Lapsepõlvemälestusi on viimastel aastatel ilmunud hulgi. „Minu lapsepõlvekodu oli Eesti NSV-s“ on aga eriline: kirjandus- ja kultuuriuurijate (sündinud 1937–1980) esseistlike meenutuste kaudu avaneb kodust ja lapsepõlvest kaleidoskoopiline pilt. Need poeetilised lühilood ei järgi süstemaatilise elulookirjutuse ettekirjutusi, kuid avavad ometi akna minevikku. Mõne aasta tagusest seminarist välja kasvanud mälestused ulatuvad sõjajärgsest ajast ja üpris arhailistes tingimustes elamisest hilissoveti-aastateni kõigi mugavustega uuselamutes. Kogumiku viisteist kirjatööd ei toeta ühetaolise elulaadi kinnistunud stereotüüpi. Loetu näitab, et üht nõukogude kodukogemust pole olemas, vaid see muutus kümnenditi ja pereti suuresti. Aja kulg lisab aga mälestustele uusi kihistusi ja tõlgendusi.

Raamatu teema tundus nii mõnelegi meenutajale esialgu kummastav: oleks ju veider kõnelda nõukogude emast või okupatsiooniaegsest vanaisast, nii ei osata hoobilt „mõelda endast kui nõukogude ajal sündinud inimesest ja oma kodust kui nõukogude kodust“ (Aija Sakova) ega tulda selle peale, „et oma lapsepõlvekodust kohe kui nõukogude omast rääkida“ (Eduard Parhomenko). Nõukogude kord oli kõikjal, kuid lapsena „selle üle eriti ei mõeldud, see oli loomulik“ (Sirje Olesk). Võim on kaastegelasena kohal siiski peaaegu igas jutustuses: mõnel võttis kolhoosikord maakodu heinamaa ja loomad, mõne korteri hõivasid jõuga raudteelased. Varase nõu­kogude aja taustateemadeks on vaesusest tingitud taaskasutus, küüditamis- ja haigusehirm, hilisnõuka perioodil hädavajalik potipõllundus, sabad ja kaubareisid.

Ei ela ma majas, ei tänaval, mu aadress on NSV Liit …

Nõukogude kollektivistliku elulaadiga kodukultus ei sobinud, kroonukäibes eelistati tuima tehnilist terminit „elamispind“. Külma sõja ajal sai kodust lausa Ida ja Lääne ideoloogiline lahinguväli, aga kodule peale surutav normatiivsus tugevnes tegelikult ka sulaajal, kui rünnati niinimetatud väikekodanlikku elulaadi. „Uue elu“ kampaaniatele vaatamata rajati Eestis kodu ikka mitut moodi ja üht laadi eluviis jäi sotsiaalseks utoopiaks. Enamiku kodude puhul ei täheldata hüppeid modernsusse, see imbus neisse aegamisi ja põimus vanaga.

Traditsioonilise ruumikorralduse ja elulaadi konserveeris vaesus. Loosungid maa ja linna ühtesulamisest pidid tähendama eesrindliku linnaelu jõudmist maale. Tegelikult jäi agulite ja alevite ilme veel kauaks küla nägu ja küla elulaad ei kadunud kuhugi. Tehti peenraid ja künti kartulivagusid ning loomapidaminegi oli veel 1950. aastatel näiteks Tartus Supilinnas või Tallinnas Nõmmel täiesti tavaline.

Paljud Eesti majad ja korterid said elatustaseme tõustes ja uue moe tuules küll uue näo, kuid meie kodukultuuris võeti nõukogulik retoorika üle puhtformaalselt. Arvukates sotsialismiaegsetes perenaise käsiraamatutes elas edasi eestiaegne arusaam moodsast kodust, seda enam et autoritekski olid sõjaeelsed autoriteedid Hilda Ottenson, Salme Masso jt. Venemaal korraldasid kampaania korras sisse seatud majakomiteed (domkom) innukalt kontrollreide ja sotsialistlikke võistlusi. Eestis anti küll ka mõnele elumajale kommunistliku elulaadiga majakollektiivi nimetus, kuid, nagu tõdeb kultuuriloolane Robert Nerman, „õiglasem olnuks neid nimetada eestiaegse mõtteviisiga elanike majadeks“.¹ Rääkimata kultusajakirjast Kunst ja Kodu, mille sisu peegeldab eriti hästi kodu mõiste ambivalentsust ja paindlikkust ja millest sai lausa esteetilise teisitimõtlemise areen.

Nii võimaldab kodu prisma näha nõukogude aja kultuuris moodsa elulaadi võidukäiku ja traumaatilisi murranguid, aga ka kultuurilist stabiilsust ja järjepidevust hoidvaid mustreid.

Koduilma horisondid

Lapsepõlvekodu tunnetus ei piirdu konkreetse elamu või korteriga, vaid hõlmab selle ümbruskonna koos maastiku ja miljööga, oluliste tegemiste ja inimestega ehk „koduilma, mis on sujuvalt ühendatud võõrilmaga“.² Kodutunne on paigaidentiteedist lahutamatu. Nii oli 1940. aastate külatüdruku kodumõiste tugisammas oma mets, 1950. aastate linnapoisi kodumaastiku piirideks jõgi, männik, raba ja endine mõis ning 1980ndate ühismajandi lapsele aga kodune kogu kolhoosikeskus. Metsa või jõe, maakodu seenekohtade, aga ka näiteks vanalinna hoovide või katuste tundmine andis ühtaegu vabaduse ja turvatunde.

Kodu piirid ja meeleolud muutuvad ajas. Eduard Parhomenko kirjeldab, kuidas öösel muutusid „aed, isegi õu, selle kaugemad sopid võõraks, kuidagi hirmuäratavaks“. Viimane viitab kodu­atmosfääri ambivalentsusele: kodu võib tähendada nii kindlus- kui ka ohutunnet. Kui mõelda kas või mütoloogiale ja muinasjuttudele, siis eks esine sealgi nii kodu-utoopiaid kui ka düstoopiaid.

Materiaalsele kodule annavad hinge tööd-toimetused, harjumuspärane elulaad. Ümbruskonna maastiku kodustavad korduvad ettevõtmised, sisse käidud teed ja argivõrgustikud. Pikk koolitee läbi metsa, kevadine kalapüük, pere ühised peenrategemised ja marjakorjamised, sisustamine ja remont, peod ja pühad kumuleeruvad aja jooksul kodutundeks. Kirjarahva seas on üks kodu võtmesümboleid raamatud ja kodususe loob lugemine. „Nii toona kui nüüdki tähendab minu jaoks kodu ka elamist oma raamatute keskel ja oma keeles“ (Janika Kronberg).

Kodutunne on suuresti meeleline ja kodu eriline paik ka kehamälus. Nõukogude lapsepõlve osa on nii läbi raginate kostev Ameerika Hääle signaal kui ka „Vremja“ algushelid, vikatiluiskamise hääl ja kolhoosi veoautode mürin, sibula-pekikastme ja pannkookide maitse, looduse lõhnad ja värvid.

Gaston Bachelard kirjutab, et sünnikodu on midagi rohkemat kui elamu, see on kogum unistusi. „Lapsepõlv ei jää meis elavaks … mitte faktide, vaid uneluse pinnal. Selle permanentse lapsepõlve abil säilitame mineviku poeesia.“³ Nii hõlmab koduilm ka mälestuspilte ja isegi unenägusid. Ka siis, kui kodu on osa kadunud maailmast, jäävad alles „hõljuvad mälestused elatud päevade kohal“ (Rein Veidemann).

Paralleelmaailmad ja paralleelajad

Humanitaaride kodumälestustes on valdav turvatunne: lapsed on hoitud ja armastatud, toit laual ja kodu korras, perepingeid või ängistavaid sotsiaalprobleeme peaaegu pole. Tagasivaates on küll selge, et lapsepõlveidülli tegid võimalikuks täiskasvanud. „Just tänu oma vanematele, kes olid võtnud enda peale nõukogude argielu võitlused, toidu­ainete hankimise, laveerimise ideoloogiliste reeglite ja kontrolli vahel, defitsiidimajanduses vajaliku žongleerimise, võisin nautida seda luksust, et nõukogude elu mind ei muserdanud ja elasin pärisreaalsuse kõrval oma kujutluslikku elu“ (Piret Viires).

Ühiskorterid sümboliseerivad tänapäeval nõukoguliku argielu kõiki õudusi privaatsuse puudumisest rahvus­konfliktideni. Last ei pruukinud aga seal elamine sugugi traumeerida. Nii on Aija Sakova kodukirjelduses esiplaanil sootuks kauaaegne sõprus ühiskorteri naabritega. Tüüpkorteritega uuselamu­rajooni kui hingetu ja võõrandumist tekitava keskkonna kuvand tekkis ajapikku, kuid paljudes Tallinnas Mustamäele või Tartus Annelinna kolimise mälestustes on esiplaanil vaimustus elutingimuste hüppelise paranemise üle.⁴ Ka Piret Viires kirjutab: „Nüüd oli ruumi ja valgust ja sooja … nautisin privaatsust ja uue korteri võlusid … tundsin, et elan moodsas kodus“. Seni kolhoosi kortermajas elanud Astrid Tuisule oli uus miljöö „lausa paradiis“.

Kitsaste olude tõttu olid pereliikmed emotsionaalselt lähedased. Laste eest hoolitsemisel ja nende hoiakute kujundamisel oli tähtis roll vanavanematel, sest eri põlvkonnad jagasid nõukogude ajal Eestis palju sagedamini ühte eluaset kui tänapäeval. Perekond oli lastele omamoodi filter. Mõnel pool hoidsid vanemad teadlikult kodu ideoloogia- ja mäluvaba, teisal sai sellest vastukultuuri­ruum, kus kritiseeriti nõukogude koolis õpitut ja jagati eestiaegseid teadmisi ning väärtusi. Nii näiteks kulges Leena Kurvet-Käosaare lapsepõlvekorteris elu „omas rütmis, mis näis toimivat sõltumatult … 1970. ja 1980. aastate reaalsusest ja muutis mind nõukogude ühiskonna paljude tülikate või ebameeldivate tahkude suhtes omamoodi immuunseks“.

Isegi kui kadunud maailmast palju ei räägitud, mõjutas lapsi selle materiaalsus. Vana aeg oli endiselt kohal mööbli ja kunsti, raamatute ja ajakirjade, petrooleumilampide ning serviisidega, millel serveeriti eestiaegses kodumajanduskoolis õpitud toite. Mitmetes mälestustes tõusevad aktiivsete mälupaikadena esile maakodud. Nõukogude aja laste 1920. ja 1930. aastatel sündinud vanematele seostus nostalgiline ja idealiseeritud möödunu just talu ja külaga⁵ ja nii kandus „kuldse mineviku“ kuma ka noorteni. Omaette eluilma aitas luua murdekeel, „mis kaitses ametliku riigikorra eest ja millele ametlik ideoloogia ei avaldanud erilist mõju“ (Tiia Allas). Kuid kodus olid võimalikud ka teistsugused aja- ja ruumirännakud – näiteks Lääne popkultuuri maailma. Nii kerkib lugedes nõukogudeaegne kodu meie ette kui hübriidne ajaväli, kus põimuvad mitmed (sub)kultuurid, esteetilised ja moraalsed mõõtmed.

Mary Douglas leiab, et kodu kontseptsiooni tabamine nõuab eemaldumist füüsilisest struktuurist ja keskendumist sellega seotud hinnangutele, tähendustele ja mälestustele.⁶ Ka etnoloog Regina Bendix rõhutab, et kodukogemuse ja koduõhkkonna loomise mõistmiseks on oluline pöörata tähelepanu lugudele ja keelele.⁷ Eesti humanitaaride mälestuskildude raamat kinnitab neid väiteid, olles nauditav lugemiselamusena, uurijale aga hõrk isutekitaja, osutades kodu erakordsele semiootilisele tihedusele. On ilmne, et seda ei saa ammendavalt käsitleda ühe eriala piires. Seega võiks järgmine samm olla tuumakas interdistsiplinaarne teaduskogumik.

1 Robert Nerman, Pelgulinn. Kultuurikeskkonna kujunemine ja areng. R. Nerman, 2002, lk 362.

2 Leo Luks, Ilma kodutundeta me jääme kodutuks. – Akadeemia 2013, nr 3, 2013, lk 402–427.

3 Gaston Bachelard, Ruumipoeetika. Vagabund, 1999, lk 52–53.

4 Anu Kannike, Kodukujundus kui kultuuriloomine. Eesti Rahva Muuseum, 2002, lk 100–105.

5 Vt Ene Kõresaar, Elu ideoloogiad. Kollektiivne mälu ja autobiograafiline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes. Eesti Rahva Muuseum, 2005, lk 41–52.

6 Mary Douglas, The Idea of a Home: A Kind of Space. – Social Research 1991, nr 58:1, lk 287–307.

7 Regina F. Bendix, My Home is My Castle – My Coat is My Refuge. – Journal of European Ethnology and Cultural Analysis 2019, I, lk 10–27.