Kontsert „Kõla ja kõlar“ 4. III Eesti muusika- ja teatriakadeemia kammersaalis. Kristjan Kannukene (vioola, elektroonika). Kavas Kaija Saariaho, Anna Sigríður Þorvaldsdóttiri, Kristjan Kannukese, Paul Beaudoini ja Liis Jürgensi muusika.
Möödunud reedel küsis Äli-Ann Klooren Sirbi veebruarikuu kontserdielu ülevaates, milline on tuleviku muusik.* Pärast Kristjan Kannukese soolokontserti EMTA kammersaalis on mul tunne, et just tema võiks olla sellele tiitlile tugev kandidaat.
EMTA kammersaali astudes üllatas mind esmalt publiku suur hulk laupäeva õhtul. Ma ei alahinda Kristjan Kannukese muusikalist võimekust või populaarsust, kuid sooloõhtu on küllaltki nõudlik formaat, eriti kui kontserdi kavas on eranditult Eesti ja maailma esiettekanded. Eks ole ju viimasel ajal mitmelgi pool tõstatatud nüüdismuusika vähese populaarsuse küsimus, ent sellest ei saanud kõnealuse kontserdi puhul juttugi olla. Vioola on küll soolopillina võrdlemisi haruldane instrument ning ainuüksi see võis teha õhtu publiku silmis rariteetseks. Olgu kuidas on, igal juhul teeb rõõmu, et ka alles õppivate muusikute kontserdid on publiku seas hinnas.
Kontsert kui teater
Mis puutub laval üksinda olemisse, siis tuleb tõdeda, et elektroonika on akustilisele instrumendile niivõrd tugev lavapartner, et hetkest, kui Kannukene oli mikrofoni pilli külge kinnitanud ning kõlama hakkas kontserdi avateos, Kaija Saariaho „Vent nocturne“ ehk „Öine tuul“, sai ruum muusikaga täidetud. Sisuliselt ei ole artist elektroonika toel enam laval üksi, vaid talle on toeks n-ö terve orkester. Saariaho teos oli kavas olnutest kõige vanem, aastast 2006, ent kõlas Eestis esimest korda. Helilooja on kirjeldanud, et vioola kõla seostub talle hingamisega. Oli võluv kuulata, kuidas vioolapartii astus tuulekohina ja hingetõmmetega elektroonikapartiis dialoogi ning milline karge atmosfäär sellest sündis. Saariaho teos pani kontserdile tugeva aluse ja jäi minu arvates muusikaliselt ka kontserdi kõrgpunktiks, kinnitades Kannukese pädevust nüüdismuusika vallas.
On huvitav, et publiku seas valitses justkui vaikiv kokkulepe enne kontserdi lõppu mitte plaksutada. Sama olen viimasel ajal täheldanud nii mõnelgi teisel kontserdil. Terviklikkus annab kontserdile teatava lisaväärtuse, isegi teatraalsuse, mis muul juhul esile ei tuleks. Ka muusiku käitumisest lugude vahel saab etenduse osa ja see kõneleb tema kohta nii mõndagi. Kannukene ei ole publikuga suheldes ülemäära ekstravertne, vaid hoiab end ennemini juuksekardina varju, kuid temast peegeldub teatav karisma, mis hoiab vaataja tähelepanu. Võib-olla on selle taga just intiimne kontakt oma instrumendiga ja pealtnäha puuduv püüdlus publikule meeldida.
Nii tuli minu eestlaslik tagasihoidlikkus ja soov kontserdisaali esiridu vältida seekord kahjuks, sest kui muidu olen valmis head kontserti kuulama kas või posti tagant, siis Kannukese sooloõhtul oli suur roll ka visuaalsel keelel. Kannukese enda teose „I saw o“ ettekannet pidin jälgima läbi oma eesistuja kaamerasilma, ent vaadata oli seal nii mõndagi. Pärast kaht eelnevat üsna konventsionaalset kompositsiooni jõuti nüüd momendini, mis õigustas kontserdi algul Kannukese tõstatatud ja tol hetkel isegi kerge klišeena kõlanud kutset muusikalisele rännakule. Asetanud vioola kõrvale, haaras Kannukene nüüd käsisae. Kuna mäletan veel hästi, millist elevust tekitas publikus sügisese klaverifestivali avakontserdil kõlanud Hatšaturjani klaverikontserdi ajal orkestris istunud saemängija, võib ette kujutada, milline erutussahin publikust siinkohal läbi käis. Saagimisest luuperi abil sündinud helistruktuur seostus mul Luigi Russolo müramasinatega, kuid esiplaanile tõusis just teose visuaalne pool. Näis, et publik on osa mingist rituaalist, mida rõhutasid ka Kannukese huiked teose algul ning teatav pühalikkus liigutustes ja olekus. Üleminek Paul Beaudoini teosele oli seejärel juba nii loomulik, et kuigi Kannukene vahetas taas instrumenti, mõjus see ühe tervikuna.
Kontsert kui rituaal
Islandi helilooja Anna Sigríður Þorvaldsdóttir on nimetanud oma loomingu inspiratsiooniallikana looduse struktuurielemente, täpsemalt selle proportsioone ja voolavust. Nii haakusid Saariaho ja Þorvaldsdóttiri teos omavahel meeldivalt, kuigi viimase koloriit on soojem ja intensiivsem. Hõõrdumine elektroonikapartiis manas kohati silme ette isegi teatava masinlikkuse, mis kindlustas omakorda ladusa ülemineku järgnenud käsisaeteosele. Helilooja on kirjeldanud, et tema nägemuses on vioola ja elektroonika ühe ja sama olendi eri küljed: vioola kõla on pidev, elektroonika aga kord kerkib, kord jälle kaob. See mõte iseloomustab minu arvates hästi Þorvaldsdóttiri teost, samuti tervet Kannukese kontserti.
Kristjan Kannukese muusikaline teekond on olnud väga mitmekülgne. Tema huviväli ulatub vanamuusikast rokini, mis teeb temast minu silmis õigusega ka tuleviku muusiku tiitli kandja. Kannukene on artist, kes ei pelga katsetada eri žanride ja meediumidega, loob endale seeläbi ise muusikamaastikul rohkem võimalusi ja meelitab ligi väga erinäolist publikut. Praegu tudeerib Kannukene EMTAs kaasaegse improvisatsiooni erialal ning kuigi sooloõhtul vabaimprovisatsiooni otseselt kavas ei olnud, peegeldus see nii mõneski teoses, eriti aga Paul Beaudoini palas „dil nevas“ ehk „südant paitades“ (esiettekanne). Kannukese artistlikust mitmekülgsusest kõneleb ka fakt, et oma debüütalbumi „333“ töötas ta välja – kui välja arvata helirežii – ainuisikuliselt, alustades muusikast ning lõpetades graafilise disainiga.
Kui kontserdi esimene pool oli pigem harilik sooloõhtu (elektroonika kasutamises ei ole 2023. aastal teadagi enam ammu midagi ebatavalist), siis – nagu juba mainitud – hakkas Kannukese enda teosest „I saw o“ alates lahti hargnema teistsugune narratiiv. Sündis tseremoonia, mille võti oli vaid Kannukese enda käes, publiku ülesandeks jäi aga see soovi korral lahti muukida. Ent teatav müstika – ka religioosne varjund, mida annab eriti selgelt edasi Liis Jürgensi teose „Lill – väiksemgi“ tekst – ei vajagi minu arvates tingimata detailset dešifreerimist, vaid võib jääda publikule mõistatuseks. Kas Kannukese eesmärk on publikut šokeerida või üllatada? Ma kahtlen selles. Pigem soovib ta jagada oma mõttemaailma ning see, et ta seda teha ei pelga, ongi hea kunstniku tunnusmärk – või lausa eeldus.
* Äli-Ann Klooren, Milline on tuleviku muusik? – Sirp 3. III 2023.