Kuuldavasti püüdis lavastaja Albert-André Lheureux (Belgia) vältida laval igasugust pateetikat ning muusika niigi tugeva emotsionaalsuse dubleerimist tegevustikus. Igati veenev ja maitsekas idee: espressivo on Massenet’ muusika keskne element, nii et lavastaja tegi hästi, et ei toonud suuri žeste ka veel lavale. Orkestris on neid niikuinii enam kui küll. Lavastus ongi eelkõige tõeliselt diskreetne ega püüa partituurile kuigi palju omalt poolt lisada. Isegi nii diskreetne, et aeg-ajalt tekkis igatsus veenvate lavastuslike kontrapunktide järele. Nii jäi „Wertheri” dramaturgia veidi hüplikuks, näiteks toimusid mitmed psühholoogilised liinid n-ö lava taga (kas või Albert’i tegelaskuju puhul). Raske öelda, kas see tulenes pigem teose iseloomust või lavastusest, kuid oletatavasti mõlemast. Niisiis läinuks vaja mingisugust muud lahendust ärajäetud paatose asemel (ja siinkohal ei pea ma sugugi tingimata silmas teose tänapäevastamist). Minu subjektiivne arvamus ei pruugi küll esindada publiku enamikku, sest ette rutates võib öelda, et vastuvõtt oli ülimalt soe. Traditsioonilisele lavastusele sekundeerisid ajaloolised kostüümid ning lihtne ja dekoratiivne lavakujundus (kunstnik Liina Keevallik), millega viidati ilmselt loomulikkusele-looduslikkusele. Traditsioonilisusele ja äärmiselt otseütlevale lavastusele leidub ka alibi-põhjendus: „Werther” on Eesti lavadel uustulnuk ja vajab alles tutvustamist, seni on siinmail tuntud eelkõige Massenet’ ilmselt kuulsaimat lavateost, „Wertherit” napilt edestavat „Manoni”.
Mul õnnestus vaadata vaid esietendust, seetõttu jäävad põhjalikumad analüüsid, samuti muljed teise koosseisu ülesastumisest tulevikuks. Esietenduse osatäitjate valik rollidesse oli igatahes väga õnnestunud. Ivan Magri kaunis tämber ja lavakuju sobisid ülihästi Wertheri rolliga, ka arvestas ta esituses saali suurusega. Vähemalt rõdult kuulates tundus, et seda tegid üldiselt kõik osatäitjad, mis oli väga meeldiv; Vanemuise väikese maja saal on ülisuurte häälte jaoks liiga väike. Millegipärast mõjus Magri ülejäänud ansambli taustal esietendusel lavaliselt ajuti veidi ebakindlana, mis ei läinud küll Wertheri rolliga vastuollu. Suurepäraselt laulis ka Katarina Giotas, tema sume tämber ja lavaline olek harmoneerusid Charlotte’i küpsusega, varakult ema kaotanud ja tema koha üle võtma pidanud vanima õe rolliga. Väga hea mulje jättis Alla Popova, kes oli omakorda nii häälematerjali kui esituse poolest ning lavaliselt tõeliselt sobiv valik laulma Charlotte’i rõõmsameelse õe Sophie osa. Ka Taavi Tampuu Albert’i ja tõesti suurepärase lastekoori esituse kohta saab ainult kiidusõnu öelda.
Orkester oli valdava osa ajast täielikult oma ülesande kõrgusel ega jäänud partituurile alla. Nii mõnigi kord võis unustada, et musitseeritakse orkestriaugust – niivõrd homogeenne ja peen oli kõlakujundus. Selle kõrval esines aga ootamatuid ebaühtluse momente. Loodetavasti oli suuremalt jaolt tegu esietenduse apsudega. Igal juhul väärib Vanemuise orkestri ja nii omade kui külalissolistide seekordne soliidne esitus külastust, rääkimata nii Massenet’ kui ka Goethe austajate uudishimust.