Filmimaailmas, mille kassa osa elatub suuresti ammuste menutükkide uusversioonidest ning tagasihoidlikum püüab ükshaaval läikima lüüa samade lugude killukesi, on jätkuvalt põnev jälgida, kuidas osatakse ära kasutada või ära raisata kõik kinosajandi ette mängitud võimalused. Midagi uut ja ennenägematut me ju enam ei ootagi, eks? Viimasel PÖFFil linastunud nelja Jaapani tipplavastaja loodud mängufilmid kooruvad välja ja leiavad tuge paljuski just suhestumisest traditsiooniga: nii oma kui ka võõra filmipärandiga, vahel väga isiklikku laadi materjalikuhjaga, kus on kaevamas käidud ja välja toodud kummalisi leide.
Jälle need Takeshid
Viimase aastakümne kõige rohkem rahvusvahelist lärmi tekitanud filmilavastaja Kitano Takeshi (s 1947) loodust oli seekordsel festivalil kavas „Elagu filmitegija!” („Kantoku banzai”, 2007). Mullu jõuti Cannes’is nimetada selle filmi järgi juba üks uus auhind, mille esimene laureaat on muidugi Takeshi ise. Sellel sajandil üsna erinevates registrites filmitegemist katsetanud Takeshi maine ja kuvand püsib siiski põhiliselt 1990. aastatel tehtud märulifilmidel, mis kätkesid endas kummalist segu yakuza ja/või politsei omavahelise arveteklaarimise äkilistest vägivallapursetest ning pikkadest rahulikest stseenidest sinise ookeani ääres. Peategelaseks enamasti lavastaja enda alter ego, näitleja Beat Takeshi kehastatud kogu filmi jooksul paar lakoonilist fraasi pomisev kõva kutt.
Pärast „Tulevärki” („Hana-bi”, 1997) ja selle tohutut menu paistab Takeshit pidevalt painavat vajadus oma minevikuga arved klaarida, et puhtalt lehelt alustada, ning seetõttu peame olema tunnistajaks lõpututele dekonstrueerimismängudele. Või näib see ainult nii? Igatahes jätkab „Elagu filmitegija!” sealt, kus jäi pooleli tema eelmine film „Takeshid” („Takeshis”, 2005). Kuuldavasti on tegemist lausa kavandatava, lavastaja läbielamisi kujutava triloogia teise osaga. Kui filmis „Takeshid” oli löögi all tema avalik kuvand kuulsa näitleja ja telekoomiku Beat Takeshina, siis seekord keskendutakse vähemalt filmi esimeses pooles mainekat lavastajat Kitano Takeshit tabanud director’s block’ile. Tuleb välja, et ta ei oska enam häid filme teha.
Kahjuks ilmnebki see tõsiasi seekordse filmi näitel suurepäraselt. Kuigi algus on iseenesest paljutõotav. Arsti juures vähi- ja ultraheliuuringutel lebab igasuguste aparaatide all Takeshi moodi sinisesse riietatud nukk. Patsiendi nimi arvutiekraani nurgas on vaheldumisi Ozu Yasujirō, Kurosawa Akira, Imamura Shōhei – jaapani filmi suured meistrid kõik. Seejärel mõtiskleb alati tõsise ja liikumatu ilmega Takeshi osavõtmatu tooniga jutustaja vahendusel filmitegemisvõimaluste üle ning pakub välja ka mõned paariminutilised näited eri žanrites, alustades ozulikust peredraamast ja lõpetades J-horrori parimaid traditsioone järgiva õudusfilmiga. Esimese puhul jääb ainult küsida, miks ei läinud Kitano Ozu stiili jäljendamisel päris lõpuni: näiteks ei loobunud dialoogis 180 kraadi reeglist. Ka 1950. aastate nostalgiatükk nooruki sirgumisest kõige masendavamates agulioludes ja ninja-film tema 2003. aasta mõõgavõitlusmenuki „Zatōichi” jätkuna toimivad hästi nii meelelahutuse kui ka kommentaarina. Nii olekski võinud jätkata: hea meelega vaataksin kas või kolmetunnist Ozu paroodiat, mille autoriks on Takeshi.
Kuid siis järsku otsustatakse lõpetada igasugune kontemplatsioon ning see, mis järgneb, näib olevat tema lavastajakarjääri üks nõrgemaid kolmveerandtunde. Peategelane filmi teises pooles on sinisesse riietatud Beat Takeshi, kes siis, kui löömaks läheb või olukord muidu täbar, muutub alati eespool mainitud nukuks. Üks jalaga-tagumikku-nali järgneb teisele tuimas rütmis. Pöördumisega oma juurte juurde telekoomikuna langeb film sinna lõksu, kus juba on „Kõik teevad seda vä?” („Minna yatteruka?”, 1994) ja osaliselt ka „Takeshid”. Seda kõike ei paista päästvat ka lõpukaader, kus filmi alguse aju-uuringute ruumi tagasi tulnud arst ütleb Takeshile, et filmikaamera tolle peas on katki. Sellest oleks võinud ju alustada.
Filmi teine pool on seega tekitanud vastakaid tundeid ning kutsub üles hüüdma pigem vastupidist filmi pealkirjale. Tihti viidatakse sellele, et Takeshi on terve oma karakteri üles ehitanud vastavalt stand-up komöödia reeglitele ning muidugi on sellisel juhul oht muutuda mängufilmi kontekstis liiga fragmentaarseks: see, mis võib toimida lühikese klipina teles, ei pruugi seda teha suurema terviku loomisel. Samuti mõjub võõrastavalt üsnagi pretensioonitu jaapani telehuumori oma loomulikust kontekstist väljarebimine ning asetamine eeldatult autorifilmi osaks.
Kuid selles esmapilgul vältimatus võõristuses ehk „Elagu filmitegija!” salakaval eesmärk ja saavutus ongi. Valdav osa author’s block’ist kõnelevaid teoseid kipub ju ikkagi jõudma kõiki rahustava ja rahuldava lõpplahenduseni, kus seesama teos looja piinadest saabki vabastuseks ja väljapääsuks. Takeshi film näitab aga ülimalt veenvalt, kui sügavale on võimalik langeda. Ja jättagi sealt välja tulemata. Nentides vaid, et „kaamera on nüüd katki”.
Rooside sõda Jaapani moodi
Erinevalt Takeshist ei näi teine rahvusvaheliselt kuum nimi Miike Takashi (1960) kaua aru pidavat, enne kui jälle uut filmi tegema asub. Juba üle kümne aasta on ta stabiilseks aastaseks väljalaskeks tublid kolm-neli filmi. Viimaks aeg küps, et ka üks vestern valmis treida.
„Sukiyaki Western Django” (2007) on, nagu nimigi oletada lubab, uusversioon tuntud spageti-vesternist „Django” (1966), mille alusel on niigi tehtud juba kümneid ja kümneid järgesid ja jäljendusi. Miike filmis muidugi 1960. aastate südametemurdja Franco Nero sugust siniste silmadega revolvrikangelast ei leidu. Küll aga pursivad rahvusvahelise publiku kergenduseks kõik jaapanlastest osatäitjad vähem või rohkem sujuvat inglise keelt. Ainsa jaapanikeelse fraasi ütlemise au saab hoopis ei keegi muu kui Quentin Tarantino, kes astub üles meeldejäävas kõrvalosas animefriigist ja heast sukiyaki’st (lauas lahtisel tulel valmiv pajaroog lihast ja juurviljadest, mis enne söömist kastetakse toore muna sisse) lugu pidava legendina.
Tegevus toimub ilmsete Metsiku Lääne sugemetega: jaapanlikus miljöös tatamipõrand ja klaveriga saloon käivad käsikäes. Dekoratsioonid ja kostüümid moodustavad korralikult kirju kompoti, nagu loota oligi. Ajuvaba anakronismi leidub nii lahinguvarustuses kui ka ajalooallikatega ümberkäimises: Heike ja Genji klanni võitlus XII sajandi Jaapanis on ristatud Inglise Rooside sõjaga.
Kokkuvõttes on tegemist siiski pigem pastiši kui paroodiaga, rohkem stiiliharjutuse kui katsega iroonilise distantsi abil materjali tõsiselt ümber mõtestada. Ka ei lisa Miike algsele loole midagi olulist: linnakesse, kus rivaalitseb kaks jõuku (originaalis ameeriklased ja mehhiklased, siin punasesse ja valgesse riietunud jaapanlased), satub juhuslik ratsamees, kes asub õiglust majja lööma; keskseks ihaldusobjektiks on varandusekirst. Filmi lõpuosa koosneb põhiliselt miikelikult huvitavate anatoomiliste lahendustega veresaunast.
Lisaks filigraansele vägivallale leidub filmis muidugi ka tubli annus sentimentaalsust, eriti, mis puudutab oma isa surma tunnistades tummaks jäänud poissi Akirat, seda kahe suguvõsa koostöö ainsat puna-valget vilja, kes viimaks peab valima oma saatuse relva-kullakirstu ja roosi vahel. Ka see päris kena ja kurb, kuigi kulunud kujund keeratakse viimasel hetkel naljaks, millega ilmneb loo lõpuks ühendusniit algupärase Itaalia linateosega.
Kirsid õitsevad ikka ja kättemaks müüb alati
Kui Takeshi filmi puhul on paljud viited aimatavad või lausa näpuga näidatud ning Miike vesternis üsna universaalsed, mõistetavad laiale rahvusvahelisele publikule, siis Kore-eda Hirokazu (1962) „Hana” („Hana yori mo nao”, 2006) nõuab ehk p
isut rohkem tausta avamist. Filmi rõhutatud temaatilisele Jaapani-kesksusele viitab juba pealkiri, mida võiks tõlkida „Õitest enamgi veel” või ka „Õitestki tõelisem”. Need õied, mille jutt, on mõistagi kirsi omad. Kui Miike filmi kandvaks kujundiks oli roos, siis Kore-eda on jäänud millegi kohe ja ainuomaselt Jaapaniga seostuva juurde. Kuigi oma käikudelt märksa konservatiivsem, õnnestub tal minevikupärandit vormida ja oma sõnumi huvides tööle panna siiski märksa tõhusamalt kui Miikel.
Kore-eda on lavastaja, kes nii Jaapanis kui mujal pälvitud tähelepanu ning eriti tunnustuse poolest ei jää tegelikult alla kahele eelmisele. Juba oma 1995. aasta debüüdiga „Viirastuslik valgus” („Maboroshi no hikari”) võitis ta Veneetsia filmifestivalil olulisi auhindu. Tema eelmine film „Keegi ei tea” („Dare mo shiranai”, 2004), kus kujutatud ema hüljatud lapsi ühes Tōkyō äärelinna korteris, on jõudnud isegi ETV ekraanile. Kore-eda on üks oma põlvkonna lavastajate vaieldamatuid käilakujusid, kelle trajektoori tasub hoolega jälgida ka edaspidi.
Nüüd on Kore-eda otsustanud teha oma esimese jidaigeki, ajaloolise draama, mille peategelaseks on noor samurai, kelle aukohuseks on kätte maksta oma isa tapjale. Kuigi ta mehe üles leiab, puudub tal viimaks igasugune tahtmine midagi ette võtta. Ometi tuleks oma au säilitamiseks suguvõsale vaenlase laip ette näidata. Kui saaks teha kuidagi nii, et kõik asjaosalised ellu jääksid ning kaitstud oleks ka samurai au! Meil on siin järsku samurai, kes eelistab seisusekohaselt väärika, kuid muus plaanis mõttetu surma asemel hoopis elu. Kore-eda ei näe kesksel kohal samuraide kangelaslikkust, nende aukoodeksit, vaid pigem sellest põgenemise viise ja vajalikkust.
See sügavalt humanistliku hoiakuga komöödia ei ole kaugeltki esimene omalaadne. Teistsuguse samuraifilmi seemned on olemas juba 1930. aastate jidaigeki-uuendajate Yamanaka Sadao ja Itami Mansaku puhul, kes soovisid ajaloolisse draamasse tuua tänapäevasema sisu ning luua psühholoogiliselt usutavaid karaktereid. Yamanaka kuulsaim film „Inimtunded ja paberist õhupallid” („Ninjō kamifusen”, 1937) algab stseeniga „Hana” tegevuspaigaga äärmiselt sarnases Edo kvartalis, kus üks peremeheta samurai (rōnin) on sooritanud enesetapu poomise läbi, kuna on oma mõõga ammu müünud selleks, et süüa osta. Kore-eda filmis on see lugu veelgi humoorikam: ühel tegelasel on kombeks üritada end oma samuraiau kohaselt igal kevadel ära tappa, kuid paraku pole tal käepärast muud kui nüri bambusmõõk.
Filmi tegevus on kinnitatud ka tugevale ajaloolisele taustale: juba algustiitritest saame teada, et tegevus toimub Edo kunstide õitseajaks peetaval Genroku ajajärgul (1688–1704). Mainimist leiavad nii omaaegse (1727) Jaapani-teemalise bestselleri autor saksa arst Engelbert Kaempfer (1651–1716), kes käis XVII sajandi lõpus kaks korda Edos, kui ka koerakultus, mida viljeles vaimse hälbega Tokugawa Tsunayoshi (1680–1709), tuntud ka kui koerašogun.
Olulise kõrvalliinina mainitakse ka tolle aja üht kõige kõmulisemat sündmust: lugu 47 rōnin’ist, kes maksid kätte oma peremehe surma eest, olles ise sunnitud sooritama rituaalse enesetapu seppuku. See lugu, tuntud ka kui „Chûshingura”, ringleb Jaapanis ühe võimsama müüdina ning on olnud aineseks lugematutele ekraniseeringutele. „Hana” on selgelt distantseeritud heroilis-sentimentaalsest tavakäsitusest ning kuulsusrikast lugu näidatakse selle mõttetuses („miks nad pidid selle vana mehe ära tapma”) üsna armetuna ning hoitakse hoopis selle neljakümne seitsmenda poole, kes poolel teel sündmuspaigale otsustab tagasi pöörduda, et oma pojale parem midagi eluks tarvilikku õpetada.
Jah, „Hana’s” saab 47 rōnin’ist 46 rōnin’it, ning juba see nihe kõigile tuntud fraasis kõlab mõru naljana, mis võtab kogu legendilt väe. Ja nagu me näeme filmi lõpus, ei jää alles ju mitte samuraide au ja kuulsus, vaid ikkagi need kaupmehed, kes saavad sellise sündmuse puhul jälle hea põhjuse müüa kõmuhimulisele linnarahvale uut sorti koogikesi, millel seekord ilutseb kiri „kättemaks”.
Muidu väga ühe aja ning kultuuri kesksele filmile lisab täiesti ebajaapanlikku värvi kõlataust: vanamuusika populaarse jaapani cross-over ansambli Tablatura esituses keskaegsetel euroopa pillidel.
Mineviku matused
Väljendusevahenditena põhiliselt erinevaid punkte iroonia skaalal esitanud filmide kõrval, on sootuks teises registris Kawase Naomi (1969) „Leinav mets” („Mogari no mori”, 2007). Suhestumine minevikuga on siin otsesem, temaatilisem. Lugu on lihtne, kuigi mitte lihtsal teemal: lähedaste kaotus, lein ja leppimine.
Praegu tuntuim jaapani naislavastaja Kawase pälvis selle filmiga juba teist korda Cannes’is kõrge auhinna; viimati kümme aastat tagasi filmiga „Suzaku” („Moe no suzaku”, 1997), mille tegevus leidis samuti aset ühes mägikülas. Kawase filmid ongi enamasti ruumiliselt piiratud tema kodukoha Nara ümbrusega. Samuti on ta tunnistanud, et võib-olla pole tema lavastaja-värvipalett just kõige rikkalikum, kuna täiskasvanuks saamiseni ei vaadanud ta peaaegu üldse filme ega televiisorit. Ehk seetõttu on tema teostes ka väiksem kogus mängufilmilikkust. Ta näib püüdlevat pigem dokumentaalfilmi poole, kasutades ka näitlejatena tihti amatööre.
Kandvaid tegelasi on „Leinavas metsas” kõigest kaks: hooldekodus töötav noor naine, kes saab oma hoolealuseks vägivaldsuse ja abituse vahel kõikuva vanema mehe, kes leinab juba 33 aastat oma naist. Naisel on jällegi laps surnud. Kaks inimest ja saatust seotakse edaspidiseks filigraanselt stseeniga, kus naisel palutakse teraapia korras mehel käest kinni võtta. (Naise abikaasa on enne oma naist süüdistanud, et too lasi lapsel käest lahti, kuigi oleks pidanud kinni hoidma.)
Aeglaselt ja rahulikult kulgeva filmi jooksul näemegi naise ja hoolealuse mitmepäevast retke läbi metsa: algul näib see metsa eksimisena, kuid viimaks hakkab paistma pigem kohalejõudmisena. Pidev minevikus kaevamine viibki lõpuks reaalse kaevamiseni ja elav heidab end ise hauda, leides seeläbi tõepoolest (viimase?) rahu. Filmi lõputiitrites leidub ka seletus pealkirjas esinevale haruldasele sõnale „mogari”, mis algselt tähendab (eriti ülikute puhul) kasutatud praktikat surnukeha enne päris matuseid mõneks ajaks avalikkusele leinamiseks välja panna, või ka selle riituse toimumise kohta. Üldisemalt seega leina või leinapaika, milleks Kawase filmis saabki seesama mets.
Kokkuvõtteks ei jää üle muud, kui kiita seekordset filmivalikut, mis suutes mööda minna mõnest järjekordsest žanritruust jaapani uut tehnoloogiat ja vanu kummituslugusid ühendavast õudusfilmist, on igati tasakaalukas, keskendudes just nende lavastajate loomingule, kes juba viimased kümmekond aastat on kujundanud jaapani filmi uut nägu, ületades oma isikupäraste linateostega nii mõnegi ahistava žanripiiri.