Selle osava sõnavoo tulemusena ei peatu tuttavate pilgud enam Lucasel, ta kodune olukord läheb käest ära ja muidu rahuliku mehe viimaseks piisaks kannatuste karikas saab tõik, et talle ei taheta poes šnitslit müüa. Filmi kõige pingelisemad stseenid ei leia aset mitte kohtusaalis või politseijaoskonnas, vaid lasteaia õuel, poeleti taga, külakirikus ja kodus. Kui Lucas arreteeritakse, siis ei jäeta tema poeg kurva näoga talle järele vaatama, vaid näidatakse, kuidas ta tahab koju tagasi minna, kuid tuleb välja, et uks on lukus ja tal pole võtit.
Alusetu süüdistus pole „Jahis” üksnes sõnad paberil või filosoofiline kontseptsioon, mille üle diskuteerida, vaid see on kogemus, mis mõjutab sügavalt iga süüdistatava ja tema lähikondsete elu. Eskaleerunud nõiajaht kui omamoodi kurjus filtreerub läbi pragude igapäevaellu, kus hakkavad kummitama selle tagajärjed.
Filmile „Jaht” on ette heidetud, et kohtuprotseduurid ja kogu loo seaduslik pool on võrdlemisi nõrgalt või isegi puudulikult välja toodud. Seda võib tõlgendada teadliku kunstilise valikuna: mis tähtsust on sellel, mis leiab aset kohtumaja seinte vahel, kui sulle poest enam isegi piima ei müüda? Ühiskondliku paranoia ja kambamentaliteedi pahupool tuuakse vaatajani väga täpse režiikäega seatud argielu detailidega.
Vaatamata sellele, et senise elukorralduse murenemine on üksipulgi kujutatud, peategelaste motiivid ning põhjus ja tagajärg väga selgelt välja toodud, lisatakse neile varjundeid, mis küll ei kummuta filmis esitatud fakte, kuid ei lase ka pakutud teadmise keskel ennast liiga mugavalt tunda. Skandinaavlaslikult stoiliselt rahulik Lucas on vaataja silmis ilmselgelt süütu, kuid tema vankumatu närv, tahtmatus oma süüd häälekalt eitada koos kurjakuulutavate stseenidega, kus ta silmagi pilgutamata kitse maha laseb, lisavad valgusele varju.
Samamoodi värvikas tegelane on ka väikse heleda patsiga nohisev Klara, kes võib ebamaisele armsusele vaatamata kiuslikult valetada. Ometi ei taandata teda kääksuva kolmerattalise sadulasse. Nad mõlemad on situatsioonidraama ohvrid, kuid see situatsioon ei defineeri neid. Keegi pole üdini halb ega ingellikult hea, see aitab heita pilku analüüsitud problemaatika keerukusele.
Peategelaste nüansirikkust rõhutatakse Vinterbergi „Jahis” ka visuaalsete vahenditega. Filmis kasutatakse ohtralt lähiplaane, mis rõhuvad suuresti näitlejate füsiognoomiale. Ungari filmiteoreetik Béla Balázs on oma raamatus „Filmiteooria” („Theory of the Film”) öelnud, et inimese lähiplaan kaotab aegruumi ning alles jäävad vaid tunded, emotsioonid, tujud ja mõtted. Huvitava kommentaari selle võtte kasutamisele pakub filmi „Jaht” kirikustseen, kus küll ametlikult õigeks mõistetud, kuid külarahva silmis endiselt kahtlusalune Lucas ilmub jõulude ajal jumalateenistusele. Tema pilk kohtub endise parima sõbra Theo omaga ning nad peavad maha paari-minutilise piidlemisvõistluse, mida saadavad lähiplaanid mõlemast. Theo loeb Lucase väsinud ja tardunud näost välja, et viimane on õigeksmõistmisele vaatamata süüdi, ning Lucas ründab Theod, karjudes, et viimane ei saa ta silmis midagi näha, sest seal valitseb tühjus. Lähiplaan tõrjub aegruumi eemale, mistõttu vaataja saab otsustada, mida sellest kaadrist välja lugeda. Theo näeb Lucase silmades süüd, kuid filmivaatajale antakse võimalus täpselt seda varjundit, mida ta näha tahab. Seda sorti lähiplaanid tardunud nägudest jätavad tõlgendamis- ja mõtlemisruumi ja krutivad emotsionaalselt pinget.
Thomas Vinterberg analüüsib „Jahis” keerukaid laste tunnistuste tõsiseltvõetavuse, väärkohtlemise ja kambamentaliteedi probleeme neid lihtsustamata. Hoolikalt valitud verbaalsete ja visuaalsete detailide najal konstrueeritakse sügavalt isiklik pilguheit nende teemade pahupoolele ilma kedagi must-valgeks värvimata. Faktid pannakse paika kohe filmi alguses, kuid karakterite lai nüansside ampluaa ja sagedased lähiplaanid jätavad ruumi osaliste vaatevinkli mõistmiseks. Ükski filmi tegelastest ei taha halba, aga kurjus hiilib sellele vaatamata ligi. Äkiline käiguvahetus realistlikult sümbolistlikule käsitlusele filmi lõpustseenides lisab uue laiema tähenduskihi ning lõpukaadri müstiline valguse ja varju mäng jääb painama. Asjaosalised näiliselt andestavad ja unustavad, ent justkui ei kusagilt tekkinud kurjus ei kao, vaid läheb energeetiliselt ühelt kehalt teisele üle ning seda ei peata ei ussi- ega püssirohi.