Häirekella, et Venemaa on sekkunud ja sekkub Euroopa riikide poliitikasse ning Euroopa Parlamendi valimistesse, on löödud Brüsselis, Prahas, Varssavis ja mujalgi juba mõnda aega. Venemaa eesmärk on seejuures toetada Vene-meelseid kandidaate, lõhestada Euroopa ühtsust ja ajada omaenda asja. Käimasoleva sõja taustal huvitab Venemaad ennekõike lääne Ukrainale antava abi blokeerimine.

Euroopa Parlament on seoses Vene mõjutustegevusega välja toonud pika ja põhjaliku paturegistri oma 8. veebruari nn Russiagate’i ja 25. aprilli resolutsioonis, osutades, kui laiaulatuslik on tegelikult Venemaa mõjuagentide võrgustik levitamaks Moskva kremli meelseid narratiive, õõnestamaks Euroopa toetust Ukrainale ja mõjutamaks 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimisi.¹ Mõjutustegevus ei puuduta ainult Euroopa parem– ja vasakäärmuslikke erakondi, millest on kõneldud sagedamini, vaid ka nn peavooluerakondi, kus samuti leidub Venemaa suhtes mõistvaid, Gerhard Schröderi tüüpi nn Russland­versteher-poliitikuid. Puutumata ei ole Vene mõjutustegevusest jäänud resolutsiooni väitel ka Euroopa riikide või liidu enda struktuurid.

Üksikjuhtumeist on välja toodud Euroopa Parlamendi liikme Tatjana Ždanoka töötamine FSB kasuks ning mitme Saksa erakonna AfD ehk Alternatiivi Saksamaale liikme ja FPÖ ehk Austria Vabaduspartei seotus Vene luurega. FPÖ puhul on ära märgitud ka partei 2016. aastal sõlmitud koostööleping Ühtse Venemaaga. Samuti on resolutsioonides nimetatud Marine Le Peni parteile 2013. aastal Venemaa pangast antud 9,4 miljoni euro suurust laenu, mille järel on Le Pen ja tema partei liikmed väljendanud korduvalt oma kremlimeelsust. Venemaa-sõbralikest riigi­juhtidest on tähelepanu pälvinud Ungari peaminister Viktor Orbán ja Slovakkia presidendivalimised võitnud Peter Pellegrini, kes asub ametisse selle aasta juunis. Väidetavalt palus Pellegrini 2020. aastal peaministrina parlamendivalimiste eel abi kremli toetuse saamiseks Ungari peaministrilt Viktor Orbánilt ning sõitis seejärel visiidile Venemaale. 25. aprilli resolutsioon annab mõista, et Moskva-meelsete jõudude edu taga 2023. aasta Slovakkia parlamendivalimistel ja Pellegrini võidu taga presidendivalimistel oli Venemaa mõjutustegevus.

Sama resolutsioon juhib tähelepanu, et Venemaa on jõudnud juba ka otseste terroriaktide planeerimiseni ELis. Nii vahistasid Saksamaa ametivõimud Baieri liidumaal 18. aprillil kaks Vene luureteenistuse võimalikku kaastöötajat, kelle eesmärk oli korraldada pommirünnak või süütamine Saksa sõjaväerajatistes, et saboteerida Saksamaa Ukrainale antavat abi.

Kas Euroopa jääb Ukraina-meelseks?

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, kes on teatanud oma kandideerimisest sellele ametipostile ka teiseks ametiajaks, on olnud üks silmapaistvamaid Ukraina toetajaid ja võib olla kindel, et Venemaa ei vaata von der Leyeni tegevust ükskõikselt pealt ja üritab mõjutada protsesse, millest sõltub tema taas ametisse nimetamine. Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi esitab Euroopa riigipeadest koosnev ülemkogu ja kinnitab parlament. Mitmed riigipead, nagu Orbán ja Pellegrini, pole oma Vene-sõbralikkust ja ka vastumeelsust Ukraina toetamisele varjanud ning võib arvata, et Venemaa hääl jõuab ka Euroopa ülemkogusse ja parlamenti.

Valimiseelsed uuringud näitavad, et Von der Leyeni taga seisev parlamendi koalitsioon saavutab ka seekordsetel valimistel enamuse. Euroopa Välis­suhete Nõukogu (ECFR) uuringu² ja ka väljaande Politico reaalajas uueneva gallupi³ kohaselt (12. mai seisuga) võidab ülekaaluka esindatuse (173 kohta) parlamendis tõenäoliselt taas Euroopa Rahvapartei fraktsioon (EPP), kuhu kuulub ka Ursula von der Leyeni kodupartei Saksamaa Kristlik- Demokraatlik Liit (CDU). See tähendab, et kokkuleppe korral Sotsiaaldemokraatide ja Demokraatide Fraktsiooniga (kohti vastavalt ECFRi järgi 131, Politico puhul 146) ja liberaalse Uueneva Euroopa fraktsiooniga (kohti vastavalt kas 86 või 81) võib ta saada valitud ka teiseks ametiajaks. Ilmselt mitte kõigile Euroopa otsustajaile ei meeldi von der Leyeni tegevuse liigne politiseeritus, mis kipub varjutama Euroopa riike ja nende liidreid, ning tema radikaalne ja majandust lämmatav rohepöörde suundumus ning ka ülemäärane toetus Iisraelile. Samuti meenutatakse von der Leyenile tema erakonna rolli Vene-sõbralikus poliitikas kantsler Angela Merkeli valitsusajal, kui von der Leyeni kanda oli mitu ministriportfelli, sealhulgas kaitseministri portfell aastatel 2013–2019.

Kaelamurdvaid luukeresid või skandaale aga von der Leyeni kapist ei leia. Suurim neist on nn Pfizergate, mis puudutab Euroopa Komisjoni ravimifirmaga Pfizer tohutus koguses vaktsiini ostmiseks sõlmitud lepingut. Selle uurimise on nüüdseks üle võtnud Euroopa Prokuratuur. Põhiprobleemiks on lepingu sõlmimisega seotud tekstisõnumite hävitamine ja sellest tulenev lepingu sõlmimisega seotud asjaolude ebaselgus. Lepingu väärtus oli ligikaudu 20 miljardit eurot, millest umbes nelja miljardi jagu doose ei leidnud kasutamist.⁴ Teine von der Leyeniga seotud skandaal kerkis hiljuti üles seoses parteikaaslase Markus Pieperi nimetamisega kõrgepalgalisele ametikohale väikeste ja keskmiste ettevõtete (VKE) saadikuna. Kriitikat pälvis see samuti otsuse läbipaistmatuse tõttu ja Pieper on teinud otsuse sellest ametist loobuda.

Kuna need nn skandaalid ei ole avaldanud von der Leyeni renomeele kuigi suurt mõju, võib arvata, et luukerede otsimine jätkub. Ka kasvavad Euroopa riikides kahtlused Ukraina sõja toetamise osas, mis on seni hoidnud von der Leyenit kõrgel laineharjal. Venemaa panustab mõjutustegevuses ennekõike just lääne sõjaväsimusele.⁵ Euroopa kaheteistkümnes riigis läbi viidud küsitlus osutab, et keskmiselt vaid kolmandik ehk 31% vastanuist leiab, et Euroopa peaks Ukrainat okupeeritud territooriumide tagasivõtmisel toetama, 41% arvab, et Euroopa peaks survestama Ukrainat rahukõnelusi alustama ja Venemaaga kokkuleppele jõudma. Kõige suurem toetus Ukraina täielikule vabastamisele oli küsitletud riikidest Rootsis (50%), Portugalis (48%) ja Poolas (47%) ning kõige tagasihoidlikum Ungaris ja Kreekas (mõlemas 16%) ning Itaalias (18%).

Kas Euroopa Parlamenti ootab ees äärmuste võidukäik?

ECFRi ja Politico Euroopa Parlamendi valimisi puudutavad ennustused osutavad, et kui parlamendi senine koalitsioon (Euroopa Rahvapartei fraktsioon, sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon ning Uueneva Euroopa fraktsioon) kaotab kohti, siis paremäärmuslikke erakondi ühendav Identiteedi ja Demokraatia fraktsioon (ID) võidab neid juurde. Praeguse 59 koha asemel saab see 98 ECFRi uuringu järgi, Politico hinnangul 84 kohta, ületades või võrdsustudes sellega Uueneva Euroopa prognoositava tulemusega (ECFR – 86, Politico – 81). ID-fraktsioon ühendab kaheksat Euroopa parteid, millest mitme puhul on osutatud nende seotusele Venemaaga. ID-fraktsiooni kuuluvad Alternatiiv Saksamaale, Marine Le Peni juhitud Rahvuskogu (Prantsusmaa), Geert Wildersi Vabaduspartei (Holland), Itaalia Liiga, flaami erakond Vlaams Belang, Austria Vabaduspartei, Taani Rahvapartei, Tšehhi Vabaduse ja Otsedemokraatia Partei ning Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Praegu pole näiteks teada, kuhu paigutuvad pärast valimisi algselt EPPsse kuulunud ja praegu sõltumatus staatuses Ungari valitsuspartei Fideszi saadikud, kellel on praegu 12 mandaati. Tõenäoline on, et nad jäävad pigem opositsiooni ja valivad mõne Euroopa Komisjoni senist poliitikat vastustava fraktsiooni või jäävad ka edaspidi sõltumatuks. Valikus on nii ID kui ka mõnevõrra pehmemalt euroskeptiline ECR ehk Euroopa konservatiivide ja reformistide fraktsioon, kuhu praegu kuulub 19 parteid 17 riigist, tuntumad neist Giorgia Meloni juhitud Itaalia Vennad ja Jarosław Kaczyński tüüritud Poola Seaduse ja Õigluse partei.

Ühelt poolt pole suurt kahtlust, et senine koalitsioon Euroopa Parlamendis jätkab või koguni laieneb, kuid teiselt poolt võimendub ka nende hääl, kes senise koalitsiooni poliitikat ei toeta, ja arvata võib, et nende häälte taustalt kostab üksjagu ka Moskva kremli kellade helinat. On enam kui kindel, et resolutsioonidega Vene mõjutus­tegevust ei peata. Pigem on oodata, et ka Euroopa Parlamenti ilmuvad pärast valimisi sama värvikad tegelased nagu Moskva Marjorieks tituleeritud Marjorie Taylor Greene USA kongressis. Tema mängis olulist osa selles, et Ukraina abipakett seisis pool aastat kongressis kinni. Green on kremli ruuporina korranud libatõdesid natsi-Ukraina, selle bio­laborite, preestrite hukkamise jms kohta, tehes oma värvikuse ja rumalusega silmad ette isegi Ždanokale. Seega on Euroopa Vene-sõbralikul poliitikal veel kasvuruumi.

Ukraina tee Euroopa Liitu

Euroopa Liit on küll otsustanud avada liitumiskõnelused Ukraina ja ka Moldovaga, ent kuna kõneluste tähtaega alles pannakse paika, ei ole ELi laienemise teema uudisruumis esiplaanile kerkinud. Poola põllumeeste tõrjuv käitumine Ukraina viljatransiidi suhtes on aga tekitanud ukrainlastes õõnsa tunde ja pannud küsima, kas EL üleüldse suudab Ukrainat oma poliitikasse integreerida, ilma et kõigi riikide põllumehed suunduksid oma traktoritega Euroopa pealinnadesse või riigipiirile transiitkoridore Ukraina põllumajandustoodangu eest blokeerima.

Bruegeli mõttekoja kalkulatsiooni kohaselt, mis tuginevad ELi mitmeaastase finantsraamistiku reeglitele, oleks Ukrainal õigus saada ELilt seitsmeaastase eelarveperioodi jooksul kuni 137 miljardit eurot, millest 32 miljardit moodustaksid ühtekuuluvuspoliitika, 85 miljardit ühise põllumajanduspoliitika ja 7 miljardit muudest ELi programmidest tehtavad maksed. ELi praegused liikmed saaksid sellest lähtuvalt 24 miljardit eurot ühtekuuluvusrahastust vähem ja mitmed senised toetuse saajad muutuksid netomaksjateks.⁶ Varem on Financial Times Euroopa Komisjonist lekkinud materjalile tuginedes toonud Ukrainale eraldatavate toetuste osas välja ka suurema arvu – kuni 186 miljardit eurot.⁷

Need arvud võivad tunduda suured ja ehmatada, kui aga Ukraina ühinemine ELiga stabiliseerib olukorra ja hoiab ära tulevased sõjad, on see seitsme (!) aasta jooksul eraldatav toetus 137 miljardit eurot väiksem kulu, kui Ukrainale seni Euroopa ja USA poolt eraldatud toetused kahe (!) aasta jooksul ligi 157 miljardi euro ulatuses (2024. aasta veebruari seisuga), millest Euroopa abi moodustas 90 ja USA abi 67 miljardit eurot.⁸ Julgeoleku seisukohalt on Ukraina kaasamine ELi seega odavam kui sõjapidamine Venemaaga.

Uuringufirma Ipsos ja Euronews küsitlused 18 liikmesriigis osutavad, et toetus Ukraina ühinemiseks ELiga, kui see peaks toimuma praegu, on üllatavalt suur.⁹ Nii pooldab Ukraina ühinemist 45% küsitletud valijaist. Selle vastu on 35% ja 20% ei oska hinnangut anda. Kõige suurem on toetus Ukraina ühinemisele Soomes, Portugalis ja Hispaanias (68%) ja kõige väiksem Ungaris (18%), Slovakkias (24%) ja Tšehhis (29%). Keskmisest väiksem on Ukraina ühinemise pooldajate arv ka Prantsusmaal (32%) ja kuigi see riik on olnud üks Ukraina peamisi sõjalisi toetajaid, võib arvata, et Prantsuse põllumehed näevad Ukrainas ohtu oma leivakotile. Ukraina vilja vastu protestivas Poolas toetab aga Ukraina ühinemist ELiga 56% vastanuist.

Kui jätta arvud kõrvale, on kutse ELiga ühineda Ukrainale ennekõike suure poliitilise tähendusega. Sõja jätkudes saabki Ukraina kõnelustel ELiga olla vaid retooriline tähendus. Sellega saab EL Ukrainat innustada ja toetada, kuid lõpptulemus, 27 liikmesriigi vastavad otsused, selgub alles aastate pärast. Eestil kulus avalduse esitamisest ELiga ühinemiseni üle kaheksa aasta.

Ilmselt polegi mõtet laskmata karu nahka jagada, tõde Ukraina ELiga ühinemise kohta selgub siis, kui aeg selleks on käes. Kuni Vene karu vabalt ringi jookseb, seda ilmselt ei juhtu. Positiivne on see, et ka Euroopa riigipead on hakanud aru saama, et sõda ei saa lõpetada mingi häguse vaherahuga, vaid Venemaa peab selle kaotama.

1 https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-9-2024-0079_ET.pdf

https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-9-2024-0380_ET.pdf

2 Kevin Cunningham, Susi Dennison, Simon Hix ja Imogen Learmonth, A sharp right turn: A forecast for the 2024 European Parliament elections. 23. I 2024

3 https://www.politico.eu/europe-poll-of-polls/

4 Carlo Martuscelli, Elisa Braun,. European prosecutors take over Belgian probe into Pfizergate. – Politico 1. IV 2024.

5 https://ecfr.eu/publication/wars-and-elections-how-european-leaders-can-maintain-public-support-for-ukraine/

6 https://www.bruegel.org/sites/default/files/2024-04/Report%2002.pdf

7 Henry Foy, EU estimates Ukraine entitled to €186bn after accession. – Financial Times 4. X 2023.

8 https://www.ifw-kiel.de/topics/war-against-ukraine/ukraine-support-tracker/

9 Sergio Cantone, Majority of EU voters in favour of Ukraine joining the EU, exclusive IPSOS/Euronews poll finds. – Euronews 4. IV 2024.