Seekordne „Muusikamoosi” avapada sisaldas valikut seitsmest instrumentaalkontserdist ning ühest tervikteosest – hispaania tantsust kahele viiulile Navarra maakonnast Baskimaalt. Gurmeepaja hõrgutavaim osa oli siiski see, mis puudutab ettekandjaid. Noorusele vaatamata (u 13–19 eluaastat) oli tegemist meistritega, keda sel tasemel suudab ette valmistada ainult üks Eesti erivajadustega laste kool, Tallinna muusikakeskkool. Miks see kool on erivajadustega lastele? Sest sinna võetakse vastu ainult eriliselt andekaid lapsi, kes vajavad ka erilist hoolt ja paindlikku õppekasvatuslikku tööd. Muide, vähemalt selles koolis (ennäe!) ei kao vastuvõtukatsed I klassi ka 2012. aastal – nii on haridusminister öelnud. Selline lihtne kontsert noortelt lastele ja noortele, kuid sel kontserdil ei lauldud „Rongisõitu” ega mängitud „Nuku matuseid”!
Kavas olid virtuoossed kontserdid tšellole, flöödile, kontrabassile(!), kahele klaverile, kahele flöödile ja tõeline virtuoospala kahele viiulile. Need teosed kaunistaksid ka iga „päris sümfooniakontserti” ja on kohustuslikuna oma ala meistrite raudrepertuaaris. Festivali korraldajad olid koostöös TMKKga kokku saanud päris tõelise „tulevikumälestuse”, kui nii võib nimetada seda Eesti muusikakultuuri lähituleviku tõepärast visiooni. Kontserti alustas VII klassi poiss tšellist Marcel Johannes Kits, kelle õpetaja on muide eesti kõigi tšellistide Õpetaja (Laine Leichter), Luigi Boccherini B-duur kontserdiga. M. J. Kits on juba neljakordne rahvusvaheliste konkursside laureaat ja kandis selle Friedrich Grützmacheri XIX sajandil romantiseeritud teose ette vilunud artistina sellele kohase üleolekuga materjalist. Flötist Marion Aruvee (XII klass, õpetaja Raivo Peäske) esitas Wolfgang Amadeus Mozarti Flöödikontserdi K 313 mahlakalt kandva toonikvaliteediga. Avapoole virtuooslik kulminatsioon saabus koos Siret Lusti (XII kl, õp Kaupo Olt) ja Serge Koussevitzky Kontrabassikontserdi ettekandega.
Legendaarne eesti kontrabassist Ludvig Juht, kes töötas mäletatavasti Bostoni sümfooniaorkestris Koussevitzky dirigendikäe all, oli arvatavasti esimene eestlane, kes seda kontserti esitanud. Kas kõik ikka panid tähele, et nüüd ja praegu esitas Pärnu kontserdimajas sama teose õbluke tütarlaps – ja kuidas veel! Muide, britid on juba teda märganud, sest sügisest jätkab ta Guildhallis Londonis. Esimese osa lõpetasid pianistid Kristiina Rokaševitš (XII kl, õp Ell Saviauk) ja Annegret Leiten (XII kl, õp Marrit Gerretz) Francis Poulenci kontserdiga kahele klaverile, mida ka Estonia kontserdisaalis kuuleb üliharva. Noored neiud panid end Pärnu kontserdimaja Steinway’del esimese kontserdipoole finaali vääriliselt maksma. Kontserdi teist poolt alustas taas VII klassi õpilane: viiuldaja Katariina Maria Kitse (VII kl, õp Tiiu Peäske) esituses kõlas Felix Mendelssohni ülipopulaarne, kuid esituslikult üsnagi salakaval Kontsert e-moll op. 64. Flötistid Anni Ruugla (IX kl) ja Heili Rosin (XI kl, mõlema õp R. Peäske) esitasid laussärava Domenico Cimarosa Kontserdi kahele flöödile. XI klassi tšellist Silvia Ilves (õp Mart Laas) tuli lavale aga teosega, mida loetakse tšellistide repertuaaris üheks komplitseeritumaks üldse, nimelt Robert Schumanni Kontserdiga op. 129, ja esitas selle hämmastava meisterlikkusega.
Kogu „menüü” kulmineerus eriliselt hõrgu „desserdiga”, kui viiuldajad Maaren Randvere (XI kl, õp Kaido Välja) ja Egert Leinsaar (XII kl, õp Tiiu Peäske) tõid lavale kõigi aegade ja rahvuste suurima viiulivirtuoosi Pablo Sarasate „Navarra”. Publik ei olnud kiiduavaldustega kitsi ning minagi tänan eelkõige esinejaid, kes realiseerisid end sajaprotsendiliste artistidena, ja kõiki, kes neid entusiastlikult laval toetasid, s.t Pärnu Linnaorkestrit ja tema peadirigenti Jüri Alperteni. Kui me lähiaastatel naudime neid tänaseid õppureid juba meistritena, siis ärgem unustagem, milline osa on siin Pärnu Filharmoonial ja Pärnu Linnaorkestril. Seda, et kogu see suur ja entusiastlik töö, mida Pärnus muusikakultuuri edendamisel teostatakse, ei tööta tühikäigul, kinnitab asjaolu, et nimetatud kontserdi kulminatsioonis viimase teose esitusel ja kogu kontserdi säravaim isiksus oli Pärnu muusikakooli kasvandik, nüüd TMKK lõpetaja viiuldaja Egert Leinsaar. Eesti muusikal on tulevikku küll ja küll, jätke teiegi need nimed meelde. Mõni päev hiljem, 25. märtsil esitles uut kontserdisarja Tallinnas Pille Lille Muusikute Toetusfond koostöös Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga ning rahvusraamatukoguga. Sarja pealkiri on „Noorte meistrite akadeemia” ja toimumiskohaks rahvusraamatukogu peanäitusesaal.
Pooletunnised kontserdid on kord kuus kolmapäeviti kell 15. Kui „Meistrite akadeemia” juba sissetöötatud sarjas esinevad peamiselt EM TA õppejõud, siis on loogiline, et avanenud uues sarjas tutvustavad end üliõpilased, magistrandid ja doktorandid. Valitud kontserdipaik on mõnevõrra omapärane, sest on suhteliselt madala ripplaega, paekivivoodriga ja plaatpõrandaga koridori avaneva (metallvõredega) tagaseinaga suhteliselt väike ruum (kuni 100 istekohta), mille akustika on täis ristpeegeldusi ja seetõttu moonutav isegi ka heakõlalise keelpillimuusika esitamisel. Kuid kohal on ka üks suur eelis: asukoht kesklinnas. Ja, mis kõige olulisem, maja on täis intelligentseid inimesi, kes täitsid esimesel kontserdil saali pilgeni. Avakontserdi täitsid Pille Lille tutvustav lühisõnavõtt ja seejärel Ludwig van Beethoveni Keelpillitrio G-duur op. 9 nr 1. Noorteks meistriteks osutusid Kristina Kriit (viiul) ja Levi Danel Mägila (tšello), keda toetas vanameister Toomas Nestor (altviiul). Kesistele oludele vaatamata esitati keerukas, ulatuslik ja vähe mängitud kammermuusika pärl tõeliselt meisterlikult Kristina Kriidi aktiviteedi domineerimisel. Sarja stardiks on trükitud ka soliidne voldik, mis ennustab veel kahte pooltundi sel hooajal: 29. aprillil ja 27. mail. Muide, tegemist on vaba sissepääsuga, nii et teretulnud on kõik soovijad, kes sel hetkel suures raamatukogus vabalt liiguvad.