Mängufilm „Marcello mio“ (Itaalia-Prantsusmaa 2024, 120 min), režissöör-stsenarist Christophe Honoré, operaator Rémy Chevrin, helilooja Alex Beaupain. Osades Chiara Mastroianni, Catherine Deneuve, Fabrice Luchini, Benjamin Biolay, Melvil Poupaud, Nicole Garcia, Stefania Sandrelli jt.
„Marcello mio“ on nii veider film, et selguse mõttes tuleb kohe piirjooned maha märkida. Peaosas on itaalia superstaari Marcello Mastroianni ja prantsuse megatähe Catherine Deneuve’i tütar Chiara Mastroianni, kes mängib iseennast või vähemalt versiooni endast, keeruline lõpuni öelda. Pärast tüütuid võtteid prantsuse näitleja-lavastaja Nicole Garcia käe all, kus teda võrreldakse vahetpidamata oma vanematega, otsustab ta teha jantliku nepo-pirueti ja kehastudagi edaspidi oma isaks.
Jäägu hüvasti Chiara, tere tulemast totter ja kohati lausa häiriv versioon Marcellost, kes ajab juhtme kokku tõelisel staaride ansamblil – eesotsas Deneuve ja tema järel Melvil Poupaud, Fabrice Lucini ja Benjamin Biolay. Kui keegi paluks Euroopa filmist segada valmis Long Islandi jäätee – legendaarne viiest eri alkoholijoogist koosnev kokteil –, siis oleks tulemus just midagi sellist. On neid, kes imetlevad oma kunagist iidolit ja püüavad nüüd kasutada juhust, milleks neil toona võimalust polnud, teised üritavad aga selle nihestatud reaalsuse kiirelt lõpetada ja maailmakorra taastada.
Filmid filmidest, eriti just kategoorias „ennast imetlemast me ei väsi“, pole muidugi midagi uut, ameeriklased on alati selle žanri meistrid olnud – võtame kas või klassiku „Lauldes vihmas“1 –, kuid sel sajandil on andmine eriti tihedaks läinud. Parima filmi Oscari võitnud „Artist“2 lükkas palli veerema, nüüd on sinna otsa tulnud veel Quentin Tarantino „Ükskord Hollywoodis“, vendade Coenite „Ole tervitatud, Caesar!“, Damien Chazelle’i „Babülon“ ja Woody Alleni „Koorekiht“3. Kvaliteet on neil kõikuv, ent see polegi niivõrd oluline. Märkimisväärne hoopis see, et eurooplastel pole viimasest ajast naljalt midagi samaväärset ette näidata, seega pidigi Christophe Honoré ühe filmiga kohe mitme jagu järele võtma.
Eelneva kirjelduse põhjal tekib ilmselt vale arusaam, et „Marcello mio“ on hüperpallitav paroodia, kus Euroopa filmi tipud mängivad iseennast üle. Otse vastupidi: erinevalt Hollywoodi reljeefsetest emotsioonidest jääb Honoré’ arthouse’i traditsioonile kohaselt hillitsetuks. Saatan peidetakse detailidesse ning tänu sellele joonistub kiirelt välja „Marcello mio“ suurim voorus: tummise nepotismipudru asemel saame hoopis hõrku kibemagusat sisekaemust, mis näitab, et pole need Euroopa staarid sugugi lahjamad tegijad kui ookeanitagused mütologiseeritud tähed.
Chiara Mastroianni ümberkehastumine ei ole seega mitte juhuslik nali – kuigi ma ei imestaks, kui see hakkas tõepoolest idanema veinipokaali taga tekkinud pöörasest uitmõttest –, vaid täpselt fokuseeritud provokatsioon, millega küsitakse, kui suur mõju on Marcello Mastroianni pärandil olnud tema lähedastele, kaasaegsetele, uutele filmipõlvkondadele ja mõistagi ka teispool ekraani istuvale publikule.
Eesti vaataja võib muidugi seepeale õlgu kehitada ja küsida, et mida me siin üldse Marcellost nii väga teame, aga julgen vastu väita, et on vähe nii suuri filminäitlejaid, kelle mõjust saab aimu ka ühtki tema filmi nägemata. Mõnd kaadrit „La Dolce Vitast“4 olete kahtlemata näinud – kui mitte muud, siis koos Anita Ekbergiga Trevi purskkaevus sumpamist ikka – ning juba see annab kätte niidiotsa, millest piisab Honoré loodud omailma mõistmiseks.
Või kui tundub, et ikkagi ei piisa, siis väike mõttemäng: kujutage ette filmi „Minu Lembit“, kus Maria Ulfsakil saab villand lõpututest küsimustest oma isa kohta ning ta otsustab edaspidi elada Akslina filmist „Ukuaru“5. Võrdluseks, Chiara kehastab suurem osa ajast pisut karikatuurset versiooni Marcello rollist Fellini filmis „8½“6. Nüüd ehk saate aru, mida ma silmas pean ning kuhu poole „Marcello mio“ oma teraviku suunab?
Peaaegu 30 aastat tagasi meie seast lahkunud Marcello Mastroianni on sarnaselt Lembit Ulfsakile suurem kui elu, me ei mõtle temast enam kui lihtsalt näitlejast, vaid pigem ikoonist, kes on näidanud ja näitavad filmides endiselt, milleks on näitleja üldse võimeline. Ka Chiara Mastroianni versioon oma isast on pigem kui unistus maailmast, kus sellised filmitähed on taas võimalikud. Või äkki on endiselt selliseid näitlejaid? Vastust sellele küsimusele ei anta ega tingimata otsitagi.
Kuigi see virvarr on kõigiti kaasahaarav ja tekitab mõtteid rohkem kui küll, siis jõuame lõpuks ikkagi tagasi nepotismini. Hollywoodi autoportreed kallavad üldjuhul vaatajale ämbritäie glamuuri kaela ja loodavad, et midagi sellest jääb külge. Enamasti jääbki ning tänu sellele oleme valmis õõnsuse ja eneseimetluse andestama, sest vaatemäng hüvitab lihtsalt sisulise tühjuse. Euroopa film aga on liiga … normaalne? Illusioon inimestest, kes seisavad meist kõrgemal, ei tundu enam kui intrigeeriv mäng, vaid lihtsalt kultuurieliidi tühine õhuloss.
„Marcello mio“ suudab suurema osa ekraaniajast neist lõksudest graatsiliselt mööda hiilida, ent tempomuudatuse või rütmikatkestuse puhul ei pääse mööda küsimusest: kas see Chiara Mastroianni loodud konstruktsioon kuulsa isa tütre raskest elust on ikka vettpidav? Christophe Honoré ei anna tegelikult vaatajale head suunist, millise nurga alt filmile lähenema peaks.
Kui see oleks sketšidest koosnev kollaaž, peaks „Marcello mio“ olema tunduvalt hoogsam ja elavam. Kui aga soovitakse päriselt lahti muukida Chiara Mastroianni kurba neposaatust, siis peaksid tegelased olema märksa paremini lahti kirjutatud. Enamik karaktereid markeerivad lihtsalt dialoogi ning nende endi kirjeldamiseks piisab mõnest fraasist. Kraabitakse vaid pinda, sügavamate kihtideni tegelikult ei jõuta. See aga viib lõpuks selleni, et emotsionaalselt jätab film meid üsna külmaks. On nutikaid lahendusi ja ei saa öelda, et kordagi igav hakkaks, aga kauaks sellest ikkagi ei piisa. Idee sellest, et ka rikkad nutavad, ammendab end kiirelt.
Või ehk tulebki mõelda „Marcello miost“ hoopis kui Marcello Mastroianni portreefilmist? See lähenemisnurk aitas mul lõpuks põhjendada teatud puudusi, millele ma ratsionaalseid selgitusi leida ei suutnud. See siis tähendab, et Chiara, Deneuve ja ka teised tuusad pole kogu selles absurdimeres iseenesest olulised, vaid nad on lihtsalt malenupud selleks, et mängida välja vinjettidest koosnev ülevaade Marcello pärandi mõjust Euroopa filmile. Ta lendab filmis ringi otsekui kummitus, ronib vahepeal korraks Chiara naha vahele ja raputab uuesti inimesed ärkvele.
Iseenesest lõbus mõttemäng, ent kui hakata kõiki neid erinevaid kihte üksteise otsa laduma, siis kipuvad need struktuurilt niigi üsna hüplikku linateost tahes-tahtmata lammutama. Kogu vaatamise aja kripeldab tunne, et filmilt on viimane värvi- või lakikiht puudu: kõik on justkui õigesti kokku pandud ja peaks tööle hakkama, aga tegelased ja liinid jooksevad järjest tupikusse või siis jõuavad ringiga lõpuks samasse kohta tagasi. Lihtne oleks jälle öelda, et nii peabki olema, see on veel üks lisavint või ninanips vaatajale, aga pigem on see lihtsalt märk sellest, et „Marcello mio“ püüab tulistada neljas suunas korraga ja kuigi ükski lask pole päris mööda, siis ega täitsa täppi ka ei lähe.
Seetõttu jätab „Marcello mio“ ilmselt enamiku vaatajaid täiesti külmaks – huvitavad mõtted on lihtsalt korduvalt mainitud nepotismitaagast liialt kammitsetud – ning tulihingeliste sinefiilide jaoks on ekraanil toimuv küll intrigeeriv, ent tervikuna ikkagi veidi liiga steriilne. Ometigi hakkab film päriselt mõjuma alles päev või paar pärast vaatamist: Honoré pistab pähe seemne, millest hakkavad ootamatul hetkel võrsuma hüperboolsed mõttemängud filmitähtede kuulsusrikkast, aga raskest elust.
Ehk siis film, millest on huvitavam mõelda ja rääkida kui seda päriselt vaadata, aga ega ta mööda külgi maha ka ei jookse.
1 „Singin’ in the Rain“, Gene Kelly, Stanley Donen, 1952.
2 „The Artist“, Michel Hazanavicius, 2011.
3 „Once Upon a Time in… Hollywood“, Quentin Tarantino, 2019; „Hail, Caesar!“, Joel Coen, Ethan Coen, 2016; „Babylon“, Damien Chazelle, 2022; „Café Society“, Woody Allen, 2016.
4 „La Dolce vita“ Federico Fellini, 1960.
5 „Ukuaru“, Leida Laius, 1974.
6 „8 ½“, Federico Fellini, 1963.
