Festival „Mägede hääl“ 7. ja 8. VII Kauksi rannas.

Külastasin Ida-Virumaa mäetööstuspiirkonnast Peipsi kaldale, Eesti pikimale liivarannale Kauksi jõudnud festivali esimest korda ja selgus, et tegemist on meeldivalt kontrastirohke ja mitmekesise üritusega. Festivaliala oma kolme lavaga oli hajutatud päikselise männimetsa alla nõukogudeaegsesse kämpingusse, pakkudes ohtralt ringiliikumisvõimalusi ja avastamisrõõmu ning luues pinnase huvitavalt killustunud elamuse tekkimiseks.

Näiteks oli raske aru saada, kui palju oli hajusalt paiknevat publikut – kahtlemata piisavalt, et nende seast leida arvestatav hulk tuttavaid, ilma et nad oleksid moodustanud suurema osa külastajate koguarvust. Igatahes jätkus rahvast esinejaid jälgima. Seejuures võis jääda mulje, et artiste ilmuti vaatama justkui maa alt (ilmselt siiski kolmnurksetest kämpingumajakestest või ümbritsevate liivadüünide vahelt), publik näis suuremalt jaolt koosnevat seni kohtamata nägudest. Samuti oli võimatu kolmel laval paralleelselt toimuvast programmist terviklikku ülevaadet saada, seda enam et ka looduskaunis keskkond kutsus ringi vaatama. Nii kirjeldangi meeldejäävamat osa toimunust enda kui ühe Browni liikumise osakese vaatepunktist ja möönan, et kindlasti jäi mul palju ka nägemata.

Juba esimene live-esineja Hello Killu sisendas minusse sürreaalset nihestatuse tunnet. Veel enne, kui nad mängima jõudsid hakata, mõjus sambla ja mustikatega männimets ning lavalt kostev võimendisurin ebatõenäolise kombinatsioonina. Kui nad lülitasid teise loo taustale lindistuse autoliiklusest vihmasel linnatänaval, süvenes see lõhestuva reaalsuse tunne veelgi. Igatahes on mul hea meel, et seda aastaid obskuursena paistnud bassi ja trummi duot on võimalik pärast nende kevadtalvel ilmunud suurepärase esikalbumi väljatulekut tihemini ka elavas etteastes näha. Bänd kõnnib transiliku rütmi ja mõtliku kõla pingestatud noateral, astudes sellest kord ühele poole, kus asuvad punk ja kerglasem, rütmikas, whitestripesilik bluusrokk, kord teisele, kus paikneb kaootilise, moonutatud, abstraktse müra väli ning võib juhtuda, et nii basskitarri kui ka trumme mängitakse poognaga. Seda täiendavad eri laadi vokaalsed mõtisklused, mis käsitlevad kunstnikele omase läbinägeliku vaimukusega näiteks loomefilosoofiat või kulkast raha taotlemise nüansse.

Väiksemal kinolaval esinenud Kitty Florentine lõi väga isikupärase atmosfääri, kasutades väikese lava kammerlikkust täiel määral. Kogu sooloetteaste toimus publikuga samal tasapinnal, jättes paari astme võrra tõstetud lavale vaid taustu mängiva DJ. Kitty. Vokaalselt võimekad ja üliekspressiivsed, ooperi või kabukiteatriga võrreldava dramaatilisusega sooritused toimusid publiku vahel kõndides ja silmsidet otsides. Võimendatud väljenduslaadile vastandus artisti ülimalt vahetu ja soe, isiklikuna näiv suhtlus publikuga lugude vahel.

Õhtu pimenedes sai nähtavaks festivaliala valguskujundus, mis maalis männivõrade alaosa vikerkaarevärvides helendavaks, muust maailmast eraldunud eskapistlikuks võlukupliks. Selle muinasjutulise õhustikuga sobis imeliselt Inglismaalt pärit James Holdeni hõljuv-igatseva kõlaga elektrooniline etteaste. Masinatoss segunes ehtsa ööudu ja prožektorivihkudes värviliseks valgustatud tihedate putukapilvedega. Holdeni siiralt kumavad, vibreerivad ja sädelevad süntesaatorihelid meenutasid mulle pisut Sven Grünbergi „Naksitrallide“ soundtrack’i ning koos ümbritseva metsaga tekitas see minus kujutluspildi Sammalhabemest, kel on habemes marjade asemel värvilised, perfektselt sümmeetrilised kristallid. Absurdne kujund, aga hiljem Holdeni veebisaiti vaadates avastasin, et ka tema plaadikaante psühhe­deelsed, ent lapsesõbralikud akvarellis illustratsioonid ei ole Edgar Valteri loomingust lõputult kaugel. Tekkinud ebareaalne, nihestatud ja lapse­meelselt helge meeleolu näis andvat värvingu kogu järgnenud ööle, mistõttu pidutsesid paljud hommikuni.

Teist päeva alustas Tristan Priimäe kureeritud lühifilmiprogramm. Kinoks oli kujundatud pioneerilaagri kogunemis­ruum, kus seintele ununenud stendid naivistlike esmaabi ja matkamist kujutavate materjalidega. Filmivalik oli seevastu põnev: leidus psühhedeelset animatsiooni, depressiivset body horror’it, ühiskonnakriitikat ja eksperimentaalseid audiovisuaalseid poeeme. Kõik linateosed olid lühiformaadis, mis oli festivali teise päeva hommikuse keskendumisvõime jaoks sobilik. Sain tõsiselt intensiivse kogemuse ja lootuses, et filminimistu veel mõneks ajaks festivali veebisaidile jääb, soovitan võimaluse korral neid kindlasti järele vaadata.

Muus osas oli laupäeva hommik kava poolest hõre, võimaldades uhkete pilvemaastike all laiuvas Peipsis supelda, õhuvanne võtta või teha mõnekilomeetrine rannajalutuskäik Kuru kohvik-poeni, kus kohalikud vene keeles arutasid, millised kangemad joogid rohkem samagonni meenutavad ja sujuvamalt alla võiksid minna. Päeva edenedes selgus ühtlasi, et „Mägede hääl“ on osa kobarfestivalist – teisele poole telklaagrit oli püstitatud veel üks välilava, kus alates lõunast mängiti suhteliselt hästi võimendatud minoorset, aga agressiivse biidiga vene raadio-tantsumuusikat, mille vahele kõlasid valjud teadaanded sissejuhatusega „дорогие друзья!“ (ee kallid sõbrad). „Sealt tuleb päris eklektilist stuff’i“, nagu suur kontserdi­entusiast Raul Velbaum oma naervate silmade ja kõigile tuttava näos ringi niheleva muige saatel tabavalt kirjeldas.

Rannalavale eelmiste DJde loodud chillout-meeleolu purustas kella seitsme ajal täielikult DJ Koldun – kõrval asuva pioneerilaagri söökla suured järvele vaatavad klaaspaanid tahtsid valju resonantsiplärina saatel raamidest välja hüpata, kui ta oma vana kooli trummi ja bassi set’iga alustas. Kiired murtud rütmid ja lihtsa liigendusega hiiglasuured sünteetilised bassimassiivid, nagu oleks jälle aasta 2001. Mees ise põrkas ühe grammofoni juurest teise juurde, higistas, nagu oleks tegemist spordiga ja tegi jämeda kaelaketi pekseldes ristsamme, lisades aeg-ajalt biite, mille snooblikuma maitsega tantsumuusikasõbrad vanasti ehk liialt trance’ilikuks oleks põlanud, ent tulles siis jälle tagasi jungle’ilikuma naturaalsema kõla juurde. Tantsivad inimesed andsid igatahes tunnistust selle kokteili kaasakiskuvusest.

Model Citizen alustas pealaval sellise vihmavalingu saatel, et neid, kes jõudsid enese lava ette lageda taeva alla vedada, võis sõrmedel loendada. Sellest hoolimata mängisid nad täie energiaga ja mõne aja pärast lisandus ka publikut. Model Citizeni mürarokile on omane tuimade, käredate ja saekaatrilike korduste vaheldumine ülitäpse ja keeruka rütmi ning pauside ja puhangutega käikudega, mis nõuavad mängijatelt ülimat virtuoossust. Intensiivselt tüdimust, frustratsiooni ja muud negatiivset väljendava muusika võtab kokku neurootiline vokaal – kurtev murtud lavapersoon, kellest tulvab järjepanu nii palju sappi, et ta just nagu ei suudagi enam vait jääda. Kui trummar lavalt lahkudes ebatseremoniaalselt suitsu põlema pani, mõjus see nii, nagu oleks ta lõpetanud ühe nendest ebameeldivatest tööpäevadest, millest laulusõnades just juttu oli. Tervikuna oli see veenev ja mõjus.

Tõeliseks elamuseks oli stiili­puhast ja energilist varase Nirvana vaimus grunge’i shoegaze’ilikumate hetkedega vaheldav Margaritas Podridas Mehhikost. Tegemist on uue ja ilmselt kuulsust koguva koosseisuga, mis pakatab toorest energiast ja pungilikult vahetutest sõnumitest. Väikest kasvu ja nähtavasti hommage’ina Nirvanale vanaaegsesse lillelisse öösärki riietatud bassi mängiv naisvokalist röökis raskesti usutava jõu ja sisendusvõimega hispaania keeles, millele kaks silmi varjava tukaga kitarristi erakordselt volatiilse, moonutustest ja mürast nõretava, aga samas (koos konkreetset tervikstruktuuri hoidva trummariga) lihtsasti jälgitava ülesehitusega tausta tekitasid. Aus, sirgjooneline, elav ja huvitava kõlaga rokkmuusika!

Mulle jäi eemalduva taustana festivali lõpetama Lissabonist pärit Gala Dropi kohaselt psühhedeelne kitarri-dub, aga kui enne lahkumist varahommikul telgist järve äärde hambaid pesema läksin, leidus seal endiselt veel mõni kahekümne esimese sajandi hipi, kes kaasaskantavast kõlarist mängiva atmosfäärilise muusika saatel alasti ujuma siirdus. Ja kus siis veel, kui sellises irreaalsena näivas ajutises paigas?