Kanada sopran Barbara Hannigan multimeediaooperis “One”: teemaks vastandumine iseendaga, identsusekadu. reklaamfoto
14 aasta eest käima läinud festivali “NYYD” ülesanded on olnud suuresti endastmõistetavad. Need on parim kättesaadav valik meie aja olulisest heliloomingust kodutandril ja laias ilmas; puutepind maailmatasemel interpretatsioonikunstiga; rahvusvaheline kontekst, keskkond arenguks, kvaliteediks heliloojatele ja interpreetidele; noorte erialane suhtlemine tippklassi muusikutega teistest kultuuridest; kuulajarühmade lisandumine; foorum, mis genereerib koostööd, ühendab ideid; tänapäevase, dünaamilise kultuuripaiga maine Euroopa kaardil. Samu märksõnu kohtab missiooniteadlike tsunftikaaslaste juures liitujariikidest Atlandi mõlema rannikuni.
Mõttekaaslane vahest nõustub tunnistama “NYYDide” teatavaks eripäraks koostajate (suur tänu, Erkki-Sven Tüür ja Olari Elts!) kangekaelse arusaama, et akadeemilis-intellektuaalsete kõrval ei vääri mitte vähem tähelepanu kommunikatiivsem, “igamehe-õigusega” nüüdismuusika. Algul oldi sellega ehk isegi ajast ees.
Kas ja kuidas ülesanded seekord lahendada õnnestub, selgub 10 päeva, 15 kontserdi, 17 riigi 70 helilooja 88 helitöö (neist 17 esiettekandes) kuulamise järel.
Üks eeldus tundub varasemast tugevam: senisest enam hõlmab seekordne “NYYD” just praegu rahvusvahelise muusikaareeni huviteravikul püsivaid produktsioone, koostöid ning uudisteoseid.
Briti kuulsaima suure nüüdismuusikaansambli London Sinfonietta ja innovatiivset elektroonilist klubimuusikat viljeleva Sheffieldi plaadifirma Warp ühine suurprojekt “Warpi teosed ja 20. sajandi meistrid” on kõmulisemaid ettevõtmisi, mis külvab esitlusvõimaluse pärast võistlevates uue muusika keskustes vaimustust, hämmingut ja vaidlusi. Briti Nõukogu toel tuuakse projekt nüüd kolme Balti pealinna festivalidele, ning meiegi publik saab kujundada oma seisukoha debatis, kas sild avangardikorüfeedest nagu Cage ja Stockhausen Warpi “intelligentse tantsumuusikani” on kuulamiskogemusega tõestatav või jääb efektseks teooriaks. Suurejooneline kontsert Sakala keskuses kaasab multivahendeid Warpi filmidest 400 elusa kilgini staar-DJ Mira Calixi teoses. Eri esteetika poolehoidjatele pakub vennastumisvõimalust kontserti öötundidesse jätkav Warpi ja Eesti DJde ning VJdega afterparty.
Michel van der Aa “One” on samuti olnud viimastel aastatel tulipunktis festivalidel Berliinis, Pariisis, Zagrebis, Oslos, Budapestis, Varssavis. Noore hollandi helilooja kammerooperit sopranile, videole ja elektroonikale peetakse loomuliku hääle ja elektrooniliste kõlade, lavalise ja digitaalse tegelikkuse andeka ühtesulatamise teerajajaks.
Olari Eltsi juhatatud sümfooniakontserdil, mis muuhulgas on ERSO ja NYYD Ensemble’i esmakordne koosesinemine, on keskseks austraallase Brett Deani sel kevadel Londonis Barbicani keskuses esiettekandele tulnud vioolakontsert, solistiks ka virtuoosse interpreedina tunnustatud autor ise. Kolme-neljakümneste põlvkonna üheks mängitumaks heliloojaks peetav Dean on “NYYDi” helilooja-peakülaline.
Kronos Quarteti legendi nurgakiviks on lugematul arvul haruldaselt mitmekülgseid repertuaaritellimusi. Teadagi ei jätku uhiuusi teoseid isegi Kronose puhul kaugeltki mitte igale kontserdile. Maailmaesiettekanded, kusjuures nii nimekatelt heliloojatelt nagu Peteris Vasks ja Pelle Gudmundsen-Holmgreen, kes ka kohal viibivad, annavad Kronose seekordsele visiidile erakordsust veelgi juurde.
XXI sajandi heliloomingu poolust tasakaalustab festivali läbiv teema “Tristan Murail ja spektraalmuusika”. Elav nüüdismuusikaklassik Tristan Murail on festivali teine helilooja-peakülaline – osaleb oma teoste proovides ja kohtumistel, viibib ettekannetel. Murail on terve muusikavoolu, 70ndatel esile tõusnud spektraalmuusika alusepanija ning tähtsaim autor. On väidetud, et ta on mõjutanud rohkem kui ükski teine elav helilooja muusika (heli)materjali olemuse mõistmist. Murail’d esitavad Lyoni ansambel Les Temps Modernes, tema teoste parimaid interpreete, ning Eesti noorte muusikute kooslus Ensemble U:.
Vahel tundub, et kommentaaride ja arvustuste konveieri (seegi on tööstus) üheks nõutumaks produktiks on saamas totaalne masendusmeeleolu. Tähenduste nivelleerumine moodsates kunstides, klassikalise kontserdielu sotsiaalse magnetismi kadu võtvat uuelt muusikalt igasuguse arengujõu. Kostab siiski hääli, mis tõlgendavad praeguse nüüdismuusika kogu kirevust ja eklektilisust vastupidiselt: tohutu mängumaana, mida täidab enneolematu uute suurte nägemuste ja kontseptsioonide ootus. Kas midagi sellist võiks väreleda alanud “NYYDil”? Näeb ainult see, kes kohal.