Pole kahtlust, et meid on tabanud vana hiina needus: elame huvitaval ajal. Samal ajal kui ministrid jõgesid tagurpidi voolama panevad ning muidu Karl Säre stiiliraamatu järgi toimetavad, kukub Eesti renomee maailma meedias. Selle elaks stoiliselt üle – on olnud raskemaid aegu –, kui ei lisanduks arutelu perevägivalla üle, Eurovisioni lauluvõistluse XIX koht ning mitte enam silmapiiril, vaid juba meie pea kohal kohuv kliimakatastroof. Tundub, et hullemaks minna ei saa.
Funktsionaalsuse kollaps
Kui ma „Saveli päevad“ lugemiseks võtsin, olin mõni tund varem lõpetanud Eero Epneri tehniliselt nutika ja mõjuva teksti „Sest nad saavad“.1 Mõne esimese lehekülje järel oli mul selge, et tahan „Saveli päevadest“ kirjutada, aga lendasin ninali küsimusse, kellel on nii huvitaval ajal vaja üht kassiraamatut – ja selle kassiraamatu kriitikat. Kassid on numpsad, ent nad seostuvad eskapistliku meelelahutusega, kassivideote ja naljakate fotodega. Kes meemimaailmas niivõrd kodus pole, sellele näiteks, et 14. mail suri kass nimega Tardar Sauce, laiemalt tuntud kui Grumpy Cat ehk Pahur Kass. Tal oli 8,5 miljonit jälgijat Facebookis, 2,4 miljonit Instagramis ning Twitteris veel poolteist miljonit.2 Võrdluseks: Christiana Figueresel on 133 000 jälgijat. Kas sa tead, kes on Christiana Figueres? Aga Grumpy Cat? No just.
Kultuuriinimestel on ikka kombeks tammsaarelikult sonida ning mitte midagi ette võtta, enne kui keegi surnud on. „Ei ole meile vaja neid purki…“ – jah, sa kuulsid seda sõna oma peas ise –, „tegutseda on vaja!“. Aga jätkem hetkeks kõrvale argumentatsioon kirjanduse üldise vajalikkuse üle ning küsigem: millised raamatud on need, mis ajendavad pigem kassiarulikke tegutsemismustreid, ning millised raamatud on ühiskondlikult funktsionaalsed, ergutavad eskapismi asemel osa võtma kliimamuutu(matu)sest või poliitikast? Eks neid ju kirjutatakse ja aplombiga avaldatakse ka. Lugesin hiljuti läbi tervelt 2/3 Nassim Talebi raamatut „Antihabras“, kuid andsin siis alla. Minu meelest on Taleb lootusetu lobamokk. Teine liik funktsionaalset kirjandust on kõiksugu eneseabiraamatud. Anthony William ravib su terveks isegi siis, kui sa haige ei ole. Neid kahte autorit ei saa siiski pidada, kuigi küünik minus väga tahaks, belletristideks.
Üks, mis iseloomustab funktsionaalseid raamatuid, on nende lõpetatus. Sama kehtib ka üldisemalt funktsionaalsete süsteemide kohta. Kuna sellisesse süsteemi ei lisandu enam informatsiooni, on see staatiline ja turvaline. Teiselt poolt pöörduvad väga funktsionaalsed süsteemid iseenese vastu ja kaotavad oma algse eesmärgi. Tehniliselt väga võimekast muusikust saab ühel hetkel masin: tema akordijärgnevused on puhtad, noodid õiged ja rütm täpne, aga selles pole enam elu. Kuulad teda ja hakkad äkki n-ö ette kuulma, sest muusik mängib nagu õpikus.
Avatud süsteemid ja valed noodid
Kord kuuekümnendatel juhtus, et Miles Davise combo mängis Stuttgardis. Davise soolo ajal loos „So what“ mängis Herbie Hancock klaveril vale akordi, ja mitte natuke, vaid ikka väga põhjalikult vale. Davis ei katkestanud lugu, vaid, võtnud sekundi mõtlemiseks, mängis Hancocki vale akordi järel mõned noodid, mis sellele konteksti andsid ja selle niimoodi õigeks muutsid. „Milesi kõrvus polnud see viga, nii lihtsalt juhtus.“3
Kunst, kultuur on midagi, mis juhtub, midagi, mis laseb juhtuda, sest oma olemuselt on ta laenamine. Küllalt sageli kuuleb viimasel ajal, et eesti kultuuri tuleb kaitsta. Aga mis see eesti kultuur siis muud on kui komplekt laenatud nähtusi? Suitsupääsuke on püha paljudel rahvastel, laulupidu on meil sakslastelt laenuks võetud ja paljud Koidula luuletusedki tõlked. Kas Arvo Pärt on eesti kultuur? Muidugi on. Aga Pärt komponeerib lääne muusika traditsioonis ning on mõjutatud paljus ortodoksi muusikast. See, mis eesti kultuuri ainulaadseks teeb, on nende elementide omavaheline suhestatus, intervallid. Üheski teises kultuuris pole hapukapsas, Arvo Pärt ja suitsupääsuke sellistes suhetes tervikus koos. Ainsad kultuurid, mis tõesti enam ei võta laenuks, on ehk etruskide ja sumerite omad.
„Saveli päevad“
Nüüd on eesti kultuuri lisandunud ühe kassiraamatu tõlge. Iga raamat sünnib omas ajas, kuid see tõlgitakse teise aega ja ruumi. Iga tõlge on mingis mõttes Hancocki vale akord, miski juhtuv, selle raamatu kriitika aga akordile järgnevad noodid. Kui ma Epneri teksti olin läbi lugenud, hingasin sügavalt sisse ja välja ega saanud mitu päeva lahti küsimusest: kas „Saveli päevad“ võiks tõesti trööstida kedagi, kes pelgab lasta telefonil kaks korda kutsuda? Kelle elu keerleb abikaasa soovide ning käskude ümber?
Ma pole enda teada olnud perevägivalla põhjustaja ega selle ohver, kuid mu elus on olnud hetki, mil telefonihelin tähendas võimalikku katastroofi. Ma sulgusin maailma ees, lõin enese tillukese toimiva ja hästi funktsionaalse süsteemi, mis võimaldas stressiga hakkama saada. Mõistagi oli mul selles süsteemis aega lugeda ning mul tekkis kirjanduslik huvi eneseabiraamatute vastu: millised on need tehnilised vahendid, millega pannakse lugeja uskuma, et mustikakompressiga saab jalaluumurdu ravida? Märkasin üsna pea, et funktsionaalselt probleemi lahendusele orienteeritud raamatud pigem sulguvad lugeja ümber, nad ei lase teda enam enesest välja – võiks öelda, et jalaluumurrust ja mustikatest saab inimese elu sisu. Seevastu keerulise sõnastusega ilukirjanduslikud tekstid neelavad inimese endasse, et ta siis viimase lehekülje järel karvapallina maailma välja oksendada.
„Saveli päevad“ ei ole funktsionaalne raamat selle kõige paremas tähenduses. Saveli on sõnaosav ning tark kass, kelle tähelepanekuid neelates läheb meelest küsimus, kuidas üks loom niivõrd laia sõnavaraga sündinud on. Julgen seda soovitada kurbuse, meeleheite ja isegi jalaluumurru leevenduseks. Ainus, mis valu põhjustab, on mõned toimetaja apsakad, mis ei häiriks veidi rumalama kassi puhul, kuid seoses Saveliga pistavad silma. „Chopin“ kirjutatakse eesti keeles i-ga, „husaar“ ühe s-iga. Kummastav on kahes kohas esinev „reaktiiv“ või „reaktiiviterake“, mis „käppasid söövitab“. Neile oleks olnud vaja joonealust, et reaktiivi all mõeldakse tänaval lume ning jää sulatamiseks tarvitatavat tööstuslikku soola.
Ent kui mure murrab, tasub Saveli võtta endale kuulamiseks küll. Ta jutustab hästi, näeb sügavale Moskva ja moskvalase hinge. Näeb ja mõistab, et kassid ning linnad on ikka samasugused, kuhu sa ka ei läheks.
1 Eesti Ekspress 8. V 2019.
2 https://edition.cnn.com/2019/05/17/celebrities/grumpy-cat-dead-intl-scli/index.html