Nüüd ümberehituse-järgsetest muljetest. Kahjuks pole saali akustikat renoveerimise  käigus täies ulatuses suudetud säilitada. Kui järelkaja pikkus on subjektiivselt hinnates sama, siis kaja sageduslik iseloom – värv, on muutunud: lisandunud on mõningane resonants madalatel sagedustel ning suurenenud on keskmiste sageduste osakaal, mis teeb järelkaja plekiseks ja kalgiks (soojus ja pehmus on kadunud). Mis seda otseselt põhjustab, on enam-vähem selge, kuid see jutt on vahest liiga spetsiifiline. Kahtlemata pole Suurgildi  saal salvestuste jaoks täielikult kadunud, kuid selliseid kõlalisi tulemusi nagu enne remonti on praegu peaaegu võimatu saavutada.     

Ivari Ilja : Olen kuulanud renoveeritud ajaloomuuseumis kahte kontserti (mõlemad – klaveriõhtud). Kahjuks ei võimalda praegune  olukord (minu arust) rääkida sellest ruumist kui normaalsest kontserdipaigast. Kaja on nii võimas, et helidest on raske aru saada, samuti tundub, et pianist ei tõsta hetkekski pedaali üles. Kõla on nagu tünnis. Ei usu, et ka normaalse instrumendi olemasolu korral asi paraneks. Olen kunagi hallidel aegadel ka ise seal mänginud ja kontserte kuulanud. Nii hull see asi siis küll ei olnud. Arvan, et akustika on  rikkunud lisapõrand, mis ilmselt kaasa resoneerib.   

Alvar Loog: Suurgildi hoone saali akustika on vähemalt vokaalteoste (täiel häälel) esitamiseks täiesti sobimatu, sest kaja on väga võimas. Nii Menotti „Telefoni” etenduse kui sellele  eelnenud lavastaja Kärt Tomingase sõnavõtu ajal pidin pingiridade taga püsti seistes kogu jõust pingutama, et sõnadest aru saada. Pärast 25minutilist etendust olid kõrvad päris väsinud, vaikus tuli nagu õnnistus. Seal ruumis on mingid kõrged klaaskopsikud ja puupõrand on osaliselt mingi plekiga üle löödud – võimalik, et asi on selles.