Viimase aasta jooksul on nii avalikus meedias kui erialaringkondades võetud tuliselt sõna hoonete peagi karmistuvate energiatõhususe miinimumnõuete vastu. Algselt tulenevad nõuded Euroopa Liidu juba ligi kümme aastat kehtinud ja teada olnud hoonete energiatõhususe direktiivist. Direktiiv ütleb, et alates 2019. aasta 1. jaanuarist peavad avaliku sektori uued ja oluliselt rekonstrueeritud hooned olema kas liginull- või nullenergiahooned ning alates 2021. aastast peavad seda olema kõik hooned, omanikust olenemata.

Liginullenergiamaja tähendab suuremat arvestamist energiatõhususega ja sealjuures ei piisa energiatarbimise vähendamisest – hoone peab ka energiat tootma. Eesti laiuskraadil tähendab see, et hoones tuleb kohapeal või selle läheduses toota taastuvenergiat. Tehnoloogia arengut arvestades on seda majanduslikult kõige otstarbekam, õigemini enam-vähem ainuvõimalik teha päikesepaneelide abil elektrit tootes.

Siit jõuamegi ringiga tagasi erinevatest ringkondadest tuleva kriitika juurde: arendajad kurdavad, et hoonetel olevad päikesepaneelid muudavad ehitushinna kallimaks, arhitektid kurdavad, et ei saa enam mõttel vabalt lennata lasta ja tuleb projekteerida väikeste akendega kandilisi kaste.* Karmistuvates energiatõhususe nõuetes nähakse rumalat kaasajooksmist Euroopast lähtuva nõmeda regulatsiooniga.

Siinkohal mõned vastuargumendid kriitikutele ja ettepanek seadusandjale seaduse kosmeetiliseks, kuid olulise mõjuga muutmiseks.

Esmalt väide, et energiatõhususe nõuded ja eriti päikesepaneelide paigaldamine hoonele muudavad ehituse kallimaks. Kui päikesepaneelid paigaldada hoonele optimaalselt ja läbimõeldult, siis tegelikult ehituse alginvesteering küll kasvab mõnevõrra, kuid elutsüklikulu alaneb märkimisväärselt. Nimelt toodab õigesti paigaldatud päikeseelektri­jaam hoonel igal juhul oma 30-aastase elutsükli jooksul rohkem väärtust kui oli alginvesteering. Läbimõeldud paigalduse all tuleb silmas pidada kahte komponenti: paneelide paigutust – need peaks olema suunatud lõunasse ja sobiva kaldega horisondi suhtes – ning paneelide poolt toodetava elektri jaotamist. Esimesega saadakse veel kuidagi hakkama, kuid viimasega sageli enam mitte, eriti korterelamute puhul. Seadustest tulenevalt on päikeseelektri­jaama investeeringu tootlus maksimaalne, kui toodetav elekter kasutatakse ära tootmise hetkel tootmiskohas ehk samas hoones. Sel juhul välditakse elektri ostmist võrgust ja sääst on märkimis­väärne, kuna hoones toodetava elektri omahind on võrguelektri hinnast vähemalt poole odavam. Sääst tuleb eelkõige võrgutasude ja maksude arvelt, mida omatoodetud elektri tarbimisel tasuda ei tule.

Korterelamute renoveerimisel ja uute ehitamisel hoonele vajaliku energia­klassi saamiseks päikeseelektrijaama paigaldades ei mõelda väga sageli kaugemale töö tellijale üleandmise hetkest – pole arendaja ega töövõtja mure, milliseks kujuneb paigaldatud päikese­elektrijaama tasuvus. Energiamärgis on käes ja probleem justkui lahendatud. Üks suuremaid vigu tehaksegi päikese­elektrijaama ühendamisel hoonega. Nimelt ühendatakse kortermaja päikese­elektrijaam üldjuhul elamu üldarvesti külge, samas kui enamusel korteritest on võrgu­ettevõttega eraldi liitumis­lepingud. Mis nüüd juhtub? Juhtub see, et hoone katusel või fassaadil toodetav elekter läheb valdavalt (hinnanguliselt 80–90%) võrku, kuna üldarvestiga on ühendatud vaid minimaalne üldine tarbimine: koridoride, keldrite ja abi­ruumide valgustus, paremal juhul ka üldventilatsioon. Tõenäoliselt kasutatakse katusel toodetav elekter siiski suures osas ära samas majas, kuid korterid ostavad seda elektri üldvõrgu kaudu, tasudes kõik võrgutasud ja riigimaksud. Seega pole korteriomanikel vahet (peale enesetunde, et tarbitakse oma maja katusel toodetud elektrit), kas osta elektrit võrgust või oma katuselt.

Lahenduseks oleks minna üle elektri ühisostule. Sel juhul ostab korteriühistu läbi üldvoolumõõtja kogu hoones tarbitava elektri ning ka korterid saavad katusel toodetava elektri kokkuleppeliselt võrguelektrist selgelt odavama hinnaga. Sel juhul läheb üldvõrku vaid väike osa ja päikeseelektrijaama investeeringu tootlus on maksimeeritud. Selline lahendus ei nõua mingisugust seadusandlikku muutust riiklikul tasandil. Ainuke takistus on korteriühistu otsus minna üle elektri üksikostult ühisostule ja mõningane elektrisüsteemi ümberehitus. Uute hoonete puhul on sellise skeemi rakendamiseks vajalik arendaja võime näha kaugemale korterivõtmete üleandmise hetkest ja hoone elektrisüsteemi vastav planeerimine. Ja siis saab müüa kortereid mitte ainult rõhutades ruutmeetri hinda, nagu üldjuhul tavaks, vaid ka hoone madalamat elutsüklikulu.

Nüüd kriitika, et tänu energiatõhususe miinimumnõuetele tuleb hakata ehitama vaid väikeste akendega kandilisi kaste ja päikesepaneelid on koledad ning rikuvad hoone üldilme ehk arhitektuur on tapetud. Sellele probleemile oleks rohi, mis nõuaks mõningal määral regulatiivset sekkumist seadusemuudatuse näol.

Kui lugeda Euroopa Nõukogu hoonete energiatõhususe direktiivi ja sellest lähtuvaid siseriiklikke õigusakte, selgub, et nii direktiiv kui ehitusseadustik nõuab hoone liginullenergiaklassi saavutamiseks taastuvenergia tootmist kas hoones kohapeal või selle lähedal. Direktiivi inglisekeelses versioonis on kasutatud sõna nearby (ligiduses asuv). Termini sisustamine on jäetud iga liikmesriigi enda otsustada. Kahetsusväärselt on Eesti otsustanud defineerida selle lähedusena hoone kinnistut või naaberkinnistut, mitte enamat. Siin tekibki viga ja on täiesti õigustatud väide, et nüüd ei saa enam Eestis ühtegi kõrghoonet ehitada, kuna hoonele ei mahu piisavalt päikesepaneele.

Samuti kaasneb läheduse liiga kitsa määratlemisega paratamatult ebaefektiivsete päikeseelektrijaamade ehitus. Hoonele topitakse selline kogus päikesepaneele, mis teoreetiliselt võiks toota liginullenergiaklassi saavutamiseks vajaliku koguse elektrit, manipuleerides projektides ja energiauditites toodanguprognoosidega. Tulemuseks on tegelikult see, et hoone päikeseelektrijaam ei tooda vajalikku kogust elektrit, kuna asub alati kas puude või teiste hoonete varjus, paneelid on ebasobiva suuna ja nurga all ning rahulolematud on nii arhitekt kui tellija. Nii on investeeringu mõttes tegu ebaõnnestunud rahapaigutusega, millest suur osa tuleks kirjutada ehituse ruutmeetrihinnale juurde. Lisaks on raisatud ressursse, nii et ühiskonnale on sellest päikeseelektrijaamast pigem kahju kui kasu. Ka tuleneb tiheasustusalade väljakujunenud hoonestusest ja tänavavõrgustikust ületamatu takistus – osale hoonetele ei olegi võimalik paigaldada vajaliku energiaklassi saavutamiseks piisavalt päikesepaneele. Mis neist saab? Jäävad renoveerimata ja lähevad lammutamisele? Ja uued majad jäävad „ebasobivatele“ kruntidele ehitamata?

 

Siin tuleks mõelda natuke avaramalt. Päikeseelektrijaam on paraku maa- või pinnaressursi mõttes intensiivne tootmis­tehnoloogia. Tehnoloogia kasutegurid küll paranevad, kuid päike jääb ikkagi liikuma nii nagu ta liigub ja varjud ühes temaga.

Naastes direktiivis ja seaduses maini­tud mõiste „lähedal“ juurde, mida liikmesriigid võivad ise sisustada. Eestis on kõik tegelikult ju lähedal ja haldus­üksused ei ole isegi kokku liidetuna Euroopa mõistes kuigi suured. Ülalkirjeldatud ebaefektiivsetele hoonetele rajatavate päikeseelektrijaamade vältimiseks peaks lähedust määratlema kinnis­tust või naaberkinnistust palju laiemalt, olgu selleks kasvõi haldusüksus või värskelt elektrituruseadusesse sisse toodud kuue kilomeetri raadius otseliini rajamiseks (varem samuti piiratud kinnistu või kõrvalkinnistuga).

Nii ei peaks arhitekt ja arendaja enam tegelema hoonele vajaliku koguse päikesepaneelide ebasobiva nurga ja kaldega ning visuaalselt ebaesteetiliselt äratoppimisega, vaid näiteks saaks soetada linna taha rajatud suurema päikeseelektrijaama osaku mahus, mis kataks hoone energiamärgise väljastamiseks vajaliku elektrikoguse. Selline lahendus võimaldaks ehitada odavamale maale (võimalusel olemasolevate jaotusvõrgu alajaamade või liitumiste juurde) suuremaid tootmisvõimsusi. Ilmselt on võhikulegi selge, et võrreldes keeruka konstruktsiooniga hoonele paigaldatavate päikesepaneelidega tuleb suuremasse päikeseparki paigaldatava paneeli hind madalam: ressurss on kasutatud optimaalselt ja kasu nii hoone arendajale, omanikule kui ka ühiskonnale maksimeeritud. Samuti annaks selline mudel reaalse võimaluse energiaühistute tekkeks, millest on küll juba aastaid räägitud, mille soodustamist nõuab Euroopa Nõukogu uus taastuvenergia direktiiv ja mis mujal Euroopas on tugevalt energiaturul kanda kinnitanud, kuid Eestis pole jutust kaugemale jõutud.

Selline innovatiivne lähenemine nõuaks siiski muudatusi kehtivates õigusaktides. Peamine muudatus oleks defineerida ümber termin „lähedal“ ja luua võimalus katta hoone energiamärgis läbi osaku mõnes lähedases (näiteks 6 kilomeetri raadiuses asuvas) taastuvenergiat tootvas elektrijaamas, olgu selleks siis päikese- või tuuleelektrijaam, või ka 100% taastuvkütusel töötavas koostootmisjaamas.

Seega ei tohiks hoonete energiatõhususe nõudeid ja sealt tulenevat vajadust rajada hoonetele päikeseelektrijaamu vaadelda kui ebameeldivat kohustust, vaid kui võimalust alandada märkimisväärselt hoone elutsükli kulusid ja teha riiklikul tasandil innovatsiooni energeetika ärimudelites, kus lokaalse taastuvenergia tootmisest saab kasu kogu ühiskond.

Nii ei oleks arhitektidel, arendajatel ja linnaplaneerijatel käed seotud energiatõhususe miinimumnõuetest tulenevate piirangutega: linnu saaks tihendada, endiselt ehitada kõrghooneid ja hoonetel ei peaks olema tingimata avatud lõunasuunalisi fassaade. Kui asukoht ja arhitekti nägemus võimaldavad, võib loomulikult kas kogu või osa energiamärgise tarvis vajalikust energiakogusest toota endiselt ka hoones kohapeal, katusel või fassaadil, kuid see ei peaks olema arhitektile seatav karm piirang.

Ühiskonna seisukohast on oluline, et väheneks hoonetega seostatav energia­tarbimine ja seda võimalikult kulu­tõhusalt. Direktiiv ei nõua otseselt hoone energiabilansi katmiseks vajaliku taastuv­energia tootmist kohapeal, defineerigem siis mõiste „lähedal“ nii, et energia saaks toodetud efektiivselt ja põlevkivi jääks selle võrra kaevandamata.

Andres Meesak on Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhataja.

* Mihkel Tüür, Nullenergia seadus: uusehitised muutuvad kättesaamatuks luksuseks. – Maaleht 1. III 2018.