Andestatagu mu tütarlapselik sentimentaalsus, kuid lähimineviku ilmsikstulekute taustal tunnen end tõepoolest naiivitarina, kelle siiras heausklikkus on kui mitte rüvetatud, siis vähemasti pea peale pööratud. Kuulusin nende hulka, kes Res Publica nähtud korruptsioonitonti kunstlikuks ja liialdatuks pidas. Kui ka mõni komsomolitööl tuule tiibadesse saanu arestimajas Antropovit nõudis (nõme polnud seejuures muidugi niivõrd enese lolliksjoomine, kuivõrd püüd jamast käenduse, sidemete ja positsiooni abil välja tulla), tundus see ometi üksikjuhtumina, mida võis tõepoolest mõne mehe nõukaaja inertsiga seletada. Et aga kerkivad ja jäävadki hajutamata kahtlused, et muidu nii kenad härrad pangas erinevad suvalisest moosivargast vaid käe sisseajamise mastaabi poolest, mõjus ebaootuspärase ja solvavanagi.
Tõsi, ei ole pankurid meie nn uue ühiskondliku eliidi kujundamises ka seni ju millegi väga esiletõstmist väärivaga silma jäänud. Pigem on mõni ühiskondlikku ellu pürginud endine pangahärra kohtlaste ja infantiilsete avaldustega tuntust kogunud. Kuid friike, kes pangandust põhimõtteliselt röövteoks peavad ja honorare sulas välja võtmas käivad, pole ma seni järgima kippunud. Veelgi enam. Kui Šapiro pankrottide ja börsikrahhide aegu Linnateatris Brechti “Kolmekrossiooperit” lavastas, aktualiseerides plakati, et “milleks labaselt röövida, kui on võimalik ka pank asutada?”, pidasin seda lihtsustavaks lähenemiseks. Jah, väikesi liburebaseid ja sutenööre oli tükis elutruult kujutatud – kujutame ju kõik hästi ette nt kassiire, kes klientide, omaniku ja firma maine arvelt endale lisa teevad. Jääb selline inimene vahele, siis on ta ka täielik paaria. Aga pangandus, see on ju ometi peenem värk. Nüüd aga püsivad valusad kahtlused, et ei – niisama lihtne ja nõme see ongi. Ilmnenu valguses omaaegsetele intressidele mõeldes kinnistub meie varakapitalismist säilinud pangakaubamärkide ümber üsna eemaletõukav aura. Kui seda hajutada ei kavatsetagi, siis tekib küll tahtmine raha pigem sukasääres kui sellistes segastes soolikates hoida. Pangaarve omamine ei ole vist veel siiski kodanikukohus, kuigi seda vaevalt keegi enam teab.
Samavõrd kui Brechti arusaamu pangandusest olen seni lihtsustavaks pidanud ka ta õpilase Baudrillard’i vaateid poliitikale. Kõiges simulatsioone otsiva Baudrillard’i nägemuses pole poliitilistel parteidel mingit vahet ja moraalsete aktide mõtteks on poliitikas vaid varjata ainevalla sisemist ja olemuslikku moraalitust. Olen ometi seni idealistlikult uskunud, et kui ka turul me oleme vennad ja õed, on poliitika siiski ideede parseldamine ja mitte teenete eest hüvedega hangeldav ringkäendus. Olen ikka uskunud ühiskonda, kus selleks, et müüa maha kotitäis kive, ei ole vaja silitada majaehitaja põlve, vaid pakkuda parima hinnaga parimaid kive. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et mõned ärimehed näevad ennast petetuna, kuna majandusruumi reeglistik on kahepalgeline. Korruptsioonivabas ühiskonnas tuleb ka kõigi poliitikute poolt nii armastatud rahvale ju lõppeks kõik parima võimaliku hinnaga kätte. Täna aga enam ei varjatagi, et tehingutes maksumaksja rahakotiga ei saa põlvesilitusest kuidagi mööda. Seda, mis meil majad tegelikult maksavad, ei tea aga mitte ainult kommunismiehitustöö poole peal Ameerika unelma poolt ära hullutatud ministrid, vaid ka need, kelle maine põhinebki suures osas aastatepikkusel Ameerika ihalemisel ja väärteovastasel vihkamise tunnil. Vahet pole, olgu tegu kommunistliku kooliga kombinaatorite või kapitalistlike eetikutega.
Loodetavasti hakatakse neid asju siiski nüüd detailselt ja varjamata selgeks rääkima või panevad vähemasti lähenevad valimised mõne asjaosalise ühiskondlike asjade ajamise mõttes varumeeste pingile. See, mis veel lähiajal vaid mõttetu populismina näis – rõhutatud tegelemine aususe ja korruptsiooniga –, kipub vägisi Eesti ühiskonna ehmatavaks põhivalupunktiks kujunema. Ja see on tõepoolest kurb.