Hindemithi muusika juurest liiguti 140 aastat ajas tagasi Mozarti helimaailma ning esitati Sonaat viiulile ja klaverile B-duur KV 454 (1784). Arthur Schnabelilt pärineb legendaarne lause,  et Mozarti sonaadid on liiga kerged lastele, ent liialt keerulised täiskasvanutele. Lapsena mängitakse neid siira rõõmuga, kuid teatud eas avastatakse näilise lihtsuse tagant peidetud keerdkohad, mida saab ületada vaid visa süvenemisega muusika põhitõdedesse, milleks on rütmistruktuuri mõtestamine ja kujundlike seoste loomine, artikulatsioonivahendite tundmaõppimine ja peen stiilitaju, mida Mozarti tavatses nimetada heaks maitseks.  Kaija Lukase suhe Mozarti loominguga on väga pühendunud, mida näitab ka tema hiljutine soleerimine Mozarti Viiulikontserdis G-duur Tallinna Kammerorkestri solistina (vt ka Sirp, nr 4). Lukase mängus on rõõmustavalt palju soojust ja peent tämbritaju ning Maksim Štšura haakus viiuldaja soovidega väga loomulikul viisil. Tulemus oli delikaatne ja õhuline. Kohati võinuks aga loomult väga säravat ja heatujulist teost ehk veelgi suurema särina ja vaimukusega  ette kanda, nagu see sonaadi kolmandas osas mängijatel õnnestus. Beethoveni Variatsioonid tšellole ja klaverile Georg Friedrich Händeli teemal „See, the Conqu’ring Hero comes” (1796) olid üldjoontes hästi mängitud, kuuldust kumas läbi Beethoveni suurim lugupidamine ja imetlus Händeli kui looja vastu. Štšura kasutas oskuslikult suure saali võimalusi, ent tšello igal pool selle mõttekäiguga sama veenvalt kaasa ei läinud, sestap oli esituse ideeline raskuspunkt  õige pisut klaveri poole kaldu ja tšellistil nappis mõningates repliikides kontsentratsiooni.         

Kontserdi kulminatsioonina koondasid noored talendid oma ühise jõu Dmitri Šostakovitši Trio nr 2 e-moll op. 67 (1944) lahtimõtestamisele. See on üks mõjuvõimsamaid XX sajandi klaveritriode seas ja sobib oma dramaatilisusega hästi esitamiseks suures saalis. Tulemus oli usutav vaatamata sellele, et see oli muusikutele esimene ühine ülesastumine triona. Muide, sama e-moll triot sai väga veenvas ettekandes kuulda Estonia kontserdisaalis ka konkursi  „Con brio” eelvoorus, esitajateks veelgi nooremad talendid Maaren Randvere, Theodor Sink ja Johan Randvere. Teose keerukused ilmnevad näiteks esimeses osas sellega, et on raske üksmeelselt kiirendada vältimaks tükilisust ja laialivalguvust. Skertsos tuleb leida sobiv liikuvuse ja sisulise kaalukuse suhe, kolmandat aeglast osa ähvardab tavaliselt liigne sentimentaalsus ning viimases osas minnakse dramaatilisuse kasvades tavaliselt ohtlikult kiirustavaks. Sel  korral saadi neist karidest selget pead säilitades kenasti mööda ja oldi Šostakovitši mõistmisel ühiselt õigel teel. Loodetavasti ootab mängijaid tulevikus pikk ühine tee.