Kui eelmise nädala Sirbi intervjuus (Sirp 5. XI, lk 11) Katrin Kivimaaga avaldasin pisut skeptiliselt arvamust, et meie (iseäranis noorte nais)kunstnike 1990ndate II poole aktiivne huvi naiseidentiteedi käsitlemise ja tõlgendamise, feministliku kunstimõtte ja kunsti vastu on viimasel ajal raugenud, siis oli Katrin Kivimaa üsna veendunud, et küsimus ei ole huvi kadumises, vaid selles, et feminismi mõistet kasutavaid, kuraatori ja ka kunstniku poolt feministlikku positsiooni manifesteerivaid näitusi on väheseks jäänud, kuid 1990ndate lõpu kunsti väljaastumiste mõju on siiani tunda.
Kaks praegu Tallinnas avatud näitust kinnitavad üsna selgelt Katrin Kivimaa väidet: Nelly Drelli näitus ?Surve? ja Kaie Luige ning Maris Palgi näitus ?Naised. Me kõik armastame armastust ja vihkame sõda?. Kuid mitte ainult need kaks väljapanekut, küllalt selgelt positsioneeris oma hiljaaegu lõppenud Hausi galerii maaliväljapaneku (ja selle kaudu ka enda) feministlikku hoiakut Tiina Tammetalu. Tõsisest eneseanalüüsist oma ema traagilise loo taustal saab rääkida Kari Bie Erenurme totaalse ruumiinstallatsiooni, korterinäituse ?The Lady is a Tramp? puhul (eksponeeriti läinud kevadel kunstiakadeemia lõputööde kaitsmise ajal ja sügisel graafikatriennaali raames) ning selle kaudu väga ausast, põnevast ja valusast ema-tütre vahekorra eritlusest.
Nelly Drell, Kaie Luik ja Maris Palgi ning ka Tiina Tammetalu, kuid tema juhtum on pisut teine, on valinud väljendusvahendiks maalikunsti, sellegi üsna traditsioonilises vormis. Nelly Drelli kompositsioonide puhul ei pääse mööda lausa akadeemilisest maalist, mis meie kunsti kontekstis tekitab juba ise tähelepanu ja kerget võõristust, kuid mis Ameerika hiidkontekstis, kus Drell viimasel ajal on elanud ja töötanud, on suhteliselt tavaline. Kaie Luik ja Maris Palgi panevad aga vägisi kasutama ajast ja arust määratlust nagu ?Tartu maal?, eelkõige Tartu ülikooli maaliosakonna maalikoolkond. Kumbki kunstnikest ei ole otseselt ühegi oma maaliõppejõu mõju all, ei Jaan Elkeni, Anne Parmasto ega ka Jüri Kase nägu. Kuid nende maaliruumi loomise viis, aktiivsete ja passiivsete pindade suhe, koloriidi loomus, vaatamata sellele, et ülikooli maaliosakonna lõputöödes on olnud abstraktset ja figuratiivset kompositsiooni, on olnud isiklikku lugu ja ajastu üldistust, ülerealistlikku tähendusrikkust ja lakoonilise kujundi mõju, paneb rääkima koolkonnast.
Kuid ei ameerikalik akademism ega ka Tartu tähenduslik värving pole nende puhul, vähemalt praeguste näituste põhjal, kõige olulisem. Oluline on kehakäsitlus: enda, noore naise keha tõlgendamine, kehamälu, mis noore keha puhul on füüsiliselt küll olematu, kuid seda tähenduslikum on see psühholoogilises ja vaimses mõttes.
Aktid panevad vaataja ennast ebamugavalt tundma
Mõlemal näitusel eksponeeritud aktid, naisekehad, panevad vaataja ennast ebamugavalt tundma: need on nii intensiivsed, et ekspositsioonipind jääb neile kitsaks. See pole ainult Kastellaanimaja galerii eluruumide väiksuse ning väikekodanlikult intiimsete detailide küsimus, see on kunstniku teadliku positsiooni küsimus. Palgi ja iseäranis Luige maalitud naisekeha toimib vana, kogenud, mäluga kehana. Nende naiste puhul ei teki küsimust, kas tegemist on ilusa, seksapiilse või inetu, aseksuaalse kehaga, see on eksistentsiaalne ja samas ülimalt isiklik, aistinguline keha. Tartu neiud on suutnud luua kummastava materiaalsuse: see ei ole kombatav, selleks on see liialt pehme, laialivalguv, kuid samas reaalselt olemas. Keha valitseb kogu pildiruumi ja jääb samas tagaplaanile, sest esiplaani või tausta intensiivsed värvilaigud loovad emotsionaalse atmosfääri. Nende puhul pole tähtsust, kas tegemist on argi- või erilise situatsiooniga, ka sümbolismil või salajasel feminiinsusel pole siia asja. See ei ole kaanetüdruku näol esitatud ihaillusioon, see on noore naise enda aus ja ilmselt ka valuline tõlgendus.
Ka Nelly Drelli puhul ei saa mööda valu, isegi mitte vägivalla teemast. Ka tema defineerib noore naise, enda keha, kuid ta teeb seda märksa vahendatumalt. Drelli maalide ebamugavus tuleneb eelkõige füüsiliselt üle täidetud diagonaalsest kompositsioonist, mis juhib vaataja XVI sajandi lõpu ja XVII sajandi alguse Itaaliasse ? manerismi ja sealt edasi Caravaggioni. Või õigem oleks isegi vastupidi, sest Caravaggio tsiteerimine on viinud läbimõeldud võtete, maneeride juurde. Kuid Drelli puhul oleks ülekohtune kõnelda ainult vanade ahvatlevate meistrite järgimisest: pannud ennast Caravaggio (aga võib-olla ka Tintoretto ja mõne teise) tegelaste valuliselt passionaarsesse olukorda, mängib ta vaimselt (aga ka emotsionaalselt) ohtlikku mängu. Nelly Drell ei ole kriitiline intellektuaal Barbara Kruger, kes reklaamiposterina pakkus välja naise keha kui võitlusvälja. Masohhistina on nooruke Drell pannud oma naisekeha võitlusvälja situatsiooni läbi elama. See on päris julm ja kaasakiskuv mäng.
Ükski kolmest noorest kunstnikust ei ole veel küps, kohati on tunne, et ega nad veel päris täpselt ei teagi, mida teevad, aga potentsiaal on võimsalt olemas.