Nüüdistants on üks ilmatu nõme sõna. Pole kunagi nõustunud seda kasutama, tahan ikka öelda kaasaegne, aga no ei tohi. See nõudvat endale kaaslast, et kelle kaasaegne – näiteks Mai Murdmaa kaasaegne. See, mida mina nimetasin kaasaegseks, oligi Murdmaa kaasaegne, mis sest, et tehtud kümneid aastaid hiljem. Sama mõte, sama idee, ainult välja nägi veidi teistsugune.
Kas tänapäeval saab miski olla Platoni kaasaegne? Kunstnik ise nagu ei saaks, ilmselt on ta ammu surnud, aga idee saab vägagi hästi. Eks me isegi kasuta uurimustes pidevalt tolleaegseid mõisteid ja meetodeid. Seega saab kaasaegsust lükata ajaloos tagasi nii palju, kui süda lustib, tuleb vaid lisada määratlus – kelle – ja pilt selge.
Nüüdistants sobivat paremini, see olevat tänapäevane, välja on pakutud sellised sõnad nagu ajakohane või moodne. Aga mood muutub. Murdmaa ideed ei saa ju olla moodsad. Nullindatel määratleti moodi asjadest lähtuvalt: nabapluus ja miniseelik. Nüüd räägivad moeloojad materjalidest ja mõtteviisidest ning asjade kohta lisavad, et sinu teismeea vana on tänapäeva uus. Elame unistuste ajas, me kõik tahame, et just minu teismeea vana oleks nüüd kõigi uus.
Mina ei taha, et too tants oleks moodne, sest kui tantsulavastus on hirmus moodne, siis paigutan ta popkultuuri ja meelelahutuse valda. Nii katkestab nüüdistants kõik sidemed vanema põlvkonnaga, sest mis meil moest.
Too tants kõnetab inimesi east sõltumata ja siin pole midagi pistmist moega. Ajakohane võiks ta olla küll, sest eks igas vanuses inimesed elavad meie praeguses ajas. Lihtsalt mõnel inimesel on mälu pikem ja mõnel lühem. Mõni inimene jääb kinni oma noorusuaega, et vot see on kaasaegne, minu kaasaegne, see, mida tehti siis, kui mina noor olin. Ja kuna mina olen ikka mina, siis too tants peab olema minu kaasaegne.
Moderntantsu uurijad küsivad pidevalt, kus siin tants on, ja väidavad, et liikumatus saab olla tants küll, aga vaid siis, kui ta on ümbritsetud liikumismustritest. Õige. Mõeldes tantsule, täitub meie aju erisuguste liigutuste, jooniste ja rütmidega, isegi muusikaga täitub. Mängu tulevad uued mõisted, sellised nagu kollektiivne ja individuaalne mälu. Need tantsuga kaasnevad kujutlused on meie peas juba olemas, milleks neid laval korrata?
Teatriterminoloogia töörühm on oskussõnastikus* julgelt välja hüüdnud nüüdistsirkuse termini: „Nüüdistsirkus on lavastusliik, mille ühtse terviku moodustavad võrdväärsete väljendusvahenditena tsirkuse- ja akrobaatikanumbrid ning audiovisuaalne meedia; enamasti ei osale lavastuses loomad.“ Märkusena ei soovitata kasutada terminit kaasaegne tsirkus. See, et loomad ei osale, on kindel laks, see on ajakohane. Kõik muu öeldu on täielik udu. Neid lavastusi, kus on võrdväärselt nii akrobaatikat kui ka tsirkust, peavad kriitikud tavaliselt kesisteks, seal ei süveneta, tegeletakse kõige ja mittemillegagi. Moodne tsirkus oleks jälle selline meelelahutuslik värk.
Uurijad suhtuvad uuritavasse objekti, nagu nad elaksid Marsil. Vaatavad sealt kaugelt Maa peale ja näevadki, et siin on võrdväärselt kõike. Kui liikumatus saab tants olla vaid siis, kui on ümbritsetud liikumisega, siis kehtib ka täpselt vastupidine arusaam. Me ei suudaks tabada liikumist, kui see poleks ümbritsetud liikumatusega. Ehk oleks aeg sealt Marsilt maa peale tulla ja veidi lähemalt asja uurida.
Tsirkus ja akrobaatika ei ole erinevad mõisted. Akrobaatika on tsirkuses igasuguse liikumise alus, olgu see tasakaalukunst, klounaad või ekvilibristika. Õhuakrobaatika ütleb juba ise, millega tegu. Nüüdistsirkuses eriti võimsat pealetungi tegevat žongleerimiskunsti on aga Marsilt vaadates väga raske akrobaatikaga seostada. Loobitakse mitmesuguseid objekte ruumis ringi. Huvitav, miks siis žonglöörid akrobaatikatreeningutes osalevad? Äkki on koordinatsioon, tasakaal, reaktsioon, keskendumine ja väledus jäetud lihtsalt lavale toomata, esitlemata, ja peidetud objektide taha ära. Kui vaataja akrobaatikat ei näe, siis ei tähenda see, et seda ei ole.
Õnneks ei ole teatriuurijad selgelt öelnud, mis asi on kaasaegne ja mis nüüdistants. Etenduskunstidest saabki rääkida ainult rääkija kaasaegsena, sest etendusi ei ole enam olemas, need on haihtunud. Ainus, mis jääb, on jutud ja meie üles ehitatud kollektiivne mälu, mida peavad pidevalt kahtluse alla seadma nii praktikud kui ka teoreetikud.
* Vt https://teater.ee/teatriinfo/terminoloogia/