevat.
1 „Gräns“, Ali Abbasi, 2018.
2 „Climax“, Gaspar Noé, 2018.
3 „The Dead Don’t Die“, Jim Jarmusch, 2019.
4 „The Walking Dead“, 2010– …
5 „Little Joe“, Jessica Hausner, 2019.
6 „Little Shop of Horrors“, Roger Corman, 1960; „Invasion of the Body Snatchers“, Don Siegel, 1956; „The Day of the Triffids“, Steve Sekely, 1963.
7 „Okja“, Bong Joon-Ho, 2017.
8 „Red 11“, Robert Rodriguez, 2019.
9 „Zombi Child“, Bertrand Bonello, 2019.
10 „The Witch“, Robert Eggers, 2015.
11 „The Lighthouse“, Robert Eggers, 2019.
12 „Hatsukoi“, Takashi Miike, 2019.
13 „Vivarium“, Lorcan Finnegan, 2019.