Anu Kaalu unikaalne, erilise sillerduse ja säraga kõrgregister pääses omas ajas plahvatuslikult mõjule just Lucia rollis, kus tema lavalises olekus nii oluline eluterve positiivsus muutus lõpustseenis haavatud, õhuliseks, hapraks, südant kriipivaks hulluseks. Urve Tautsi hääle lopsakus ja dramaatilisusele kalduv rollikäsitlus teostes, mis temale usaldati, lummas pea alati oma jõulise endastandmisega.
Kuuldud-nähtud katkendid tuletasid meile meelde nende kaunist häält ja sarmikat väljanägemist, kuigi tegelikust kunstniku olemusest avanes seal ehk kümnendik, sest näidati ju stuudiovõtteid, kus helisalvestusi markeeriti. Kurb, et toona ei salvestatud etendusi videole, nii nagu seda tehakse praegu, sest vaid ainult laval sündinu annaks täieliku pildi sellest energiast ja isikupärasest sarmist, mis teatrikülastajaile neis kahes on rõõmu pakkunud aastaid.
Aga nagu öeldakse – loodus ei talu tühja kohta. Nii ka lava: üle mitme aasta saime nüüd Violetta rollis debüteerimas kuulda eesti noort lauljat. Publiku ees olid Kädy Plaas, partnereiks Alfredo rollis juba „La bohème’i” etenduselt tuttav ameeriklane Gregory Warren (Berliini Deutsche Oper), Germont’ina Aare Saal, Florana Teele Jõks, Gastonina Aleksander Arder jt.
Pean tunnistama, et olen kuulnud vist enamikku Plaasi rollidest kodumail, alates Haydni, Beethoveni ja Tõnu Kõrvitsa võluvatest, kuid äärmiselt keerukatest partiidest Tõnu Kaljuste Nargen Opera ettevõtmiste raames. Seejärel ka koloratuurtehnika kõrgpilotaaži nõudvaid aariaid Vivaldi teostes Toomas Siitani juhatatud Haapsalu festivalil ja täiesti diametraalseid nõudmisi esitavat, koketsust ja meelelisusest tulvil Manoni Massenet’ samanimelise ooperi lavastuses Vanemuises.
Plaas on end alati kuulama pannud eeskätt vahetu siiruse, karguse ja selgusega muusika käsitlemisel. See pidev areng, mis on toimunud tema sisemise energia edastamises publikule (loobumine teatud distantseeritusest) väärib lugupidamist. Vokaliseerimine on pidevalt täiustunud: sirge, instrumentaalse, n-ö neitsiliku kõla lüürilistele värvidele on lisandunud naiselik kompaktsus alumises registris ja, mis kõige enam antud õhtul lummas – uskumatult dramaatilised, lausa protestivärvingud rollilahenduses. Kuigi kargus püsis lõpuni, läksid Violetta valupursked vägagi südamesse. Võrdleksin tema hoiakut esimeses ja viimases vaatuses mõnes mõttes filmiajaloos märgilist rolli etendanud gretagarboliku skepsise ja lootusetuse fluidumiga.
Teise vaatuse põhiline partner Georges Germont Aare Saali näol pakkus debütandile head kooslust. Rõõmustavalt heas vokaalses vormis laulja näitas üle hulga aja taas klaviiri sisse kirjutatud pp-fraseerimist, ehtverdilikku fraasi ja usutavat rollikäsitlust. Nii nagu lootsin, oligi Alfredo osa Gregory Warrenile tema hetkeseisu tõeline pärusmaa: lüürika, fraseerimise paindlik musikaalsus, täielik suveräänsus vokaalselt ja hingestatusest kantud veenev partnerlus. Loomulikult said kõik need muusikasse puutuvad õnnehetked võimalikuks koosluses hästi kõlava orkestriga, kelle eesotsas oli Jüri Alperten – tundlik ja lauljast lugu pidav dirigent. Rõõm oli kuulda ja näha, et pea kõik kõrvaltegelased on noored – uus, paljutõotav generatsioon.