Seekord viieliikmeline ansambel U: on kõrvutanud Cage’i loomingut just Wolffi ja Browni muusikaga, s.t keskendumist ebatraditsioonilistele instrumentidele ja notatsioonisüsteemidele, sisuga mängimist enamasti fikseeritud vormi raames. Ansambel U: jaoks  on sellise repertuaari esitamine loomulik, sest John Cage ja ülejäänud New Yorgi koolkonna esindajad on kauged esiisad sellele, mida U: tihti praktiseerib. Kohe meenub U: plaadilegi jäädvustatud Andres Lõo „Miimiline partituur”, kus muusikud on kujundanud teose Lõo näoilmete järgi. Loovalt mõtlemine otse publiku silme all, esitusjuhistega selgelt piiritletud improvisatsioon – Eesti nüüdismuusikamaastikul on see nišitoode, millega lähedast mõtlemist  võib tihedamini näha Kanuti gildi saalis „Improtesti” kontserdisarja raames (selle üks kuraatoreid on U: liige Taavi Kerikmäe).

U: alustas kõiki ansambliliikmeid hõlmava Christian Wolffi teosega „Stones” („Kivid”, 1968), kus tavainstrumente asendasid kivide kraapimine ja peost puistamine, veeretamine, põrgatamine … Interpreedid moodustasid kivistruktuure süvenemise ja veenvusega, kahtlemata ka naudinguga. Eri kihistused ja  tekstuurid muutusid kiiresti põnevamaks kui iga kiviklops eraldi. Materjalide valikust intrigeerivamaks osutus rütmide ja tämbrite omavaheline suhe, muusika teke otse loodusest. Cage’i „4’33”-ga” samal aastal loodud Earle Browni teoses „December 1952” on muusikul tavapärase noodi asemel horisontaalsetest ja vertikaalsetest joontest/ristkülikutest koosnev graafiline partituur. Kergesti tekitas Taavi Kerikmäe teremin’i-helides kandilisuse illusiooni, aga ka kindlad seosed teatud joonte ja nootide vahel. Intervallid moodustusid justkui silme ees ning teremin’i valdamise tehniline täpsus, koguni virtuoossus peitis siin end üksikute nootide pinge varju.

Laual laiuva lehehunniku taga võttis koha sisse Vambola Krigul. Hiina „Muutuste raamatu” järgi oli ta Cage’i „Child of Tree” („Puu laps”, 1975) esitamiseks valinud kümme taimset instrumenti, millest igaühele lähenes ta  nüüd erakordse hoolega. Kaktuse näppimine, puuokste murdmine, kõikvõimaliku loodusliku materjaliga krabistamine muutusid siinses kontekstis intiimseteks toiminguteks ja rütmideks. Teatud mõttes sai erineva puumaterjali „häälestamine” vaid lähtepunktiks teose tekkele, sest ka saalist kostev vastukaja kuulus lahutamatult teose raamistikku. Olmehelide lavale sättimine ja sellest üllatuse vormimine on teatavasti üks Cage’i sihte.  Kui „Child of Tree” puhul toimis üllatusmoment eredalt – suuresti tänu materjalide tavatusele lavapraktikas –, siis „Theatre Piece” („Teatritükk”, 1960) jäi kahvatumaks. Teoses kasutatavad võtted on vähegi vaba improvisatsiooniga kursis olevale publikule nähtavasti liiga argised. Näiteks akutrelli võib nimetada juba tänapäevaseks klassikaks – ehkki U: moodustas akutrelli ning teistegi tööriistade ja kodumasinate abil kohati tõepoolest võluvaid rütmistruktuure.  „Theatre Piece’ist” sai sellises ettekandes pigem kuuldemäng kui etendus. Cage’i ajaline struktureeritus jäi hoomamatuks, kuuldeliselt omandasid tähtsuse üksikud esiletungivad helid, mille päritolu mõistatada. Protsessi jälgitavus näib selle teose, üldse Cage’i juhusemeetodi puhul ääretult oluline.

Niisiis – kas miski keelas laval toimuva häppeningi süsteemi publikule näidata või tundus  end musta kardinaga varjata sobivalt tugev teatraalne sümbol?