Londoni raamatumess 12. – 14. III 2019 Olympia messikeskuses.
Londoni raamatumessi peaks õigupoolest nimetama raamatuäri messiks, sest selle põhirõhk on käsikirja jõudmisel raamatuletile. Kuigi järjest enam on hakanud messidele jõudma ka autorid, kes oma raamatuid ise välja annavad ja levitavad, on enamik lette ja seminare pühendatud siiski traditsioonilisele kirjastamisele.
Kui mullu olid Londoni raamatumessi peakülaliseks Balti riigid, siis seekord oli see au ja koorem Indoneesia kanda. Elanud pikalt Eestist eemal, tundsin messil siiski huvi ennekõike koduse kirjanduselu vastu.
Esimesel eestlaste osalusega seminaril astusid üles lastekirjanduse illustraatorid Baltimaadest. Eestit oli esindama kutsutud Ulla Saar, kelle illustratsioonidega Contra lasteluuleraamat „Kõik on kõige targemad“ 2018. aasta lõpus inglise keelde oli tõlgitud („Everyone’s the Smartest“, Emma Press). Kõik kolm illustraatorit – Monika Vaicenavičienė Leedust, Elīna Brasliņa Lätist ja Ulla Saar – pidasid ettekande. Saar rääkis eri tehnikatest, mida ta illustreerimisel kasutab: lisaks digitaalsele illustreerimisele töötab kunstnik pliiatsite, akrüül- ja akvarellvärvidega, teeb kollaaže jm. Vestlust juhtis Dylan Calder.
Messi teisel päeval arutleti naiste rolli üle kirjastusäris. Eestit esindas Kadri Rahusaar Koolibri kirjastusest. Arutelus osalesid veel Lolita Varanavičienė (Leedu), Vija Kilbloka (Läti) ja Emma House (Ühendkuningriik), diskussiooni juhtis Rosie Goldsmith. Ka kuulajad olid valdavalt naised. Sissejuhatuses saime teada, et Suurbritannia kirjastusäris on soolise võrdsuse seis kurb. Kuigi kirjastuste töötajatest 70% on naised ja 30% mehed, on kõrgeimatest juhtidest enam kui pool mehed (56% mehed ja 44% naised). Palgalõhe sama töö tegemisel on 16%.
Balti kirjastajad meenutasid, et Nõukogude ajal peeti kirjastamist meeste alaks. Seevastu praegu on Läti kirjastuste alamate astmete juhtidest 21% ja tippastme juhtide 40% mehed. Erinevalt Suurbritanniast ei ole meie kirjastuste juhtide palgainfo avalik, seetõttu jäi palgalõhe teema lahtiseks. Lätlaste mure on pigem see, et mehed rohkem kirjutaksid, kuna 70% kirjanikest on naised. Kõik kolm esinejat olid varmad tunnistama, et poliitikas ja valitsuses on sooline tasakaal paigast ära – sellega võrreldes kirjastuste olukord väga halb ei ole.
Viimasel Balti fookusega seminaril rääkisid Suurbritannia kirjastajad Kate Griffin, Juliet Mabey, Emma Wright, Richard Davies ja Simon Smith, kuidas valmib otsus tõlkida väikeste rahvaste, näiteks eesti, läti või leedu kirjandust. Kordus mõte, et selle taga on pikaajaline suhtlus. Väliskirjastajad kiitsid eestlasi, kes neid usinalt oma kirjandusfestivalidele „HeadRead“ ja „Prima vista“ osalema-esinema kutsuvad.
Kui küsin messi lõpus kultuuriministeeriumi kirjandusnõunikult Asta Trummelilt selle aasta messi tulemuste kohta, selgitas temagi, et tõlkijate ja väliskirjastajate leidmine tähendab ennekõike pikaajalist tööd ja kontaktide loomist. Mullu Balti riikide Londoni raamatumessi peakülaliseks saamine oli kuue aasta töö tulemus. Suur töö pälvis rahvusvahelise tähelepanu: nimelt oli Asta Trummel raamatumessi auhinna International Excellence Awards kandidaatide lõppnimekirjas, kandideerides aasta parima raamatuagendi tiitlile. Kuigi auhind jäi seekord koju toomata, on tegemist märkimisväärse tunnustusega.
