Selle aja hetkeline võimendumine pani keerlema teatud teemade ringi. Kõigepealt: kuuldud Prokofjevi Kuues sonaat ning Tubina Sonatiin d-moll (kaalukam kui mõni sonaat) ja ?Ballaad Mart Saare teemale? cis-moll mõjusid helikeelelt, mõtteviisilt, ainele lähenemiselt nii sarnastena. See on ühest küljest heliline keeris, mis endasse haarab, teisalt väga isikliku osalusega neoklassitsism, puhastatud, väärikas, irooniline ja rebestatud muusika.

Prokofjevi Kuuenda sonaadi alguse summutamatu, ärev teema on kui kinnisidee. Need teemad ongi nagu sundmõtted, mis oma rännakuil arenevad, ja viivad põhjalikult läbi mõelduna tulemuseni. Need on inimlikud mõtted, inimlik nõrkus ja tugevus, kuulates nad korrastavad midagi ajus, likvideerivad segadusi.

Nii Prokofjevil kui Tubinal korduvad sagedasti n.-ö. kappavad, rütmiärevad ostinato-kujundid. Neile võib ju juurde mõelda piltlikke situatsioone, olukordi, mis on neid alateadvuses kujundanud. Jäägu need aga iga muusikakuulaja isiklikuks salafantaasiaks.

Ivari Ilja siiani eelistatud romantismi kõrval on seda tüüpi XX sajandi muusika miski, mis talle väga sobib. Nõuab ju nii Prokofjev kui Tubin jõulisust, pehmet täiskõlalist tooni, haaret, kirglike kulminatsioonide loomise võimet. Ivari Ilja esitus on midagi sellist, mille kohta võiks öelda ?kõikehaarav?, ta laseb muusikal selgelt ja väärikalt kõnelda. See interpreedile omane väärikus ning samaväärne esitus loobki tugeva, püsima jääva tõlgenduse.