Kokkulepete kunst oli esindatud ka märksõnades, mida mööda kuraatori ja loomenõukogu  oma valiku tegid. Oluline oli: lavastusmeeskond kui tervik ilma nähtava lavastajahierarhiata, vormitundlik väljakutse, protest, jutustamine, erapoolikus. Enamjaolt olid need teemad kõrvaltvaatajale tantsuteostes ka tabatavad. Mis siis eristus, mis tõusis nii võimsaks üldistuseks, mida veel ka aastate pärast meenutada? Zuga ühendatud tantsijate lavalugu pajatas soojas kodukohamurdes ja nostalgilistel nootidel neile, kes on aastaid jälginud Kaja Kannu,  Jarmo Karingu, Tiina Möldri ja Helen Reitsniku kulgemisi laval. Lavastus kujutas sõpruse vastuolulisust ja kummastavat püsivust ning oli seejuures vägagi küps ja inimlikke vastuolusid ületav tervik. Vormitervik, kuigi pealtnäha lõdvalt seotud etüüdidest koosnev lugu, puudutas hinge oma hõõguvas inimlikkuses, paljude „isede” ja „iseolemiste” võitluses ning just grupimeele ja -keele väärtustamises.     

  Henri Hüti julge vormieksperiment „The Reader” mängis uhkelt oma soolot publiku  uudishimul ja väga heal helikujundusel. Loogika visati nurka ja kaks meest asusid katsetama lustiga kehapiltide, must-valge esteetika ja valguse rütmistamisega poksivõistluste stilistikas. Milliseid mänge võivad lavalaudadel endale kaks noort meest lubada? Kehakultust, ühel hetkel kaheti tõlgendatavat intiimsust, väljamõeldud lausetega ja postmodernismi postulaatidega žongleerimist. Igal juhul ootavad nüüd kõik kogejad põnevusega järge. Kuhu  edasi? Vormimeisterlikumaks? Helitehnilisemaks? Visuaalselt kehakesksemaks? Liis Ilula „Valdner” ning Steevesi ja Saukase „Kui kiiresti need õnnetused” olid vahest kõige narratiivirohkemad ja liikumiskesksemad lood. Kehad kontaktimprovisatsiooni laadi kokkupuutelabürindis, jutustamas naiselikkuse ja mehelikkuse igapäevast, magnetilisusest ja tõukumisest, mis on selles vastuolus alati sees. Nende lugude särin oligi polaarsuste kokkusaamise  pinges. Lihtne vormilt ja loolt, kuid põnev kokku- ja lahkuliikumise kehalisuses. Kõige „tantsumad” lood. 

Tõepoolest, kõikides neis lavastustes oli olevikus kohaloleku pinget, suurt vormirõhku, boheemlaslikku mängu lihvitusest pääsemiseks, grupitöö olulisust, kunstiliikide piiride hajusust. Märksõnad said kaetud ja laetud. Üldisel tantsumaastikul, mis praegu Eestimaa pinnal laiub, need drastiliselt oma eripäraga silma ei paista. Henri Hüti uustulnuka vormimänge  armastav värskus vahest kõige enam.