Sarja „Heli ja keel“ veebikontsert „La fabbrica illuminata. Mõtisklusi agnostitsismist“ 28. XII Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Iris Oja (hääl), Leonora Palu (flööt), Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello), Diana Liiv (klaver), Ulla Krigul (orel) ja Tammo Sumera (elektroonika). Kavas Andrus Kallastu, Luigi Nono, Malera Kasuku ja Erkki-Sven Tüüri muusika ning Maarja Kangro ja Kalju Kruusa tekstid. Kontserti saab järele vaadata aadressil https://benedict.television.ee/28-12-2020-HELIjaKEEL.php.

Sari „Heli ja keel“ on küllap publikule tuttav taotlusega ühendada sõna ja muusika. Viimased kaks hooaega on sarjas keskendutud pühakirjadele, religioonidele ja elufilosoofiatele: kõrvutatakse kirjanike-heliloojate kooslusi ning leitakse loojate seoseid religioossete ja filosoofiliste vaadete või huvide kaudu. 28. detsembril oli hooaja 2020/2021 esimene kontsert, selle fookuses oli agnostitsism.

2020. aasta on teinud muusikutele üksjagu peavalu: pidevalt on tulnud muuta plaane, kuid sellega on kaasnenud võimekus teha elavas ettekandes kontsertidele lisaks videoülekandeid. Tööle on hakanud mitmed voogedastusplatvormid, mille kaudu kontserte edastada ja hiljem järele vaadata. Võib tõdeda, et Eestis osatakse teha korralikke videoülekandeid. Üldjuhul on kontserte näidatud kuulaja positsioonilt ja interpreedid on tavapärases lavaasetuses. Sarja „Heli ja keel“ kontserdil sai interpreete näha lähivaates, tegemist ei olnud otseselt statsionaarse lavaasetusega. Luuletajad olid ekraanil suhteliselt lähivaates ning vestlusringi puhul näidati ekraanil veel ka videosilla kaudu liitunud osalejaid. Teoste esituste ajal oli kaadris kohati näha ka teisi kontserdil osalejaid, kes mõnes teoses kaasa ei teinud, olid pealtvaatajad või silmitsesid oma märkmeid. Luigi Nono elektrooniliste teoste ajal võis näha ka Niguliste hägustatud valgus­allikaid, nii et ekraanil oli üksjagu eklektikat. Mingisuguse ülevaate toimunust sai publik ülekande vahendusel siiski ning õnneks on nüüd huvilistele kättesaadav kontserdisalvestus.

Kontserti (mitte tervet üle kolme tunni kestnud teemaõhtut) raamisid Luigi Nono kaks elektroonilist teost. Kõlas Nono esimene katsetus elektroonilise muusika vallas „Omaggio a Emilio Vedova“ ehk „Austusavaldus Emilio Vedovale“ (1960). Nono on teose pühendanud itaalia modernistlikule kunstnikule Emilio Vedovale, kellega teda sidus tihe koostöö. Samuti oli kavas neli aastat hiljem valminud Nono sisekaemus Genova tehasest „La fabbrica illuminata“ ehk „Valgustatud vabrik“.

Nono elektrooniliste teoste vahel kõlasid kolm eesti heliloojate akustilist teost ajavahemikust 1977–2019. See on küllaltki avar ajaraam: inimese eluea seisukohalt kaks inimpõlve mitmekülgseid arusaamu elust ja loomingust. Esindatud olidki mitme põlvkonna heliloojad. Varaseim teos on loodud 1977. aastal ning selle on kirjutanud saksa heliloojate Robert Schumanni, Albert Dietrichi ja Johannes Brahmsi eeskujul kolm eesti heliloojat: Raimo Kangro, Lepo Sumera ja Mati Kuulberg. Kolme helilooja nimede esisilpidest on saadud kergelt jaapanipärane koondnimi Malera Kasuku, mis on eesti muusikalooga kursis olijale juba tuttav. Trios said heliloojad igaüks ühes osas eelisõiguse kujundada endale iseloomulik kõlapalett ja see on teost kuulates selgelt tunda.

Teose tellis omal ajal Tallinna Triole Toomas Velmet. Esiettekandel mängis teost Tallinna Trio koosseisus Valdur Roots, Jüri Gerretz ja Toomas Velmet. Sarja „Heli ja keel“ trio koosseisus Olga Voronova, Leho Karin ja Diana Liiv on teost esitanud ka varem mitmel korral, näiteks kõrvuti Artur Uritamme ja Alo Mattiiseni loominguga. Samuti on nad teose plaadistanud ja see on ilmunud sarja „Heli ja keel“ albumil. Kontserdi otseülekannet kuulates pidin küll tõdema, et teos on jätkuvalt rafineeritud ja põnev, kuid selle esitamiseks on stuudios paremad tingimused. Niguliste pianiino ei kannata kahjuks võrdlusmomenti välja ja seetõttu oli ka raske teose ettekandest mõjuvat muljet saada.

Kontsert jätkus 1999. aastal loodud Erkki-Sven Tüüri teosega „Spectrum III“, mille esitas orelil Ulla Krigul. Krigul on viimastel aastatel Tüüri oreliteostesse põhjalikumalt süüvinud ja salvestanud kogu „Spectrumite“ sarja, mis ilmus 2019. aastal albumil „Erkki-Sven Tüür. Spectrums“. Plaat on salvestatud Tartu Pauluse kiriku orelil. Niguliste orel on aga mõnevõrra teistsuguse kõlaga. Tüüri „Spectrumid“ on valminud suhteliselt pika aja jooksul aastatel 1989–2004 ning esimene ja kolmas on kirjutatud sooloorelile. Teose „Spectrum III“ tellija ja esiettekandja oli Andres Uibo, kes esitas selle Nürnbergi püha Nikolause ja püha Ulrichi kirikus. „Spectrum III“ on kahtlemata väga kosmiline teos, mis tõuseb stiihiliste klastrite kaosest maagilisematesse selgushetkedesse ning siirdub seejärel uude pidurdamatusse arengutsüklisse. Teoses on Tüüri loomingulise käekirjaga tuttavale kuulajale talle iseloomulikke muusikalisi võtteid ja helimustreid. Tüüri „Spectrumite“ puhul on räägitud tema muusikale iseloomulikust polaarsusest. Sellest punktist oleks võinud ehk ka kontserdi kavas edasi minna, aga kontserdiõhtul oli oma loogika ning see jätkus katkenditega luuleraamatutest.

Tüüri muusika kõrvale oli kava muusikaosas asetatud kakskümmend aastat hiljem valminud teos, mille autor on Andrus Kallastu. See oli ka kavas üks väheseid vokaaliga teoseid, kui jätta kõrvale Nono salvestatud kooritämbrid. Kallastu uus umbes 15minutiline tsükkel kannab pealkirja „Lectiones“. See on retsitatiiv lugejale ja kammer­ansamblile ning on valminud 2019. aastal tekstile „Roomet Jakapi kolm loengut filosoofiast“ samanimelise tsükli esimese osana. Alaosade pealkirjad räägivad enda eest: I „Descartes“, II „Spinoza“, III „Leibniz“. Teose kaastekstis on öeldud, et Roomet Jakapi käsitleb kolmes loengus maailma metafüüsilise ehitise alusüksusi ehk substantse. Täpsemalt on vaatluse all René Descartes’i dualism, Baruch Spinoza monism ja Gottfried Wilhelm Leibnizi pluralism. Oluline on, et „pööratakse tähelepanu kõnealuste positsioonide ja argumentide kõlalistele aspektidele, mida senine filosoofiline uurimistegevus on üldjuhul ignoreerinud“. Teost jälgides jääb kõrvu just kõlaline aspekt. Jakapi peab vajalikuks kõnetada ka „nüüdisaegset inimest tema pidetus ja pinnalises tunnetuses“.

Kõlaliselt on see küllaltki paeluv kammermuusikateos: keskmes on retsiteeriv vokaalpartii, mida kommenteerivad napilt ja täpselt flöödi-, tšello- ja klaverifraasid, kord ükshaaval ja kord tutti’na. Partituur on elav ja mänguline, kõlapilt meenutab vanakreeka muusika katkendeid või oletusi. Seda muljet kinnistab abstraktset teksti retsiteeriva partii iseloom. Õnneks on Kallastu teinud oma teoste partituurid veebisaidil kättesaadavaks ja seetõttu oli esitust veidi kergem jälgida. Pean tunnistama, et kuna selle esituse põhjal sain teosest vaid mingi mulje, jään ootama veidi paremates tingimustes esitatud interpretatsiooni.

Ka see teos nõuab korralikku instrumentaariumi, nii et ikka oli puudu korralik kontsertklaver ning ka noodipilti oleks olnud tarvis mõnevõrra täpsemini järgida. Eredamalt tõusid ansamblist esile keskse partii esitanud retsiteerija Iris Oja ja flöödimängija Leonora Palu. Viimasel näis olevat teosega tugevaim kontakt, kuna tema osales ka teose esiettekandel 19. aprillil 2019, mil seda esitasid peale tema Roomet Jakapi (hääl), Aare Tammesalu (tšello) ja Jorma Toots (klaver).

Küllap eesti heliloojad mõtisklevad elu ja inimeksistentsi üle, kuid kas ka läbi agnostitsismi prisma, selle kohta ei saanud sel kontserdil kinnitust. Pigem veendusin, et vähemalt videosilla kaudu vestlusringis osalenud autor Andrus Kallastu lükkas püstitatud oletuse rõhutatult ümber.

Sarjale „Heli ja keel“ soovin jätkuvalt ideid ja õnnestumisi kõndimaks heli ja sõna piirimail ning avastamaks seni tundmata radu. Loodetavasti ei tööta edaspidi kõikvõimalikud olud sarja algideele vastu ning teoseid saab esitada tavapärases kontserdiolukorras, parimas mängu­korras instrumentidel ja akustilises keskkonnas. Sealjuures pole üldse halb mõte toimunu jäädvustada või anda publikule võimalus ka video vahendusel kontserdist osa saada. Nii võiks olla suuresti riiklikul toel toimiv kultuurielu kättesaadav ka väljaspool keskusi, ehkki video ei asenda muidugi toimivat vilgast muusikaelu Eesti suuremates linnades kohapeal.

Ilmselt peaks tõsiselt kaaluma, kui suur osakaal anda sarjas muusikale ja kui suur sõnale ning kas need peaksid toimima teineteisele ruumi andes või moodustama terviku. Mõelda võiks sellelegi, kas vestlusring peab olema sisuliselt seotud esitatavate teostega ja kuidas teosed isekeskis suhestuvad. Olles küll suur luule austaja, kahtlen selles, kas poeesia aitab alati heliteoseid kontserdi­kavas siduda. Teiselt poolt rõõmustan formaadi üle, kus saab eesti heliloojate suurepärast loomingut korduvalt ettekandele tuua. Ja eks mõtelda on mõnus ja mitte ainult muusikat kuulates, seega pole paha kuulata vestlusringe – iseasi, kas kontserdi muusikaline pool ja vestlusring pääsevad sellisel kombel esitletuna üksikult võttes mõjule. Aga kas peabki kõik olema alati parimas vormis publikule kandikul ette kantud? Ehk on publikul isegi vaja tegijatega koos mööda otsingulisi radu käia ja imestada? Kui vaadata aga telliseid, mis ilmuvad trükis eesti kunstnike elust ja loomingust – näiteks hiljuti Ado Vabbe kohta –, siis miks mitte kuulata või lugeda vahelduseks verbaalseid sülemeid eesti heliloojate elust ja loomingust. Sellega näikse meil kitsas olevat.