Olete viljakas stsenarist ja mugandanud ka oma töid. Mis tunne on avada oma lapsuke kollektiivsele loomingulisele nägemusele?
Selleks peab meeldima koostöö. On kirjanikke, kes lihtsalt müüvad õigused maha ja lähevad minema, aga mina olen alati tahtnud filmitööstuses osaleda, nii et minu kirjutatu on mingis mõttes ukse avamine sellesse maailma. Raamat on ju alati olemas. Film ja raamat on kaks täiesti eri tõugu looma, kui nii võib öelda. Nii et minul ei ole selle vastu midagi. Üritad teha võimalikult hea filmi, mitte paisata turule lihtsalt raamatutruud toodangut. Sellega muutub kõik. Leian, et autor on sageli parim inimene muudatusi tegema, sest ta võib võtta endale voli mõni episood või tegelane välja jätta. Minu silmis ei kahanda see raamatu väärtust ega ka võimenda, sest võin oma kogemusest öelda, et need kaks kunstiliiki on täiesti erisugused.

Olete te rahul oma romaani „Üks inimsüda” 2010. aastal valminud neljaosalise teleekraniseeringuga?
Jah, väga rahul. Olin mõneti üllatunud, sest arvasin, et kõigist minu raamatutest on just seda kõige raskem adapteerida, sest see on selline looklev minajutustus. Jahmatav oli see, et kuigi tegu on filmiga ja seega teistsuguse lähenemisega, on sellel ometi mingil kombel sama mõju. Kasvad üles ja elad koos Loganiga ning oled kurb, kui ta sureb. Mul on selle mõju üle väga hea meel. Filmi lõpus on üks lõik, kus köögis on koos neli Loganit: väikesest poisist vana Loganini. Seda stseeni raamatus ei ole, see kasvas välja filmikunsti võimalustest. Tegelikult on väga liigutav näha nelja Loganit ühes ruumis ja võtta ühes kaadris kokku inimese elu – selles ongi filmikunsti jõud. Nii et on ka plusse. See telefilm võeti väga hästi vastu, meil olid oivalised näitlejad.

Rääkides „Rahutust” – sageli ei olda rahul sellega, kuidas mehed nais­tegelasi kujutavad. Ja vastupidi. Teie kujutatud naised on usutavad ja igati õnnestunud tegelased. Kuidas te ise sellesse teemasse suhtute ja miks on „Rahutu” peategelased naised?
Olen seda varemgi teinud, nii et ilmselt on mul kindlustunne, et tean, kuidas see käib. Mis puutub „Rahutusse”, siis tahtsin kirjutada spiooniromaani, ent teha seda kuidagi värskemalt. Mul vedas väga, et avastasin sellise teema nagu Briti spionaaž USAs enne Pearl Harbouri. Mõtlesin: „Suurepärane! Ei mingeid natse, ei mingit langevarjudega hüppamist okupeeritud Prantsusmaale!” Siis tajusin, kui maskuliinne on see žanr. Võtaks õige peategelaseks hoopis naise? Seejärel mõtlesin juba ema-tütre suhtele. Aga ennekõike oli mul soov teha midagi teistsugust – see võimekas ja armutu agent olgu naine, mitte mingi suur kõva mees. Üritasin vältida stereotüüpe, nii et välja tuli Ameerika, kus on rahu, neutraliteet, tuled põlevad ja meie luurame oma parimate sõprade järele.

Kirjutasite eessõna Robert Flynn Johnsoni anonüümsete fotode raamatule „Anonymous”. Ütlete seal, et hetkvõttesse on koondunud fotograafia olemus. Kohati näen paralleele teie loominguga, kus on väga fotolikke hetki, näiteks kellegi viledaks kulunud kuuereväär, mis lasevad teha inimese kohta mitmesuguseid oletusi. Teie loomingus on palju visuaalseid tähistajaid, mille taga identiteet pidevalt muutub. Kuidas te need punktid ühendate – kui üldse?
Raamatutes on need sellepärast, et mul lihtsalt on selline visuaalne kujutlusvõime, ma kirjutan realistlikku ilukirjandust. Minu meelest peaks maailm mu raamatuis olema võimalikult realistlik, tekstuuririkas ja kujukas. Mulle öeldakse tihti, et olen väga filmilik kirjanik. Ei ole! Flaubert oli filmilik, aga filmikunsti polnud siis veel leiutatudki! Mõne kirjaniku kirjutamislaad on lihtsalt selline: maailm antakse edasi sedavõrd kujukalt, et lugeja näeb seda oma vaimusilmas. Võib-olla on mu järgmises romaanis tugevam side hetkvõtte ja foto kui aja peatamise vahendi vahel. Nimetan kaamerat aja peatamise vahendiks – millisekund on igaveseks peatatud, millegi muuga seda teha ei saa. Nii et on huvitav näha, kuidas romaanis, mis ei ole tegelikult ju aja peatamise vahend, saab esile tuua mõne idee.
See võib kõlada igavalt, kuid ütlen sageli, et filmikunsti ja romaani erinevus seisneb selles, et film on fotograafia: see on objektiivne, alati vaadatakse väljastpoolt sissepoole. Romaan on sundimatult subjektiivne: nii kerge on tegelaskuju mõtetesse minna ja kirjeldada näiteks viis minutit, mida ta mõtleb – seda on võimatult raske teha teistes narratiivsetes kunstiliikides. Võid kedagi pildistada, aga sul pole õrna aimugi, mida ta mõtleb, sest see hetk on tardunud ja objektiivne. Nii et need kaks kunstiliiki on väga erilaadsed. On üks väga kuulus fotograafia definitsioon, millega ma nõustun küll vastumeelselt: kui kraapida head fotot, leiab selle alt maali. Ma arvan ka, et kui kraapida head fotot, võib leida selle alt novelli. Tardunud pildis on mingi narratiiv, mis on alati osa hinnangust, mis sellele antakse.

Seoses anonüümsete fotode kogumise teemaga oletan, et kindlasti olete kuulnud Vivian Maierist? Kas ta mõjutas kuidagi teie uut romaani, mille pea­tegelane on naine ja fotograaf?
Jah, olen temast kuulnud, aga ta kerkis esile palju hiljem, kui see mõte mulle pähe tuli ning kasutasin „Nat Tate’i” raamatus anonüümseid fotosid. See nähtus on olnud väga kaua olemas, anonüümne fotograafia on osa fotograafia ajaloost. Inimesed ei mõelnudki eriti sellele enne, kui ilmus see raamat ning Robert Flynn Johnson hakkas neid koguma ja kureerima anonüümsete fotode näitusi. Nüüd teevad seda vist kõik. Kuna filmilint on haruldane, siis nüüd tuleb anonüümseid pilte, mis inimesed kunagi minema viskasid, osta eBay-st. Üritasin kord osta anonüümset fotot roosast Cadillacist kõrbes, Kodachrome’i slaidi, ning olin 150 dollariga kõige kehvem pakkuja! Kes minust rohkem pakub?! Milline turg sellele on? Midagi on toimumas. Minu arvates on selles midagi väga võimsat: olen ostnud mõne penni eest tõeliselt häid anonüümseid fotosid, mille oleks võinud teha Cartier-Bresson, Avedon, Diane Arbus või Irving Penn. See ongi foto juures tore – foto on väga demokraatlik, kõik on fotograafid. Meiegi võime teha sama meeldejääva, liigutava ja ilusa foto nagu Richard Avedon, kui meil veab.

Olete maininud, et romaani võib määratleda ka kui kõike, mille vastu kirjanik parajasti huvi on tundnud. Mis siis esmalt tuleb, kas süžee, tegelaskuju või koht?
Oleneb asjaoludest. Idee ja selle edasiarendus ongi enamasti kogum sellest, millest kirjanik on parajasti huvitatud. Näiteks mäletan, kuidas mulle tuli romaani „Uued pihtimused” mõte. Olin ülikoolis ja lugesin Jean-Jacques Rousseau autobiograafiat „Pihtimused”, mis on erakordne raamat. Leidsin, et see on nii tänapäevane, nii pihtimuslik. Hakkasin mõtlema, et mida ta teeks, kui ta elaks tänapäeval? Bingo! Siis tuli küsimuste ja vastuste protsess: mis tööd ta oleks teinud? Arvestades seda, mida ma teadsin Rousseau’ kui inimese kohta, mõtlesin kohe – režissöör! Egomaniakk, isekas, omadega puntras. Idee tuleb sageli eikusagilt.
Näiteks „Harilike äikesetormide” puhul lugesin artiklit, kus öeldi, et Londoni jõepolitsei toob aastas jõest välja 60 laipa. See on rohkem kui üks nädalas. Kes need inimesed on? Me ei kuule neist kunagi. Ka Dickensi viimane lõpuni kirjutatud romaan „Meie ühine sõber” algab sellega, et jõest leitakse laip. Nii mõtlesingi kirjutada tänapäeva Londonist romaani, mis oleks dickenslik ning kus räägitaks jõest ja surmast. Ma ise elan jõe ääres ja kõnnin iga päev selle kaldal, nii et olen jõest vägagi teadlik, kusjuures paljud teised londonlased ei ole. Jõgi on oma tõusude ja mõõnadega nii võimas. Thamesi sa juba kukkuda ei taha! Nii hakkasin neid surmajuhtumeid uurima, aga esialgne mõte tuli ühest lausest ajaleheartiklis.

London on selles raamatus vägagi omaette tegelane.
Jah, olen elanud Londonis 30 aastat ja näinud selle tohutut muutumist – minu arvates paremuse poole. See on elamiseks ülimalt põnev koht, palju põnevam kui 1983. aastal, kui ma sinna jõudsin. „Harilike äikesetormide” tegevusaega ei anna dateerida. Ma mõtlesin osa asju välja, et see ei oleks liiga kinni konkreetses ajas ning oleks võimalikult kaua ajakohane. Ma armastan Londonis elada ja võib-olla kirjutan kümne aasta pärast uue Londoni romaani.