Arigato öökontserti juhatas meie mees Risto Joost. Pärnu kontserdimajas oli instrumentaalkontserdina kavas Sibeliuse Viiulikontsert, solistiks Tübingeni Kammerorkestri kontsertmeister Julia Galic ja dirigendipuldis Ulrich Kern. Eestit on viimasel ajal ikka ja jälle külastanud mõni noorteorkester siit ja sealt. Mõnevõrra segadust tekitav nimetus jätab reklaamiks mitmeid võimalusi. Ei kehti ju mingeid reegleid, mis sätestaks, kes on noor orkestriartist, aga kes lapsartist – kes õppinud pilli 15 ja kes 5 aastat. Kuid lõpuks ei otsusta ka see midagi, sest 14aastane võib osutuda solistiks 20aastaste orkestri ees … Meenuvad 2007. aasta suvel meid külastanud El Camino Noored Sümfoonikud (USA), keda juhatas Leningradi kooliga dirigent Camilla Kolchinsky. See 120-liikmeline lasteorkester esitas kõrge meisterlikkusega Dvořáki, Barberi ja Gershwini teoseid. Alles hiljuti oli „Klaaspärlimängu” külaliseks Baltic Youth Philharmonic dirigent Kristjan Järviga. Seegi osutus kõrgprofessionaalseks sümfooniaorkestriks ja kontsert sündmuseks Tartu muusikaelus. Üks on selge – meid nüüd külastanud Saksa Noorte SOd ei maksa segi ajada Bundesjugendorchester’iga ja meile Lõuna-Saksamaa ülikoolilinnakesest tulnud orkestri liikmed on erineva ettevalmistuse ja mängutasemega 14–20aastased noored. Ilmselgelt istusid selle skaala alumisel piiril keelpilli- ja ülemisel puhkpillimängijad. Arigato spordiklubi saal on täiesti mõeldav kontserdipaik: asukoht veel linna piires, suure parklaga, saal on pigem kuiva kui kaikuva akustikaga, ent publiku istumisvõimalused siiski liigspartalikud.
Meile esinenud orkestris oli umbes 80 liiget, neist 80% tütarlapsed, sealhulgas kaks trombonisti neljast, samuti kaks fagotisti ja enamik puupille, rääkimata keelpillidest. Palun siit mitte välja lugeda minu soolist šovinismi, vaid pigem euroopaliku tendentsi peegeldust Tübingeni kreisis. Haydni Viiulikontserdi esitus oli tasakaalukas ja Robert Traksmann väärikas solist, kellel on juba olemas kõik kvaliteedid, et kasvada viiulikunstnikuks. Enim jäid meelde kontserdi II ja III osa – Adagio ja Presto, kus solisti enesekindlus pääses rohkem maksvusele. Orkester nagu lasteorkester ikka oli raskelt liigutatav, kuid Risto Joost suutis siiski hoida partituuri kui tervikut korrektsena. Seda mõõtu orkestri kavva Šostakovitši 5. sümfoonia võtmine on äärmiselt riskantne, kui mitte pisut mõtlematu tegu. Küsimus ei ole niivõrd orkestrantide tasemes, kuivõrd teose esituse kasuteguris nende arenguprotsessis. Ilmselgelt oli tehtud meeletu töö, kuid tulemus oli paraku formaalne. Üks asi on nootide peaaegu omandamine ja äramängimine, teine aga Šostakovitši keele mõistmine ja konteksti adumine …
Kõige selle juures ei tohi ühtegi etteheidet adresseerida Risto Joostile – tema tõi keerulises situatsioonis kastanid tulest välja kirgliku väärikusega ja teenis nii publiku kui orkestri marulisima aplausi. Jääb loota, et Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkestril avaneb nüüd võimalus demonstreerida oma taset saksa publikule.