Tagasi loomingu juurde tulles on kindlasti teoste suurenenud arvu põhjust seostada kultuuripealinna-aastaga ja NYYD-festivaliga, aga ka sellega, et hiljuti väärtustas kultuuriministeerium heliloojate tööd senisest tunduvalt suurema honorarifondiga. Loodetavasti saavad selle tänuväärse žesti tulemused veel enam nähtavaks lähitulevikus. Nagu ikka, on arvude taga muusikat lastelauludest ooperite ja orkestriteosteni. Viljakas loominguaasta oli Tõnu Kõrvitsal, Erkki-Sven Tüüril, Märt-Matis Lillel, Urmas Sisaskil ja mõnel teiselgi. Ulatuslikke kontseptuaalseid teoseid on siiski üha vähem. Aastal 2011 ei kirjutatud ühtki sümfooniat ja (Eesti) esiettekande sai vaid üks – Erkki-Sven Tüüri Kaheksas (2010). Vähem või rohkem kaalukaid, solistiga või solistita orkestriteoseid on (koos seadetega) siiski ligi 30. Valmisid mõned ooperina määratletud teosed: Timo Steineri täiskoosseisuga ooper „Kaks pead”, Urmas Sisaski kooriooper „Labürint ehk Eestimaa pühakud”, Age Veeroosi kammerooper „Grid” („Võrgustik”). Orkestriversioonis ettekande said Anti Marguste mini-mono-ooperid Lutsu, Kitzbergi ja Tammsaare tähtteoste tekstidele. Põnevust tõotab Jüri Reinvere Sofi Oksaneni menuka romaani ainetel kirjutatud ooper „Puhastus” (esietendus 2012. aasta kevadel Soome Rahvusooperis). Kevadel jõuab lavale ka Tauno Aintsi „Modi”, Amadeo Modigliani elukäigul põhinev ballett. Ootuspäraselt moodustavad uue muusika enamuse kooriteosed ja kammermuusika. Traditsiooniliste žanrite kõrval seisab elektrooniline ja multimeedialooming, mõnel juhul üsna mõistatusliku žanrimääratlusega. Näiteks – mis on „akusmaatiline heli-performance”? Oli suurepäraseid (esi)ettekandeid kodu- ja välismaa interpreetidelt. Ilmus hulk heliplaate eesti muusikaga ja eesti muusikutelt, sealhulgas tõeline pärl – CD „Ärkamine” (Ondine) Tüüri loominguga Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Sinfonietta Rīga esituses. Selle ja kõige muu kohta leidub rohkesti infot EM IKi kodulehel aadressil www.emic.ee.
Aga mis mõte või tähendus üldse on heliloominguga seotud infokogumitel tänases päevas? Vaieldamatult on see interneti ja turufundamentalismi ajastul varasemaga võrreldes muutunud. Süstematiseeritud info on kultuuri terviklikult mõtestava enesepeegelduse alus. Turukonkurentsi tingimustes ei ole (õnneks ja kahjuks) oluline tervikut haarav süsteemsus, vaid informatsiooni valik, atraktiivne vorm ja täpne „sihtimine”. Faktiteabest ja arvudest võib saada läbimõeldud kultuuripoliitika tööriist, aga ka mis tahes väärtusvaba masinavärgi õlitaja. Kindlasti tuleks „arvumaagiasse” kultuuri kontekstis suhtuda kainelt ja kriitikameelega.
EMIKi eesmärk muutuvates oludes on arukas kompromiss: säilitada oma tegevuses muusikakultuuri mälufunktsioon, kuid panna kogu info ka maksimaalselt ja aktiivselt „tööle” selleks, et eesti muusikat kõlaks üha rohkem nii kodus kui ka välisriikides. Seda eesmärki täidab 2011. aastal käivitatud uus koduleht ja elektrooniline noodipood kirjastamata teoste vahendamiseks. Saabunud aastal ootab ees pingeline tutvustus- ja levitustöö.
EMIK jälgib uudishimu ja vastutustundega ka muusikaelu tervikpilti, esitades endale olulisi küsimusi. Tore, et me ei ole oma tegevuses üksi. Kindlasti toob ainult positiivseid muutusi paljusid muusikaorganisatsioone ühendava Eesti Muusika Arenduskeskuse tegevus. Erinevast tegevusmahust ja finantsvõimalustest hoolimata on suurepärane, et umbes viitsadat elavat või lahkunud muusikut esindava EM IKi kõrval tegutseb Arvo Pärdi Keskus. Tõsi, mõte läheb ka sellele, et siinsamas Eestimaal on veel olemas vähemasti üks suurimat tähelepanu vääriv isiksus: üdini rahvuslik, kuid rahvusvahelises kontekstis läbinisti modernne ja võimsalt universaalne Veljo Tormis …
Mis võiks olla EMIKi (või ükskõik missuguse teise eesti muusika hüvanguks toimiva muusikaorganisatsiooninüldisemad tegevuspõhimõtted? Kindlasti peaks selle tegevuse keskpunktiks olema andekas looja. Eesti muusika parim saadik maailmas on Eesti või ka välismaa interpreet. Ajaloo- ja elukogemus ütleb, et loovuse liiga võimukas ja ettehooldav „manageerimine” ei ole mõistlik. Institutsioonide asi on pakkuda tuge ja võimalust. Ning muusikaelu terviku tasandil on kontsentreerumise ja ideoloogiliste „mõõdikute” asemel kindlasti viljakam konsortsiumi ja klastri põhimõttel toimiv ehk kogu kultuurivälja potentsiaali rakendav koostöö. Loodetavasti leiavad need põhimõtted saabunud aastal jätkuvat positiivset tähelepanu.