Ajateatri „Nõid“, autor Indrek Hargla, lavastaja Anne Velt, kunstnik Karmo Mende. Mängivad Liis Haab, Meelis Põdersoo, Merle Palmiste, Tarvo Krall ja Katrin Valkna. Esietendus 14. VII Ohtu mõisa tallis.
„Nõid“ torkas oma rustikaalsuse, kerge müstika ja omanäoliste näitlejatöödega tänavusuvises teatriprogrammis silma. Leidub Hugo Raudsepa laadis värvikat maamiljöö kujutamist („Kesse, juhmard, suvel puhkab“) ja antsakaid paaripanemise vaevu, aga ka selget ja alltekstirikast dialoogi ning ootamatuid süžeepöördeid.
Üldistatult on see lugu ausast nõiast, noorest naisest, kes tahab enda ja teiste abisoovijate elu parandada, kuid kellel pole selleks vaeses ja harimatus külaühiskonnas paremat vahendit kui nõiasõnad ja maagia. Tundub, et Maril (Liis Haab) on suur energia ülejääk, mis nõiategevuse kaudu maandamist leiab. Ja muidugi oleks tal ka lihtsalt igav koos vanapoisist venna ja emaga veskis elada. Tänapäevaste nõiasaadete ülespuhutud ja edevatest sensitiividest erineb ta kardinaalselt. Pole Maris ka „Libahundi“ Tiina hingelömastavat traagikat, ta on tasakaalus ja erksa eluvaatega.
Eetilise paradigmaga liitub emotsionaalne: Mari ja linnast saabunud üliõpilase Kaarli (Meelis Põdersoo) armastus. Mõlema segmendi ühenduslüliks on küsimus: kas nõiasõnadest on abi ihaldusväärse abikaasa leidmisel? Selgub seegi, et nagu arst ei saa aidata iseennast, ei saa seda ka nõid („Mehed ei taha endale nõiamoori naiseks“).
Ka teistest tegelastest ei ole ükski kõrvaline. Veski rikka naabertalu üksiku perenaise Anne (Merle Palmiste) ja Mari venna, veskipidaja Oskari (Tarvo Krall) naeruväärne, siiruviiruline ja materialistlik suhe vastandub Mari ja Kaarli romantilisele kiindumusele, viimast kontrastselt esile tõstes. Peaaegu teise vaatuse lõpuni ei tundu see romantilisus sugugi ülepaisutatuna. Algab ju tegevus suvel 1939, ja on teada, mis pärast seda Eestis juhtuma hakkas.
Ema (Katrin Valkna) on küll üksikesineja, kuid omapärast eluvaadet ja vahedat sõna jagub tal kahe eest. („Misasja sa seda linnavurlet vahid, silmad õieli. Noor nääps, luuletaja, mees või asi, selline ei jaksa jahukotti ka tõsta.“)
Tarvo Krall hädapätakast veskiomanikuna on esimeses vaatuses liiga niru ja komplekside küüsis, tema valu liiga pealiskaudne. Teises vaatuses on Oskar ligi poole vanem, seega ka kogenum, ning mõjub loomulikumalt ja meeleolukamalt. Alaväärsuskompleks on vormunud maamehelikuks tasakaalukuseks, millele alkoholism ja käre abikaasa lisavad humoorikat vürtsi. Rahulolematusest on saanud rahulolu, disharmooniast harmoonia ning Oskarist nauditav karakter. („Kes selle sutsaka jahu pärast ikka kinni paneb.“) Ilmekalt väljendub saatuse tujukus tema elus: kõigepealt läheb veski pankrotti, siis aga tuleb nõukogude võim ning Oskar saab esineda kapitalistliku korra ohvrina, mis päästab ta hiljem Siberisse saatmisest.
Nimitegelasena jätab Liis Haab esimeses vaatuses igati soodsa mulje nii osa lahendamise kui ka rolli tuuma – ausa nõidumise – esiletoomise poolest. Nõidumine on Marile pragmaatiline hobi nagu mõnele teisele aiandus või seenelkäimine. Temas puudub kramplik, alusetu ja stampidest kubisev salapära taotlus, mis muudab naeruväärseks mögaks kommertstelekanalite sensitiivisaated. Mari on tagasihoidlik nõid elust enesest.
Teises vaatuses on Mari laval vähe ja seegi vähene on nii ebausutav, et rollil pole vaja pikemalt peatuda. Ehkki asjaolu, et erinevalt teistest tegelastest pole ta kolmekümne aasta jooksul väliselt sugugi muutunud, on vaimukas ja visuaalselt efektne, tuletas meelde Briti telesarja „Allo! Allo!“ viimast osa, kus René Artois’ga läheb samamoodi.
Meelis Põdersoo Kaarel on esimeses vaatuses noore, suvevaheajal maal rändava üliõpilasena suurepärane, ei karda olla läbivalt romantiline ja kirglik. Ei mängi ka üle, ehkki päris normaalseks Kaarlit pidada ju ei saa. Teises vaatuses on Kaarel rohkem kui veerand sajandit vanem ja loomulikult leidub temas selle võrra vähem ka romantikat ja kirge. Seda osalt ka Stalini-aegse vangistuse tagajärjel. Situatsioon, millesse ta on pandud – kunagise armastatud neiu jälgede otsimine – on liiga trafaretne ja ahistav ega lisa kujule midagi uut ja huvitavat. Lõpplahendus, mis eelnevaga üldse ei haaku, on küll trafaretist kaugel, ent liiga ebausutav, et üldmulje paraneks.
Merle Palmiste Anne ning Katrin Valkna ema on nauditavad algusest lõpuni. Anne pessimistlik orientatsioon ei muutu hetkekski enesehaletsuseks ega kurjuseks. („Tead, ära sellest küll mõtle, mis oleks võinud olla. Lolliks mõtled enda.“) Ta ei ole oma eluga rahul, kuid on päris rahul sellega, et ei ole. Sümpaatne on ka Katrin Valkna ema rollis. Mis sellest, et teises vaatuses peaks ta olema umbes 85aastane. Rauga omaette olek ja maailma asjadest täiesti ebaadekvaatne ning kivistunud arusaamine mõjuvad tõetruult ja värvikalt.
Hoolimata mitmest spetsiifilisest voorusest ja leidlikust üldstruktuurist pole „Nõid“ esimese suurusjärgu täht meie suvelavastuste tulevärgis. Mõned olulised komponendid jäävad ebaveenvaks.
Esimese ja teise vaatuse ajavahe – 30 aastat – on liiga pikk ning seetõttu mõjub viimane võltsilt. Esiteks ei mõju nõia tütar kõige nähtava ja kuuldava põhjal sugugi kolmekümneaastasena, vaid pigem kahekümnesena. Teiseks jääb arusaamatuks Oskari heietamine teemal, et kui tema veski poleks õigel ajal, s.t enne 1940. aasta suve, pankrotti läinud, oleks tema ja Anne Siberisse küüditatud. Kindlasti leidus ka 1969. aastal seniilseid vanainimesi, kellele oli küüditamine sellisel määral ikka veel aktuaalne, aga Oskar pole ju põrmugi selline tüüp. Kümme aastat varem oleks olnud selline meenutamine tunduvalt rohkem omal kohal.
Ning tulevane rahvakirjanik Kaarel oleks ka kümme aastat varem juba Siberist tagasi olnud. Nüüd jääbki arusaamatuks, miks ta oma armsama külastamisega nii palju aastaid viivitas, kui tunded olid tugevad. Või miks ta nii kaua kõrvale hoidis, aga siis järsku millegipärast ikkagi naise üles otsis. Ka aastanumbri tõttu sisse toodud ameeriklaste Kuule lendamine on narratiivis võõrkeha.
Lavastuse finaal on põhjendamatult fantastiline, ei oma mingit sidet eelnevaga ning on kõigele lisaks veel talumatult sentimentaalne. Muidugi rabab selline lõpplahendus publikut, aga see on ainult rabamine rabamise pärast, mitte psühholoogiliselt, emotsionaalselt ja/või kunstiliselt kaalukas lahendus.
Lavastaja Anne Veldi töö on üldjoontes õnnestunud. Lavastuse mõningad puudused tulenevad süžeest (voorused muidugi ka), näitlejatöödele pole midagi ette heita. Ka Karmo Mende lavakujundus on sümpaatne. Asi pole mitte ainult tõetruus veskimeeleolu edasiandmises, vaid see sobib hästi konkreetse lavaruumiga vanas mõisa kõrvalhoone spetsiifilises interjööris.