Nihilismi mõiste pärineb ladinakeelsest sõnast „nihil“, mis tähendab „eimidagi“, kandes seega arusaama eitusest ning väärtuste puudumisest. Nihilism, negatiivne ellusuhtumine, on vähemalt Antiik-Kreekast peale tuntud igivana probleem.¹ Esimesena kasutas tänapäevast „nihilismi“ mõistet filosoofias väidetavalt Friedrich Heinrich Jacobi 1799. aasta tekstis „Avalik kiri Fichtele“. Mitmed ajaloolased, sotsioloogid ja kirjandus­kriitikud on väljendanud arvamust, et nihilistlik maailmakäsitlus iseloomustab praegustki aega.²

Kui käsitleda nihilismi üldistatult lääne kultuuri langusena, siis leiab seda Rudolf Pannwitzi, Arnold Toynbee, C. Wright Millsi, Irving Howe ja Leslie Fiedleri käsitlustes. Tänapäeval levinud tõe ja väärtushinnangute relatiivsus, faktide eitamine, ratsionaalse mõistuse ja teaduse vastasus, subjektiivsete tunnete olulisuse rõhutamine otsuste tegemisel jne on seotud epistemoloogilise, metafüüsilise ja moraalse nihilismiga. Negatiivne tonaalsus nihilismi suhtes hakkas asenduma optimismiga 1970. ja 1980. aastatel koos postmodernismiga.

Nietzsche puhul märgib nihilism täielikku väärtuste, tähenduse ja eesmärkide puudumist. Nihilistlikul mõtlemisel on mitu tahku: moraalne, epistemoloogiline, ontoloogiline, eksistentsiaalne, poliitiline jne. Ekstreemset nihilismi võib pidada relativistlikuks suhtumiseks, kui pole mingeid kriteeriume väärtuste ja hinnangute valikuks, teadmiste omamiseks ega käitumiseks. Selline nihilistlik kurnatus seostub meeleheite, juhusliku kontrollimatu destruktiivsuse ja eimillegi ihalusega. Kõige äärmuslikumalt avaldub nihilism elamise eitamisena, kuna kõik on mõttetu – enesetapp on Nietzsche arusaama järgi nihilistlik tegu. Nihilism on niisiis indiviidi kogetav eksistentsiaalne ja psühholoogiline seisund.

Nihilismi laugas

Kuid nihilism võib iseloomustada ka ühiskonda. Selle hävituslikke ja lagundavaid tendentse peetakse sümptomaatiliseks just lääne ühiskonnale. Nietzsche pidas nihilismi modernse Euroopa kultuuriruumi haiguseks. Nietzsche ennustas XIX sajandi lõpus, et nihilism muutub eriti oluliseks probleemiks järgmisel kahel sajandil. Nietzsche järgi pärineb nihilism teatavast maailmakäsitlusest, nimelt kristlikust moraalist. Nietzsche arvates on traditsiooniline lääne filosoofia osa kristlikust moraalist, mille järgi on olemas „teispoolne ehk tõeline“ maailm, mis asub füüsilisena näiva maailma taga. Selline metafüüsiline tõlgendus pakub väärtusi, kuid on ühtlasi nihilistlik, sest devalveerib siinpoolse maailma väärtuse. Seda nihilismi vormi võib Nietzsche hinnangul nimetada religioosseks nihilismiks, mis on nihilismi esimene etapp.

Kristlikul moraalil põhinev maailmatõlgendus kannab Nietzsche arvates eneses seemneid, mis viivad tema enda lagunemiseni. Selle põhjuseks on kristliku moraali peamine väärtus – tõde. Kui rakendada tõeotsing kristluse enese suhtes, selgub, et see on ebatõene. Ühiskonna teadmiste kasvades, eriti teaduse tõttu, hakati maailma religioosseid seletusi asendama sekulaarsete seletustega. Tõeihalus tõi kaasa laialdase soovi piirata meie väited teadmise kohta nõnda, et need oleksid empiiriliselt tõestatavad, ning olla kõige muu suhtes skeptiline. Seega osutusid väljamõeldiseks kõik transtsendentse jumaliku olemusega väärtused väljaspool inimest, nagu Jumal, teispoolsus ehk parem tõeline maailm ning hinge olemasolu. See on nihilismi teine etapp, mida Nietzsche nimetab „radikaalseks nihilismiks“ ja mis on tuntud tema kurikuulsa kuulutusena „Jumal on surnud“.

Selles staadiumis on transtsendentsed väärtuste kujunemise allikad kadunud, kuid vanade väärtuste asemele pole uusi võtta, sest mitte miski siinilmas ei tundu pakkuvat uusi ammendavaid väärtusi. Radikaalne nihilism sisaldab kahte võimalust: passiivset nihilismi, kui aktsepteeritakse mõttetut maailma ahastava resignatsiooniga, või aktiivset nihilismi, kui püütakse lõhkuda allesjäänud traditsioonilised väärtuste kategooriad. Passiivne nihilism on kahjulik, sest sellise suhtumise puhul on kõik inimese kõrgeimad väärtused alatiseks kadunud ja kõik muutunud mõttetuks, tähtsusetuks ilma lootuseta, et olukord võib muutuda. Aktiivne nihilism on Nietzsche järgi kasulik radikaalse nihilismi vorm: selle eesmärk on lammutada kõik väärtused, kaasa arvatud need, mis olid seotud arusaamaga teispoolsest paremast maailmast.

Nietzsche ründab selliseid traditsioonilisi religioosseid, moraalseid ja filosoofilisi väärtusi nagu jumal, metafüüsika, tõde, faktid, kaastunne, kahetsus, alandlikkus, hea ja kurja eristus. Kõiki neid rünnakuid võib vaadelda aktiivse nihilismi väljendusena. Aktiivne nihilism viib või peaks viima täieliku nihilismini, mille puhul ei ole alles jäänud enam ühtki väärtust. Täielikus nihilismis on kõik väärtused hävitatud, kuid see tähendab Nietzsche järgi paradoksaalselt ka nihilismist ülesaamist: sellelt positsioonilt on võimalik jätta nihilism seljataha ning luua teadlikult uusi läbinisti elujaatavaid väärtustamise kategooriaid.

Kõigi traditsiooniliste transtsendentsete väärtuste puudumine toob Nietzsche arvates kaasa uue epohhi sünni: seatakse paika uued väärtused, mis on immanentsed ja kehtivad siinpoolset maailma silmas pidades. Need uued väärtushinnangud toetuvad illusioonideta inimese ehk aristokraat-kunstniku loomingulistele võimetele ning vastavad reaalsele maailmale. Ajaloolises plaanis peaks see tähistama uut ajastut väärtustes ja inimese õitsengus.

Nietzsche arvates saabus modernsusega radikaalse nihilismi aeg. Järgmised kaks sajandit pidi tema ennustuse kohaselt valitsema üha rohkem radikaliseeruv aktiivne nihilism. Modernistliku nihilismi puhul on oluline, et arvatakse tulevat ajastu, mil nihilism on seljataha jäetud. Pärast modernismi lõppu kulub Nietzsche ennustuste kohaselt umbes sada aastat, kui nihilismist saadakse võitu ja inimkultuur saab „kõikide väärtuste ümberhindamisena“ ergutatud uute väärtushinnangute poolt.

Nihilismi soos hakkab mõnus

Erinevalt modernistlikust interpretatsioonist, kus seotakse jaatav suhtumine vaid nihilismi ületamisega, ei pea itaalia postmodernne filosoof Gianni Vattimo nihilismi ületamist eesmärgiks. Vattimo arvates ei saa pärast kõrgeimate väärtuste devalveerumist luua uusi väärtusi, mis on tõepärasemad või autentsemad nendest, mis devalveeriti. Kui on juba kaotatud usk teispoolsusse ehk paremasse tõelisemasse maailma, ei saa siinpoolne maailm lihtsalt eelnevat üle võtta või asendada, sest vanad transtsendentsed väärtused ja teispoolse maailma arusaam põhinesid kindlal vundamendil. Uute väärtuste tekitamine ei pane nendesse uskuma, sest need näivad sama vigased nagu lagundatud väärtused.

Vattimo arvates ei ole nietzschelik nihilismi ületamine „kõikide väärtuste ümberhindamise“ ning uute väärtuste loomise kujul võimalik. Ka Heideggeri peab Vattimo samadel põhjustel nihilistiks, sest olemise ja eimiski identsus, olemise ei-lisus on radikaalne, olemise­hüljatus on lakkamatu olukord ning selle ületamisootus oleks tagasilangus metafüüsikasse. Kuna täielikule nihilismile on iseloomulik radikaalne vundamendi puudumine, ei ole võimalik ka seda ületada, seda seljataha jätta. Vattimo Nietzsche tõlgenduse järgi tähendab nihilismi ületamine tegelikult ületada hoopis lootused, soovid ehk loobuda pettekujutelmast, et nihilismi on võimalik ületada.³

Baudrillard on samuti nihilismi ületamise suhtes skeptiline: „Nihilismil ei ole enam tumedat värvingut, wagnerlikku, spenglerlikku nõgist tooni nagu sajandi lõpul. Ta ei põlvne enam dekadentsi Weltanschauunist ega metafüüsilisest radikaalsusest, mis sai alguse Jumala surmast ja kõikidest järeldustest, mis see endaga kaasa toob. Tänapäeva nihilism on läbipaistev nihilism ning ta on omal kombel veel radikaalsem, otsustavam kui oma varasemates ja ajaloolistes vormides, sest see läbipaistvus, see kõikuvus on lahutamatult omane süsteemile, igasugusele teooriale, mis väidab end veel seda süsteemi analüüsivat.“⁴

Fundamentaalsete toetuspunktide puudumine nihilismis näib tekitavat olukorra, kus pole kriteeriume, mille abil teadmisi, tõde, väärtusi ega inimese tegutsemisviisi ratsionaalselt põhjendada. Nii jääb inimene halvava relativismi võimusesse, mis tekitab eksistentsiaalset meeleheidet. Nietzschegi kirjutab nihilismi ja tõe puudumise küsimusest. See näib olevat inimeste jaoks rõhuv küsimus, mida ei taheta välja öelda – kas inimene on võimeline teadlikult jääma tõevälisesse olekusse või, kui ta oleks selleks sunnitud, kas ei eelistaks ta sellele pigem surma? Kui see on nii, kas on siis sellest tulenevalt võimalik mõelda vaid ühtmoodi, tulemiks meeleheide kui indiviidi lõpp ning hävituslik filosoofia kui teooria lõpp? Kuigi eel­kirjeldatud vastus on mõnel juhul võimalik, siis võib Nietzsche arvates kujutleda ka teistsugust vastust. Nietzsche arusaamist mööda määrab vastuse siin inimese temperament.

Eksistentsiaalsest vaatepunktist võib küll inimene olla takerdunud täielikku nihilismi, kuid see nihilism ei pruugi olla meeleheiteseisund ja elueitus, vaid rõõmus jaatus. Nietzsche väidab, et kui me oleme loobunud mõtlemast vaid selgele vundamendile toetuva tõe ja väärtuste raames, siis võib leida ka väärtusi väljaspool neid fundamentaalseid tõdesid. On ju elu eksimuste, vigade, ebatõdede, subjektiivsete tõlgenduste ning põhjusteta seisukohtade võrgustik.

Sellega ei vastata siiski relativismi epistemoloogilistele küsimustele, vaid kitsalt probleemile, et relativism tekitab vältimatult lootusetust ja meeleheidet. Nietzsche ning postmodernistid lähenevadki enamasti nii, et filosoofilise, abstraktselt ratsionaalse küsimusepüstituse asemel tõlgendatakse küsimus tervist, tundeid, psühholoogiat ning võimutahet puudutavaks teemaarenduseks. Selline küsimuse ümbertõlgendamine on ratsionaalsusekriitilisele suhtumisele omane ning ka Vattimo kasutab sellist reinterpretatsiooni, mis võimaldab kohanduda nihilismi omaksvõtuga ning vältida täielikust nihilismist tingitud ühiskonnaprobleemidele näkkuvaatamist.

Täieliku nihilismi võimatus

Nietzsche kohati lausa fanaatiline kiitus kõige puhul, mida käsitletakse kurjana, oli mõnevõrra epateeriv ning viis tema mässumeelsele vastandumisele kõigega, mida kujutab endast lääne ühiskond. Üks sellekohane näide on tema arusaam moraalsuse tekkeallikatest. Nimelt pidas Nietzsche moraalsuse allikaks kultuuriomapära ja religiooni, Euroopa kontekstis kristlust.

Tänapäeval on selge, et paljud moraalsed ja käitumuslikud iseärasused on evolutsioonilise päritoluga. Teisisõnu on inimorganism geneetiliselt ja füsioloogiliselt nõnda üles ehitatud, et selles on nii altruistlikke kui ka egoistlikke impulsse. See aitab ühelt poolt mõista kristliku ja demokraatliku maailmavaate globaalset populaarsust ning teiselt poolt ühiskondade perioodilist triivimist julmade autoritaarsete juhtide mõjuvõimu alla. Nood, nagu Cesar, Napoleon või Hitler, asuvad siis teostama oma sõjakaid ekspansiivseid ambitsioone. Seega, Nietzsche arusaam moraalsuse allikast ja selles püsimisest ühiskonnas on objektiivselt võttes ebatäpne.

Nihilism on efektne teoreetiline filosoofiline süsteem, kuid elus on täielik nihilism siiski võimatu või maskeerunud lihtsalt teistsugusteks väärtushinnanguteks. Postmodernistlik maailmanägemus rakendatuna reaalses maailmas tähendaks mitte ainult religioosset ning metafüüsilist nihilismi, vaid inimese ja ühiskonna suundumist täieliku nihilismi poole.

Selline täielik nihilism hõlmaks teoreetiliselt eneses nii eksistentsiaalset nihilismi (elul ei ole tähendust ega väärtust) ja moraalset ehk eetilist nihilismi (kõigi väärtushinnangute eitamine, s.t. moraalsus pole objektiivne reaalsuse omadus, vaid inimestevaheline kokkulepe, mis ajas muutub). Samuti epistemoloogilist nihilismi (tõe ja objektiivsete teadmiste olemasolu eitamine), ontoloogilist nihilismi (olemise ja mitteolemise ühetaolisus, reaalsust ja eksistentsi pole olemas või pole nendel mõistetel tähendust) ning metafüüsilist nihilismi (kõikide transtsendentaalsete ja universaalsete väärtuste olemasolu eitamine, inimloomuse olemasolu eitamine).

Täieliku nihilismi puhul tuleks arvesse võtta, et selline nihilism on kõige eitus, kaasa arvatud eituse eitus ehk eituste intervalliline kordus ajas. Seega, täielikule nihilistile on kõik arusaamad ja väärtused pidevas muutuses, mitte miski pole määratletav. Igasugune väärtuse ilming on vaid ajutine, kuid seda intensiivsem, sest teised väärtused on alles eituse faasis – seega on inimene täielikult oma geneetilise päritoluga instinktide meelevallas.

Nendeks instinktideks on läbisegi suguiha, agressiivsus ja kontrollimatu viha, kadedus, joovastus, umbusk, põhjendamatu rõõmupuhang ja meeleheide. Kuna eitatakse ühiskondlikke norme, pole inimesel ka sundust oma tunge kontrollida ning need viiakse võimaluse tekkimisel ellu. Kuna elul ei ole inimese silmis ka objektiivset tähendust, eesmärki ega väärtust, siis ei teki ka kõhklusi oma ihade elluviimisel lühiajalise hüve nimel, isegi kui see on pikas perspektiivis ratsionaalselt mõeldes hukatuslik. Täielik nihilism on inimese puhul siiski võimalik vaid teoreetiliselt, kuid mitte reaalses elus, sest sellises seisundis indiviid ei oleks võimeline kuigi kaua ellu jääma: surm saabuks kas ta enese passiivse füsioloogilise hääbumise, aktiivse enesetapu või kellegi teise käe läbi, kes tundis end tema tegutsemise tõttu ohustatuna. Inimese vaatenurgast pole täielikule nihilismile kõige lähemal mitte lihtsalt kiskjad, vaid marutaudis kiskjad.

Seepärast tuleb nihilisti all silmas pidada inimest, keda iseloomustab mõni täieliku nihilismi komponentidest, kuid mitte kõik. Vähemasti on tal endiselt evolutsiooniliselt talletatud madalamaid instinkte, mis on moraalsuse ja väärtuste algallikad. Selliseid indiviide on igas ühiskonnas. Kõige sagedamini on nad kas osaliselt või täielikult nihilistlikud moraali, eksistentsi ja metafüüsika plaanis. Sellisel inimesel pole kindlaid moraalseid väärtushinnanguid, tõdesid ega emotsionaalset baasi, millest lähtuda.

Moraalse nihilismi näitena võib tuua psühhopaadi. Kuna moraalsel nihilistil ei puudu muud vaimsed võimed, nagu ratsionaalne enesekeskne mõtlemine, siis võib sellisest moraalirelativistist ehk psühhopaatiasse kalduvast inimesest saada kurjategija, sarimõrvar või hoopis edukas pankur või suurärimees. Kui nihilistil või nihilistlikul inimgrupil õnnestub piisavalt kaua tegutseda, siis võib tulemuseks olla ka massimõrv või globaalne finantskriis, nagu on näidanud XX ja XXI sajandi sündmused.

Elajas ja monstrum

Niisuguse nihilismi näiteid on olnud inimkonna ajaloos palju ning selles pole midagi uut, lihtsalt praktiseerijad ei ole oma suhtumist filosoofia nime all põhjalikult kirja pannud. Võib nimetada krahvinna Elizabeth Báthoryt, heal elujärjel naist, kes sisustas oma vaba aega ümbruskonna küladest pärit noorte naiste päevade kaupa piinamisega, enne kui ta nad ära tappis. Kui tulla tänapäeva, võib moraalse nihilismi praktikuna tuua Luis Alfredo Garavito Cubillose (tuntud ka Elaja nime all), kes on tõestatult vägistanud, piinanud ning seejärel tapnud 147 poissi (mõrvatud lapsi on tegelikult ilmselt üle 300).

Mehe tuttavad kirjeldasid teda sõbraliku inimesena, aga too on piinanud oma ohvreid sihipäraselt: nende kõigi kehalt leiti mehe hambajälgi, mõni laps oli ilma peata. Garavito loodab oma sõnade järgi pärast vanglast väljasaamist, mis on Colombia seaduste järgi täiesti võimalik, alustada poliitikukarjääri, et aidata väärkoheldud lapsi. Sama masti moraalne nihilist on laste vägistaja ja tapja Pedro Lopez (hüüdnimega Andide Monstrum), kelle ohvriteks on tüdrukud vanuses 8–12. Tema puhul on tuvastatud ohvreid 110, kuid ta ise tunnistas üle 300 mõrva toimepaneku ligi kümne aasta jooksul.

Nagu näha, puudub moraalse nihilismi puhul inimese tegudes ja öeldus igasugune kooskõla või ratsionaalselt põhjendatav loogika: moraalseid takistusi pole, kõik on lubatud, kui vaid tekib iha või impulss. Tavaliselt on sellist moraalset nihilisti tegutsema sundivaks ajutiseks impulsiks tema instinktid, mille tekkimist ei saa inimene kontrollida: seksuaaliha, kadedus, viha, ärritus, nälg jms. Psühhopaadil ehk moraalsel nihilistil puuduvad neurokeemilised signaalirajad, mis reguleerivad normaalsel inimesel tema siseimpulssidest johtuvat käitumist.

Puhtteoreetiliselt ei ole täielikust nihilismist kui seisundist võimalik ka enam välja pääseda kõigi väärtuste ümberhindamisega, sest puudub ju vähimgi alus uute jaatamist väärt väärtuste või arusaamade tekkimiseks ja nende püsimiseks ajas. Nende tekkimise eeltingimuseks peaks esmalt vahetama täieliku nihilismi seisundi vähemasti ebatäieliku nihilismi vastu, et siis leida vähimgi tugipunkt sihipäraseks tegutsemiseks. Niisiis, täielik nihilism on nagu must auk ehk paik, kus kõik inimese tavalised alustalad on alatiseks kokku kukkunud.

Täielikku nihilismi ei saa isegi märkimisväärselt kogeda ja seda seisundit ei õnnestu esimese isiku positsioonilt teistele kirjeldada (see on nagu sügavas psühhoosis, dementsuses või deliiriumis viibiva vaimuhaige seisund), kuna sel juhul oleks olukorra kirjeldamine ebakoherentne sisutu müra. Lähim seisund täielikule nihilismile on ehk sügava vaimse puudega inimestel või neil, kes ei ole kesknärvisüsteemi ebakorrapärase funktsioneerimise tõttu võimelised aduma enese ega maailma ratsionaalset tähendust, väärtusi, sihipäraselt tegutsema ega ambitsioone omama, rääkimata enese eest hoolitsemisest isegi kõige algelisemal tasemel. Kindlasti ei ole see seisnud, mida mittetäielik nihilist, kellel on säilinud pisut ratsionaalset mõtlemist, peaks kadestamisväärseks.

Sellegipoolest, „kõikide väärtuste ümberhindamise“ küsimus jääb inimliigi puhul püsima. See pole puhtpraktiliselt võimalik, sest geneetilise ja evolutsioonilise pagasi tõttu on meie väärtuste kujunemisel raamid. Ainus võimalus sellest kitsikusest pääseda on muuta inimest tema kõige sügavamas olemuses – muuta tema pärilikku informatsiooni, põhiplaani. See ei ole tänapäeva geneetika ja molekulaarbioloogia arengut arvestades enam ulmeline mõttelend. Iseasi, kas seejärel on tegemist ikka veel inimesega?

1 Alan R. Pratt, The Dark Side: Thoughts on the Futility of Life from the Ancient Greeks to the Present. Carol Publishing Group, 1994.

2 Vt Terry Eagleton, The Illusions of Postmodernism; Ashley Woodward, Nihilism in Postmodernity.

3 Gianni Vattimo, Modernsuse lõpp. EKSA, 2013, lk 191.

4 Jean Baudrillard, Simulaakrumid ja simulatsioon. Tõlkinud Leena Tomasberg. Kunst 1999, lk 223.