Kunstiteraapia, kuhu tullakse otse joogatunnist
Pärnu VI moodsa kunsti aastanäituse kuraator Andrus Joonas on seekord näitusele valinud ainult Pärnus elavad ja töötavad kunstnikud, mis välistab mitmed eelmistel aastanäitustel tooni andnud Non Grata koolkonna kunstnikud. Teine kutsutud autoreid ühendav tegur on new age: selle maailmavaate kohalolu on niivõrd domineeriv, et siinses valguses tunduvad isegi Pärnu oma vana pallaslase Bruno Sõmera autoritehnikas värvipritsmetega maalähedases koloriidis maalid endas peitvat hipilik psühhedeelseid mustreid.
Maailma mustriline struktuur on filigraanselt ja säravalt üles maalitud ka Pusa üsna suureformaadilises teoses „Lõim”, mis on kindlasti antud autori uuemas, paar aastat tagasi alustatud ning Fred Tomasellit meelde tuletavas laadis töödest kõige lõpuni minevam ja totaalsem. Ka seekordne Pärnu kunsti aastapreemia laureaat Toomas Kuusing, kelle maalide visuaalne keel tuletab meelde hiliskeskaega ning töömaht on alati suur (palju informatsiooni ning sümboolsena mõjuvaid tegelasi), esineb näitusel tuntud headuses. Tema „Konnasupp” tuletab meelde väikest kappaltarit, mida on võimalik vaadata mõlemalt poolt, Kuusing ise on aga üks näituse kunstnikke, kelle eksponeeritud looming on rohkem kunst kui new age: eneseabi liiga valusalt otsene illustratsioon.
Jasper Zoova maaliseeriat „Tiibeti diip” vaadates meenus kunagi üheksakümnendatel Zoova põlvkonna maalijate kohta kasutatud väljend „ekspressionismi varemed”. Neis varemetes on seekord mediteerivad inimfiguurid, vikerkaarevärvilised kiirgused, vabamüürlaslikud püramiidid, tšakrad ja südamekujundid. Pealkirja järgi otsustades võib autori suhtumises aimata siiski mõningast eneseirooniat, vastasel juhul oleks sarnasus kohalike sensitiivide õlipastellis teostatud „ravipiltidega” hämmastav. Oli kunagi keegi Viktori-nimeline, kes väitis, et teeb koostööd surnud staarkunstnike vaimudega ning tema koostöös Picasso ja teistega valminud kõiki hinge- ja ihuhädasid parandavaid maale eksponeeriti muu hulgas tervishoiumuuseumis … Ja mida peaks arvama Alar Raudojast, kunstnikust, kes kujutab oma ühel maalil nii istuvat budakuju kui ka värvipritsmetega kaetud muna?
Siram analüüsib oma maaliloomingu paremikku kuuluvas „Karmabilansis” enda ja suguvõsa karmavõlga ning seotust, Pärnu juhtiv art brut’ esindaja Aivar Kurvits Egiptust ning Andrus Joonaselt endalt on väljas maalid seeriatest „Aledoia” ja „Tee kadunud linna”. Samas mõjub positiivselt näituse kujundus, mis on andnud niivõrd ebaühtlase tasemega töödele võimaluse tervikuna mõjuda.
Zen
Jasper Zoova isikunäitusel on väljas ka joonistused, animatsioon ning veidrad installatsioonid. Amsterdamis residentuuris valminud joonisfilm „:” (lugeda: koolon) aastast 2002 annab aimu, kust on pärit Zoova naiivminimalistlike joonistuste alged. Koomiksilaadsed seeriad „Reis ma ei tea kuhu” ja „:” jutustavad pikka, mitte just kergesti jälgitavat ning allegoorilist lugu. Skulpturaalsed installatsioonid „Inimkatsed” aga on täpselt nii lapselikud ning samas omal moel teravad/teravmeelsed kui „algusaegade”, üle kümne aasta tagasi eesti kunsti tulnud Zoova. Meditsiinilised anumad ning vana kooli kraadiklaasid, plastiliiniga pitseeritud ning täidetud eri värvi keemiliselt mõjuvate odavlimonaadidega. Ühe viimase installatsiooni osa on aga käepärastest vahenditest süüdimatult kokku klopsitud narrimütsiga kloun, korduv tegelane nii Zoova joonistustel kui ka tema ühes paari aasta tagusest performance’is.
Konspiratsiooniteooriad
Ville-Karel Viirelaid on aga fokuseerinud oma tähelepanu alternatiivse maailmavaate ühele teisele aspektile, nimelt konspiratsiooni- ja paranoiateooriatele. „Metasport” kujutab endast väljapanekut autoritehnikas kollaažidest, millest osa, ka ühte videot, sai juba näha sama autori poole aasta tagusel isikunäitusel Tallinna Linnagaleriis; kahest videost ning kogu ruumi täitvast valgusinstallatsioonist „30 sekundit”. Kollaažidel on miksitud paranoiateoreetikute meelismaterjali: natsi-, vabamüürlaste ja ufotemaatikat ning müstilisi sümboleid, millesse on sujuvalt sulandatud kaadrid Viirelaiu kunstirühmituse Cnopt performance’itest. Jüri Lina või David Icke (3) leiaksid siin palju kahtlustäratavaid seoseid. Üsnagi häirib kollaažiseeria „Uus maailmakord” teostus, õigemini kahtlane säilimiskindlus – nende kõveraks tõmbunud pappidele kleebitud ning üle maalitud fotokollaažide ajutisus on ikka väga ilmne. Kõige uuemad, suuremas formaadis ja natuke teistmoodi teostusega kollaažid mõjuvad aga ka muus kui tehnilises mõttes komplitseeritumalt ja mitmeplaanilisemalt – kunstniku areng on ilmselgelt näha.
XXI sajandi esimese kümnendi lõpul on õhus mõnevõrra apokalüptilised meeleolud. Keskkonnakatastroofid, jõuvahekordade muutumine maailmapoliitikas ning algav globaalne majanduskriis annavad selleks ka põhjust. Ja nagu alati segastel aegadel, otsivad inimesed, nende hulgas juba olemuslikult ebakindla ühiskondliku staatusega kunstnikud tuge müstikast ja alternatiivsetest maailmanägemise viisidest. Sellised tendentsid kunstis on teretulnud vahelduseks vahepeal domineerinud teaduslikule, ratsionaalsele, katalogiseerivale lähenemisele, millest lähtub suur osa kontseptuaalsest kunstist.
1 „Iks peeriens”, Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd.
2 Paul Roland, New age eluviis – põhimõtete, praktika ja uskumuste juht.
3 David Icke, angloameerika kultuuriruumi ülipopulaarne, ka eesti keelde tõlgitud autor, kes propageerib teooriat, et maailma valitsevad illuminaadid, omamoodi kuri salaselts, mille liikmed on reptiloidid – dinosaurustest pärinevad inimesed.
