Kontserti alustas Lauri Ahone marimbal kahe soolonumbriga, kusjuures mõlemad teosed kokku mahtusid umbes viie minuti sisse! J. S. Bachi Tšellosüidi nr 1 Prelüüdi varjatud polüfoonia tuli marimba akustilistest järelkõladest tingituna hästi reljeefselt esile. Ja USA fusion-kitarristi Tosin Abbasi (1983) lugu „Modern Meat” (2009), mis originaalis on kirjutatud seitsmekeelelisele kitarrile, kõlas Ahose enda marimbaseades, kusjuures kitarrile iseloomulik tekstuur oli ka marimbal üsnagi hästi jälgitav. Päris intrigeeriv arranžeering.
Peter Greenaway ja Jane Campioni filmimuusika autorina maailmakuulsuse saavutanud Michael Nymani (1944) teost „Flüügelhorn ja klaver” (1991) sai kuulda Indrek Vau ja Johan Randvere duo esituses. Selle minimalistlike korduste muusika meloodilised kujundid paigutusid enamjaolt trompetipartiisse, rütmi- ja harmooniamustrid jäid aga põhiliselt klaveri kanda. Esituslikult pääses siin mõjule väljendusrikas dünaamikarežii, eeskätt tänu suurtele forte ja piano vastandustele-kontrastidele.
Värvika vahepalana kõlas veel üks Ahose soolonumber – Lõuna-Aafrika helilooja Kevin Volansi (1949) teos „Tema, kes ta magab väikese tekiga” („She Who Sleeps With a Small Blanket”, 1985) löökpillidele. Rahvalikus kõnepruugis tähendab see naist, kes magab üksi, ilma armastajata. Nojah, olgu selle tekiga kuidas on, ent ka „kõnelevatel trummidel” on võimalik dünaamikanüansse artistlikult varieerida. Sõna otseses mõttes põrutavast fortissimo’st värvika piano’ni väikestel trummidel.
Selle kontserdi lõpuloo, Rein Rannapi teose „Urban Static” („Suurlinna elekter”, 2012) trompetile, löökpillidele ja klaverile maailma esiettekannet ootasin suure huviga ega pidanud pettuma üheski parameetris. Kõigepealt paelub siin eripäraste post-minimalistlike korduste kaasahaarava rütmipildiga värvikirevus, mis oma „urbanistliku” kõlaatmosfääri poolest tundub mingit pidi suguluses olevat näiteks Steve Reichi meilgi esitatud „City Life’iga” („Suurlinna elu”). Nii atraktiivselt peabki kõlama pulseeriv liikumisenergia!
Rannapi veerandtunnise uudisteose teine faas tõmbas seda liikumisenergiat küll pisut staatilisemaks, ent see-eest tulid selgemalt ja eredamalt esile meloodiliste kujundite jaotused kolme instrumendi vahel. Kuigi kõik need muusikas ringlevad meloodiafraasid on üsna lühikesed, mõjusid nende korduste omavahelised helistikulised transpositsioonid kõlaliselt hästi värskelt. Niisugune oleks ehk tervikmulje Rannapi esiettekandelisest teosest. Ent märkima peab sedagi, et iga interpreet sai selle lõpuosas veel ulatuslikult soleerida.
Kaks päeva hiljem (9. III) esinesid kammerkoor Voces Musicales ja Tallinna Kammerorkester Risto Joosti dirigeerimisel Jaani kirikus monumentaalse kontserdiga „Pärt ja Tüür. Kannatusaja muusika”, ettekandel Pärdi „Stabat mater” ning Erkki-Sven Tüüri „Passion” ja Reekviem.
See veidi üle tunni kestnud sakraalmuusika õhtu mõjus tervikuna oma vaimsuses ülimalt kontsentreeritult, kusjuures sõna „kannatusaeg” tuli selles kontekstis mõista liturgilisest tähendusest mõnevõrra laiemalt, kuna kontserdi toimumise ajal oli teadupärast ka Tallinna märtsipommitamise (1944) kurb aastapäev. Ent sakraalset (Stabat mater dolorosa) ja igavikulist (Requiem aeternam) polegi vähemalt sel puhul mõtet eristada.
Avateosena tuli esitusele Arvo Pärdi algselt kammerlikule koosseisule mõeldud „Stabat mater’i” (1985) uuem versioon segakoorile ja keelpilliorkestrile aastast 2008.
Kuid enne veel, kui suuroopuse ettekandest rääkida, tuleb kavabukletist tunnustavalt esile tõsta Saale Kareda väga professionaalset teosetutvustust. Õigemini Pärdi „Stabat mater’i” muusikateaduslikku lühianalüüsi, kus muu hulgas viidatakse helitöös olulistele arvsuhetele (3+3) vormijaotustes ning XIII sajandi ars nova helikunstist pärinevate struktuuride kasutamisele nagu talea (rütmiüksus) ja color (meloodiline üksus). Mida siinkohal pole võimalik pikemalt refereerida.
Risto Joost dirigendina mõtestas väga sugestiivselt Pärdi „Stabat mater’it” kui ettekandelist tervikut – selle tintinnabuli-stiilis läbi viidud askeetliku häältejuhtimise korrelatsiooni korduvate lühikeste vaikusemomentide, generaalpausidega. Neist üks mõjuvamaid eelnes episoodile „Küll on kurb ja murest murtud …” („O quam tristis et afflicta”), kus kõlaline tekstuur hõrenes ja mis tipnes kirka viiulisoologa. Teose üks olulisemaid ja esituslikult ka põhilisi mõttelis-muusikalisi kulminatsioone avanes alles lõigus „Püha Ema, kõik need haavad …” („Sancta Mater, istud agas”). Millele järgnevalt tuli koori sopranitel kanda väga vastutusrikas roll: hoida aeglases tempos ja kõrges registris hästi ühtlaselt kulgevat kantileeni seda vokaalselt ja dünaamika mõttes siiski mitte forsseerides, vaatamata väga kõrgetele nootidele. Eks Voces Musicalese tenoritelgi tuli analoogne „tuleproov” veidi hiljem läbi teha. Aga see õnnestus lausa hiilgavalt – nagu ka Joosti täpselt läbi tunnetatud dünaamikarežii!
Nii Erkki-Sven Tüüri „Passion” (1993) keelpilliorkestrile kui Reekviem (1994, Peeter Lilje mälestuseks) sopranile, tenorile, segakoorile, trianglile, klaverile ja keelpilliorkestrile kuuluvad mõlemad helilooja varasema loomingu tähtteoste hulka. Kui seda perioodi võrrelda tema kümnendi võrra hilisema, nn vektoriaalse loomelaadiga, siis varasema Tüüri helikeel on orkestratsiooni mõttes üldjuhul läbipaistvam ja tänu tonaalsetele tugipunktidele ka mõnevõrra emotsionaalsem.
Nagu kontserdil kuulda sai, on „Passion’i” meditatiivsus muusikadramaturgiliselt aeglane, ent järk-järgult kõlaliste avaruste suunas kumuleeruv protsess. Seda ühtlast kulgu ergastasid mitmed tonaalsete tugipunktide vastandused, mida Risto Joost ka hästi reljeefseks dirigeeris. Tüüri Reekviemi algusosas kujunes esituslikult raskuskeskmeks koori bassihäälte gregoriaani monoodiat meenutav liikumine, mida raamistas kõrgete keelpillide mikropolüfooniline tekstuur. Koori dünaamika mõttes veidi tagasi hoitud Kyrie eleison mõjus kui ettevalmistus järgnenud fataalseks Dies irae episoodiks. Siin võis tajuda tohutut ettekandelist pinget ja plahvatuslikke kõlasfääride teisenemisi. Tõeline muusikaline draama rullus aga lahti Tuba mirum’i võimsate kõlamasside konstellatsioonide näol. Sellest kulges Risto Joosti vormitud dramaturgiline arengukaar veenvalt traagilise kulminatsioonini „Juhata nad, Issand, surma kaudu ellu” („Fac eas Domine de morte transire ad vitam”), misjärel Sanctus ja Agnus Dei moodustasid üheskoos esituslikult hästi ette valmistatud, mõttetiheda repriisi.
Vaimustavad suurteosed, vaimustav esitus – rohkem pole midagi lisada …