Tegemist on kindlasti festivaliga, mis on pigem esinejakeskne kui üldideele pühendatud. Tervest festivalist ülevaadet anda on keeruline, seega keskendun omal valikul vaid instrumentaalkontsertidele. Kuulanud neist viit, võiks kõige iseloomulikumana välja tuua spontaansuse ja suveräänse kõrgtaseme pillimängus. Kindlasti vajab see seletust. Ühel kontserdil astusid reeglina üles muusikud, kes iga päev koos ei mängi. Tulemuseks võis olla see, et kuulajad said nautida harukordset kunsti, mis oli loodud just nüüd ja praegu, kordumatuna, inspireerituna kaasmängija musitseerimisest.

Eheda näitena võib tuua festivali kahel kontserdil Hopneri majas üles astunud Artimus Ensemble’i, mille moodustavad Magdalena Filipczak (viiul, Poola), Ula Ulijona (vioola, Leedu), Henry-David Varema (tšello) ja Irina Zahharenkova (klaver). Nimetatud ansambli esituses kõlanud Brahmsi Kvartett g-moll oli mulle ehk kogu festivali tippsündmus, aga ka Debussy Trio koosseisus Filipczak-Varema-Zahharenkova. Ma ei taha maha teha kaua koos mänginud ansamblite ülesastumisi, sest niiöelda sõnadeta mõistmine ja kokkumängimine võtab väga kaua aega, kuid selliste „juhuslike” koosseisude puhul on kvaliteet hoopis muus. Millegipärast tekkisid seosed ka muusikaõppuritega: ühel kontserdil esitatud Beethoveni Trio B-duur op. 11 „Gassenhauer”, klarnetil Madis Kari, ning teisel Mozarti Kvartett oboele ja keelpillitriole F-duur KV370, oboel Kama Grott (Poola), on ju tüüpilised teosed, mida kammeransamblid ülikoolis esitatavad. See vabadus ja leidlikkus, ühtlasi loomulikkus, millega teoseid mängiti, oli väga nauditav. Teisisõnu – kammermuusika oma parimal moel.

Hoopis teistsugune elamus jäi raekoja kontsertidelt. Huvitav, et mõlemat iseloomustas teatud kava galakontserdilik ülesehitus (väga virtuoossed ja suhteliselt lühikesed lood, kuigi mõlemad lõppesid ajaliselt kopsakate triodega) ning samuti väga erineva taustaga esinejate kokkusattumine. Esimesel kontserdil üles astunud Sigrid Kuulmann-Martin (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Andreas Lend (tšello) ja Marko Martin (klaver) mängisid omavahel mitmesugustes koosseisudes (ainult lisalugu esitati kvartetina), nt Marais’ „La Folia” variatsioonid tšellole ja klaverile, esimene osa Kodály Duost viiulile ja tšellole, Pärdi „Fratres” vioolale ja klaverile, kõik ette kantud tehnilise üleolekuga. Kuid kontserdi tegi eriliseks Halvorseni Passakalja esitus viiulil ja vioolal. See on teatavasti väga virtuoosne lugu ja seatud nõnda, et mõlemad hääled saavad kordamööda rambivalgusse. Mingist hetkest muutus esitus aga tõeliseks võistluseks „kes keda” ning selline tulevärk oli väga ülendav. Kontsert lõppes aga siinmail täiesti tundmatu itaalia helilooja Achille Longo (1900–1954) Trioga. Longo helikeele iseloomustamiseks sobib ehk kõige paremini sõna „värskus”. Tihtilugu on see ka väga kellegi moodi ja kohati tundub teos filmimuusikana, kuid kahtlemata on see hea ja huvitav vaheldus klassikalise trio repertuaarile.

Teisel kontserdil raekojas pealkirjaga „Harmoonilised triod” astusid peale Andreas Lendi üles Oksana Sinkova (flööt), Anna Maria McElwain (klavessiin/klaver, Soome/USA) ja Michael Tsalka (klavessiin/klaver, Iisrael, Rootsi). Kindlasti annab selline vastastikune mõjutamine ja inspireerimine huvitava tulemuse. Siinkohal tuleb esile tuua J. S. Bachi Sonaadi h-moll BWV 1030 esitus koosseisult Sinkova-Tsalka, kus mõningad kummalised kooskõlad kõlasidki tõeliselt veidralt ning flöödi esitus oli tõepoolest läbi tunnetatud, toimis intellekti ja intuitsiooni koostöö, mis ei lasknud kordagi tähelepanul langeda. Samuti väärib nimetamist kontserdi lõpulugu Weberi Trio g-moll op. 63 koosseisult Sinkova-Lend-McElwain, see oli tõeliselt ilus.

Kriitilise poole pealt: väga küsitav tundub teoste üksikosade ettekandmine (nt Beethoveni Trio aeglane osa jne). Need on loodud tervikuna ja neist jäigi, olgugi esitatud meisterlikult, veidi poolik mulje. Ja ka kava sai üldseisukohalt veidi kirju. Nii tekkiski küsimus, miks olid need osad sinna lükitud. Loomulikult rõõmustab alati see, kui kontserdil on palju publikut. Julgen kindlalt väita, et suures osas olid need välismaalased. Kas nemad ootavadki kirjut elamust? Kaldun arvama, et pigem mitte. Võib-olla eksin, aga esitus oli ju niigi väga köitev.

Eraldi mainimist väärib sel festivalil esimest korda toimunud „Noorte talentide” kontsert Rootsi-Mihkli kirikus, kus esinesid Marike Kruup (viiul), Marten Altrov (klarnet), Neeme Ots (trompet) ja kõigi kolmega koos mänginud Age Juurikas (klaver). Kruup õpib Eesti muusika- ja teatriakadeemias (prof Mari Tampere-Bezrodny) ning saavutas hiljuti esikoha ja grand prix’ konkursil „Renessanss” Armeenias, Altrov on samuti muusikaakadeemias ja saanud mitmel korral esimese preemia konkursil „Noored klarnetistid” Lätis, Ots on aga juba Sibeliuse akadeemia magistrantuuris ja olnud mitme noorteorkestri trompetirühma kontsertmeister. Ehk tunneb nooruse ära kõige rohkem julguse järgi olla ise. Kontserdi avaloona kõlanud Milhaud’ Süit viiulile, klarnetile ja klaverile op. 157b oli natuke kammitsetud, kuid kõik järgmised lood olid esitatud väga meisterlikult selle sõna tähttähelises tähenduses (igalt pillilt aeglasem laulev lugu ja seejärel bravuursed variatsioonid vms). Kõiki kolme noort muusikut ühendab tõeline anne ning nad on jõudnud (ja jõuavad veel) väga kaugele: milline lüürika Altrovilt Schumanni Fantaasiapalade esimestes osades, milline kaelamurdev tehnika Otsalt Bellsedti Variatsioonides ning kui vägev Raveli „Mustlase” esitus Kruubil! Natuke kahju oli pianistist, kes tegi väga-väga suure töö, kuid jäi mingi akustilise viperuse tõttu kõlaliselt veidi tagaplaanile.

Üle ega ümber ei saa ka kavalehest. Rääkimata sellest, et nii suurel üritusel võiks olla kõiki kontserte hõlmav buklet, vajanuksid muusikateoste nimetused eri keeltes ühtlustamist ehk teisisõnu toimetamist. On asju, mida parandada, kuid tundub, et muusikalised elamused on festival küll kindlustanud.