Kunagistest filosoofialoengutest on meelde jäänud, et XIX sajandi seltsidaamide üheks meelisautoriks olevat olnud Immanuel Kant. Koorekihi koosviibimistel ülistati tema võrratut stiili, diskuteeriti kategoorilise imperatiivi teemadel. Kuigi on raske ettegi kujutada nende vestluste intellektuaalset taset, aga häda neile, kes julgesid tunnistada, et pole ühtki suure filosoofi teost lugenud, kuna see tähendanuks automaatselt seltsielulist enesetappu. Samuti meenub kusagilt, et umbes samasugune positsioon oli XX sajandi keskel ühel populaarsematest arvamusliidritest Hermann Hessel. Iga endast lugupidav intellektuaal pidi olema lugenud vähemalt „Stepihunti”, kuid õige vaimuinimese mõõdu andsid välja vaid need, kes olid ennast ka „Klaaspärlimängust” läbi närinud, kuigi see võis nii mõneltki nõuda üleinimlikku pingutust. Nii tekkis ka suur hulk „asjatundjaid”, kellel kõigil oli nagu XIX sajandi beibedelgi Hesse loomingu kohta midagi eriti nutikat öelda, ning teatud ringides tituleeriti „Klaaspärlimäng” seetõttu halvustavalt snoobide raamatuks, ehkki vaevalt see romaani tõelist väärtust kahandab.
Ega tänapäevalgi midagi palju muutunud ole, pigem vastupidi. Tohutult kasvanud infomüras haibitakse üles kirjandusteoseid ja filme, nende kohta kirjutatakse lõputult „teraseid” arvustusi ning teatud kultuuriringides käib nende üle sügav arutelu. Paraku on paljud sellistest üllitistest järgmiseks hooajaks juba oma sära kaotanud. Martin Seymour-Smith oma äärmiselt mahukas juba üsna ammu ilmunud „Uues nüüdisaegse maailmakirjanduse käsiraamatus” („The New Guide to Modern World Literature”, 1985), kus on muide mitmeid artikleid ka eesti kirjanike kohta, mõtiskleb teose sissejuhatuses, et tegemist on meie ajastul üsna ohtliku ja ühtlasi olemusliku nähtusega. Selline moekas, harilikult lobeda stiiliga, näiliselt komplitseeritud kirjandus, mis enamasti kipub ka teatud kriitikute tähelepanu endale tõmbama, rahuldab tema arvates vaid pseudokultuurse lugejaskonna (ala)teadlikke soove, sisaldades peamiselt manipuleeritud materjali ning lämmatades tihti oma pretensioonikusega eheda kvaliteetkirjanduse. Ilmselt tuleb temaga nõustuda, aga jäägu see lugejate endi otsustada, milliseid konkreetseid autoreid silmas on peetud.
Ka austraallase Patrick White’i (1912–1990) positsioon kirjandusmaastikul tundub olevat iseäralik. Pärast Nobeli preemia võitmist 1973. aastal hakati temast kui äärmiselt sügavasisulisest ning elitaarsest autorist väga palju kirjutama ning rääkima, ehkki kipub jääma mulje, et nagu Hesse puhul see enamikul juhtudel rääkimiseks pigem jäigi. Enamasti kalduti teda aga pidama raskepäraseks, komplitseeritud kirjameheks. Ometi on tegemist sellise kirjanikuga, et on kange tahtmine langeda ülevoolavasse panegüürikasse ning hüüda nagu inglise kuulsaim metafüüsiline luuletaja John Donne, kes avastas enda jaoks XVII sajandil Geoffrey Chauceri „Canterbury lood”: „Here is God’s plenty!”.  Ja külluslik Patrick White’i anne tõepoolest on. Sündmustik tema teostes voolab majesteetlikult ja detailirohkelt, iga romaan kujutab arvukalt filigraanselt välja joonistatud tegelaskujusid, sõnastus on täpne ning kompaktne, kätkemata midagi ülearust, laused on white’likult elliptilised, sisaldades ootamatuid mõttesähvatusi ning metafoore. Tihti sarnaneb see proosa pigem luulega ja kuna noor Patrick White ihkas ennekõike saada kunstnikuks, siis tekitavad tema kirjeldused lugedes tugevaid visuaalseid assotsiatsioone. Siinkohal vaid paar näidet romaanist „Happy Valley linnake”: „… maad kattis härmatis, mis sätendas nagu läiketa nuga …” või „…[majade] kahvatud esiküljed tee ääres olid otsekui paberist või und tähistavad maskid mõnes sõnatus allegoorias…” või „Tema hääl kõlas nagu varraste klõbin, mida pehme vill natuke mahendas”.
„Happy Valley linnake” („Happy Valley”, 1939) on toona kõigest 27aastase Patrick White’i esimene ning üsnagi ambitsioonikas romaan, mille kordustrüki autor oma elu jooksul keelas, kartes ilmselt, et mõni kaasmaalastest ennast raamatu lehekülgedelt ära tunneb, kuigi ehk on ka õigusega oletatud, et tegelikud põhjused võisid olla märksa isiklikumad ja vaid autorile endale teada. Seega õnnestus vaid vähestel õnnelikel XX sajandi teisel poolel see teos mõnest provintsiraamatukogust või raamatupoest hankida ja seda lugeda. „Happy Valley” ilmub Londonis ning osutub seal ning hiljem ka Ameerika Ühendriikides üsnagi menukaks. Noore autori esikromaanis nähakse eeskätt sarnasust James Joyce’i ja teiste modernistidega. Selle kaks tegelast, noor isepäine Sidney ning testosteroonist pulbitsev Hagan, tunduvad aga pigem pärit olevat mõnest D. H. Lawrence’i romaanist. Ometi ei saa siin rääkida vanemate kolleegide jäljendamisest, vaid tegu on juba täiesti eripärase Patrick White’iga.
Happy Valley väikelinn lumiste mägede piiril on kõike muud kui õnnelik paik ning enamikku selle elanikest piinab frustratsioon, tüdimus ning pettumine elus. Hiljuti sinna saabunud arst Oliver Halliday näeb selles linnakeses „valu kehastust” ning selle asukad tunduvad talle veel elavat sügavas keskajas. Ainust vaheldust lisaks joomisele näib enamikule romaani tegelastest pakkuvat naabrite pilgu eest kiivalt varjatud „fornikatsioon”. Aeg voolab siin loiult ning sisutult, näiliselt ei juhtu midagi, „ehkki tegelikult juhtus midagi kogu aeg”.
Nagu Miguel de Unamuno Hispaanias umbes samal ajal, üritab ka White oma romaanis analüüsida elamisväärset elu. Nimelt saab inimolend eksisteerida ainult elades, kuid see elu võib ära kaduda asjade maailma tühistesse sekeldustesse, muutudes seejärel väärituks, umbisikuliseks, ebaautentseks ehk ühesõnaga ebainimlikuks. Kui see elu pöördub aga pidevalt tagasi iseenese juurde, püüab iseenesest ja oma sügavusest enesele vastuseid leida, siis on tegu isikupärase eluga. Nii on mõtisklenud Unamuno. See kõik võib toimuda ilma väliste suuremate saavutusteta, igapäevase elu rahus. Piisab, kui inimene hoiab kinni oma sügavamatest juurtest, püüab ennast immuunseks muuta, kaitsta triviaalse ja tühja maailma eest, siis on ta oma individuaalsuse, isiksuse peremees. Mõned White’i tegelaskujud näivad seda suutvat.
Peaaegu kõik Happy Valleys igatsevad sealt lahkuda. Aga nagu seda vahest kõige dramaatilisemalt on kujutanud ameerika dramaturg Eugene O’Neill, tundub ka siin elu olevat nagu lakkamatu millegi kordus, nagu ring, millest on võimatu välja murda. See omakorda sünnitab vajaduse kustutada teadvusest korduse- ning enese allakäigutunne kas enesepettuse, alkoholi või mingil muul viisil. Ja kui O’Neilli kuulsaimas näidendis „Pikk päevatee kaob öösse” sümboliseerib udu elu hämarapärasust, subjektiivset ebareaalset maailma, inimese teadvuse ebamäärast optimismi, mis püüab inimest veenda, et asjad on teisiti, kui need tegelikult on, siis White’il väljendab pidevat kordust, monotoonsust, kõige tarbetust aastaaegade vaheldumine.
Ja taas ei saa rõhutama jätta autori suurepärast osavust mõne lausega olustikku tabada, tekitades lugejas tunde, nagu näeks ta kõike vahetult. Andku tõlkija, kelle tööle mul midagi ette heita ei ole, andeks, kuid autori emakeeles ning vahetult tema sulest kirja panduna mõjuvad sellised kirjeldused paratamatult veelgi säravamalt. Toodagu jälle vaid paar näidet: „Ühe puu okste vahelt pudenes peotäis lund. Puuvõrad olid lumest valged, neis oli midagi gootilikku. Need meenutasid talle katedraali, palvepaika varestele. Üks töntsakas must vares piilus kibuvitsapõõsa avast otsekui preester pihitoolist” (lk 16) või ka: „Ta tõstis pilgu ja vaatas aknast välja, kus pesunöör ulatus üle taeva, veepiisad sellel läikimas, taamal paistis org väga selgena, mitte enam udus, millesse tema mõtted olid selle mähkinud” (lk 238).
Erinevalt paljudest autoritest ei ole Patrick White ühe-kahe romaani autor, kuigi enamasti kiputakse esile tooma tema „Inimeste puud
” („The Tree of Man”, 1955; e. k 1983, tlk Vilma Jürisalu). Kõik tema teosed on erinevad ning enamasti sõltub ühe või teise eelistus lihtsalt lugeja maitsest. Minu lemmikuks on jäänud „Tulevankril sõitjad” („Riders in the Chariot”, 1961), mida on mul kombeks saanud lugeda iga paari-kolme aasta järel jälle uuesti. Tinglikult võiks öelda, et White on siin paigutanud Kristuse kannatused XX sajandi konteksti, lisades juurde paraja annuse müstilist atmosfääri. Aga, nagu on kirjutanud Enn Soosaar sellest raamatust: „Tänapäeva korrumpeerunud ühiskonna eluohtlikku haaret, peibutisi, mugandumist suudab trotsida üksnes väikese­arvuline „vaimne eliit”, kes tunnevad üksteist ära nagu mingi kuuenda meele kaudu. Nende erandlikkus ärritab konformistlikku enamust, ja kuivõrd viimased kipuvad nägema teist teed käijates ohtu iseendile, siis langemine ühiskonna põlguse ning viha alla lõpeb halvimal juhul hälbinute füüsilise hävitamisega. Mis on ka kolme „tulevankril sõitja” saatus”.
Eesti keeles on White’i teoseid ilmunud isegi üllatuslikult palju, kõik neist lugemist väärt ning enamik varustatud asjaliku saatesõnaga.