Tänapäevases eesti keeles on juurdunud kaks repertuaari kõnelemaks kultuuri ja kinnisvara kohtumistest. Üks neist jutustab üldise hääbumise lugu, vestab ohust inimelule ning hoolimatust minnalaskmisest. Kurtmisele vastandub teine, äärmiselt elujaatav ja reibas sõnaseadmise viis, kus kordub aina uue alguse motiiv, helged tulevikuperspektiivid ja paljulubavad panoraamid teel üldisele õnnele. Ühel pool kanaemalik melanhoolne halin, teisal tõotustest pakatav optimism.

Mõlemal on roll Eesti elu edendamisel ning näib, et see on ühesugune. Mõlemad aitavad kaasa kultuuri eeslinnastumisele, selle puksimisele linnade äärealadele, teatavat sorti gentrifikatsioonile, kus vaimne kapital aina taandub majandusliku ees. Ikka ja jälle algab asi kultuuriasutuste kuvandamisest „ohtlikena“, tihti ka „eluohtlikena“¹ ning ikka ja jälle lõppeb asi lahenduste kuvandamisega „ihaldusväärseimana“ ja „elegantsena“.² Kas passibki meenutada, et just sellisesse narratiivi oli ja on pakendatud Tartu Kunstimuuseumi minemakupatamine Vallikraavi tänavalt? Kas tunnemegi enam puudust kultuuriasutusest linnasüdames? Kas mäletame üldse Eesti Kunstiakadeemia küüditamise saagat? Kas mäletame, et seda ajendas päikesevalguse (eluohtlik?) kahanemine advokaatidega varustatud nobody köögiaknas?

Tallinna ja Tartu kesklinna flirt kultuuriga hakkab läbi saama, avalik ruum taandub eravalduste ees. Juba olemegi Tallinnas harjunud, et kujutava kunsti kaemiseks tuleb reisida äärele, kaevuda Lasnamäe klindiserva kahe asumi piiril ning leida sealt, taga-Kadrioru ja ees-Lasnamäe vahelt maa seest Kumu. Tartus aga harjutatakse hoolega jalutuskäiku ühele teisele linnaehituslikule äärele, Eesti Rahva Muuseumi Raadil. Harva meenub mõnele, et veel mõni aasta tagasi piisas sisseastumisest ERMi näitusemajja Kuperjanovi tänaval.

Töö jätkub. Viis, kuidas ajakirjandus on pakendanud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) teemat, meenutab Kopli liinide kunagise mahapõletamise avamängu. Neidki kuvandati aastaid eluohtlikena, olemuslikult kriminaalsetena. EKKMi puhul ei kahtle aga keegi, et raisku läheb määnduvast miljööst enamat. Ometi on kirjeldus, millesse see on haaratud, pahaendeliselt sarnane ohtliku jäätmaaga. Keelde sööbib aina sügavamalt kultuuri seostamine ohuga ning kinnisvaraarenduse seostamine õnnetundega. Justnagu kellegi isiklik lukskorter edendaks üldist elujärge. Märkimisväärne on, et ka need, kes valivad selles mõttelises vastanduses kultuuri poole, kalduvad tahes-tahtmata ehituslikke probleeme kirjeldama kultuuri omadena. Justnagu olekski kultuurile olemuslikult omane inimeste meelitamine eluohtlikesse urgastesse. Justnagu oleks seina peal jooksval elektrikaablil otsustav sõna kogu asutuse hindamisel ohtlikuks. Kas peame nüüd asuma ootama päeva, mil Telliskivi loomelinnakule langeb nn terviseriski kahtlusevari? Kas sealne kirbuturg ei ole mitte ohuks rahva tervisele? Jutud listeeria-bakterist panid juba surmapõntsu osale kohalikust kalatööstusest ning keegi kindlasti võitis sellest.

Kellele on kasulik kõrgkooli kujutamine pimeduse kantsi ja hobusevarguse õpitoana? Kellele passib kultuuri kujutamine ohu ja turvariskina? Mõistagi poliitikutele, kes tajuvad näiteks N099 saavutusi rünnakuna isiklikule õnnele. Neile on ka hommikuse ajalehe ilmumise fakt ise pinnuks silmas. Mõistagi ärihuvidele, mis kalduvad kultuuri asemel nägema krunti. Neile on probleemne kõik, mis ei lase krunti siledaks lükata. Mõistagi kultuurilise monopolismi eeskõnelejatele, kes näevad teises kultuuriasutuses eelkõige konkurenti, kes „solgib turgu“ tasuta näitustega. Neile on kaheldava väärtusega kultuur kui avalik teenus ja põhiseaduslik õigus. Sellist „avalikku huvi“ meil esialgu jagub, seega ei lõpe verbaalne vaenamine niipea. Kellegi õrnad varbad saavad igal juhul haiget, kui kultuuriasutus endale päikese all kohta otsib. Siit siis selle kuvandamine terviseriski ja surmaohuna.

1 https://www.err.ee/1021233/pikk-nimekiri-ohtlikud-ja-lagunevad-kultuuriasutused-mis-saavad-remondiraha

2 https://www.kv.ee/muuki-on-tulnud-tartu-ihaldusvaarseim-vanalinna-uu-3200628.html