Ooper „Cyrano de Bergerac“ 22. IV (esietendus) Vanemuise teatri väikses majas. Helilooja Eino Tamberg, libretist Jaan Kross (Edmond Rostandi näidendi alusel). Muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Martin Sildos ja Taavi Kull, lavastaja, kostüümi- ja lavakujundaja, valgus- ja videokujunduse idee autor Mare Tommingas, valguskujundaja Andres Sarv, videokujundaja Juho Porila, kontsertmeistrid Piia Paemurru, Margus Riimaa ja Katrin Nuume, peakoormeister Aleksandr Bražnik, koormeister Kristi Jagodin, koori kontsertmeister Katrin Nuume, lavastaja assistent Merle Jalakas ja inspitsient Ülle Tinn. Osades Raiko Raalik või Simo Breede (Cyrano de Bergerac), Pirjo Jonas või Maria Listra (Roxane), Oliver Kuusik või Juhan Tralla (Christian de Neuvillette), Tamar Nugis või Atlan Karp (krahv de Guiche), Rasmus Kull või Heldur Harry Põlda (Ragueneau), Grete Oolberg või Siiri Koodres (Lise), Märt Jakobson või Taavi Tampuu (kapten Carbon de Castel-Jaloux), Karmen Puis või Sandra Laagus (Roxane’i seltsidaam), Hisatoshi Nezu või Tarmo Teekivi (kaputsiin) jpt, Vanemuise ooperikoori meesrühm ja sümfooniaorkester.

See oli mu esimene päris „Cyrano de Bergerac“ teatris, mitte salvestus ega kontsertesitus, ent see pole pooltki nii tähtis kui kinnitus, et teatrimaagia on tõepoolest olemas! Kirjutan neid ridu esietenduse õhetavate muljete najal: üksainus õhtu, soorituspingest tiine, üksainus solistide komplekt, teisest veel midagi aimamata, seega võrdlusvõimetu jutt. Kuid rõõm kogetust utsitagu teid järele uurima, millega nõustuda, millega mitte.

Vanemuise „Cyrano“ trupp on väga nooruslik, noorem, kui tingimata pruugiks, sest ooperižanr võimaldab ja vahel suisa eeldab küpsust. Või tuleneb see värskus hoopis Eino Tambergi aegumatust muusikast? Äkki Mare Tomminga säravast debüüdist ooperilavastajana? Küllap kõigest kokku, sest vastselt lavale jõudnud „Cyrano“ on nooruse – ja mõistagi solistide nägu, kellest õige mitu praegust Estonia lauljat on õpingute poolest Tartu juurtega. Trupi sisemise harmoonia eksimatu tunnetamine on andnud suurepärase tulemuse ja paneb südamest lootma, et ajaga veel enam paika loksuvad pisiasjad toovad uus­lavastusele publiku armastuse ja pika ea ning see kirjutatakse meie teatriloo kirgaste õnnestumiste ritta.

Kolm maailma

Alustades kesksetest tegelastest, on huvitav vaadata, kuidas Cyranost kujuneb aegamisi omavaheliste jõujoonte määraja. Ühel pool piinleb Christian, kelle eneselegi adutav suutmatus pürgida oma ideaalini tõrjub ta üha nõrgemale positsioonile. Tema ooperi algul arengut käivitava jõuna toiminud elaan pudeneb tolmuks niipea, kui sädemest paisub tõeline tundeleek. Ta unistused kibelevad küll lendu, kuid tiivad ei kanna.

Teisel pool puhkeb õide Roxane – ja närtsib sama kiirelt. Edmond Rostandi näidendis espriiküllase suurilmadaamina esile manatud tegelase hägustab teatraalne tinglikkus, kahandab tema tõsiseltvõetavust ja sümpaatiat. Võib-olla kõnelevad üksnes minus tänapäeva inimese piiratus ja kalkus, kuid püüe uskuda kunstilise näilisusega põhjendet segadusi (kellega ta õigupoolest kõneleb, kelle kirju loeb?) on pisut liiga raske ülesanne ja luhtub minu puhul. Miks ei tärka Roxane’is varem palju ülistet naiselik vaist? Isegi saladuskatet kergitada võivas rõdustseenis vaikib ta kuues meel haudtummana.

Ja siis see vastuokslik, deemonliku varjundiga¹ Cyrano. Tema pooldunud natuuris peaksid vastastikmõjus olema uljas lustlikkus ja tõsimeelne õilsus, ent ooperi kompaktsed piirid on nõudnud neist esimese kõrvalejätmist. Kuna nii on põhjendanud Tamberg² juba ooperi loomise aegu, ei õnnestu ka uuslavastusis nimetet tahku paremini tasakaalu sättida. Seevastu leidub Cyranos lootusele avatud ja valuleva loobuja skaalal palju muid pügalaid.

Naljatleja ja armastada ihkaja vastuolu peegeldub palju enam Christianis. Just koomilised vahelepisted ansambli­olukorras mõjusid Oliver Kuusiku esituses erksalt ja leidlikult, sügava tunde avaldused jätsid ent klišeelikuma ja vähem veenva mulje. Võib-olla ka tormaka lavalise liikumise ja puhuti nii etteaimatavate žestide tõttu. Imestan pahatihti, miks arvatakse publikule meeldivat ammu teada lahendused. Kas need peaksid nagu korduvad meloodiad muusikas looma tuttavliku turvatunde? Ehk ikka ei vaja teatrid isegi uuenduskohustuslikult oma komberuumi kedagi kirjastuste kontroll-lugeja sugust, kes kas või joonealuse abilisena markeeriksid põhiemotsioonid, mis hoiavad vaataja igaks juhuks õigel kursil. Ma ei taha sugugi kiusu pärast iroonitseda, vaid lennutan niisama heas usus ideed, et kui vahetame lavastusest lavastusse muretult välja näiteks tegelaste ajastutruud rõivad, on vahest paslik jätta unustusse ka avali käsi dramaatilised õhkamised tundetulva kõrghetkil ja bravuurikad kannapöörded tähtsate repliikide punktina.

Muidugi leidub „Cyranos“ hingematvalt kauneid soolo- ja ansamblinumbreid, millega Oliver Kuusik Christiani ning Pirjo Jonas Roxane’ina said edukalt hakkama. Mõned lummavaimad neist mööduvad välkkiirelt otsekui ilu ja õnn isegi, vaid üksikud napid meloodiakatked esinevad juhtmotiividena ooperi jooksul mitu korda. Tenori ja eriti soprani häälevärvid kerkivad suitsuvinena ja hääbuvad kohemaid. Kõrgus, kergus ja kaduvus. Peadpööritavad koloratuurid justkui kriipsutaksid alla Roxane’i olemuse kõrkust ja nipsakust, mitte niivõrd sädelevat vaimurikkust. Kapriisne alatoon kaob alles lõpu eel, mil mõistmine ta südant raputab, aga siis on juba liiga hilja.

See-eest Cyrano soojahõngne bariton just Raiko Raaliku nägemuses on selle ooperi süda ja vereringe. Raalik on jalgupidi maas, kuid mitte maa raskuse külge aheldet, vaid üksnes toetub sellele. Umbusaldan sisimas liiga vahuseid kiidukõnesid, aga libisen nüüd ise samale teele, mööndes, kuis kõik Raaliku tõlgenduses paistis otsekui talle looduna. Üks lühike meedias nähtud eeltutvustus tekitas minus kahetisi tundeid. Kindlasti ei tulnud ma teatrisse negatiivselt häälestatuna, ent mul polnud ka erilisi ootusi. Olin valmis nii mõnekski pettumuseks, aga juhtus miski, mida polnud osanud aimata: täpselt esimese sõnaga keeras Raaliku Cyrano mu ümber sõrme, ja oligi tehtud. Tema häälest ja hoiakust õhkus kirjeldamatult palju värve, ühtaegu kirge ja haavatavust, jõudu ja hellust. Mu sulg tõrgub nimetamast seda näitlemiseks: see oli peensusteni omaseks säet kehastumine, isegi samastumine.

Naerutavad episoodid on ka kõige traagilisematesse ooperitesse sisse kirjutet kui tillukesed õhuaugud. Oht labaseks muutuda on seal sageli suur, kuid palju sõltub libreto tugevusest. Jaan Krossi mastaapi meister on selle „Cyranos“ parimat võimalust mööda tasakaalu timminud, pakkudes hingeheitluste ja pingete leevenduseks ohtralt rammusaid vahepalasid. Avavaatuses on särtsu enam, vahest liigagi palju, teine pool suubub järjest murtumate toonide poole. Ent üle elulise alalhoiuinstinkti ja nalja troonib midagi kaugelt sügavamat –enim taas Raaliku rolliloomes, mis ei minetanud imeteldavat väärikust ka kõige veiderdavamais stseenes. Küllap tuleneb see minu pimedusega löödusest, kuid midagi samavõrra maitsekat pole ma muusikateatris kohanud hirmutavalt kaua.

Sõnad vaikuse ümber

Mare Tomminga joon kostüümi- ja lavakujundaja ning valgus- ja videokujunduse idee autorina on üsna askeetlik. Esimeses vaatuses kröömike jantlikuks kiskuv kastidega jahmerdamine asendub umbes poole ooperi peal tagasihoidliku astmestikuga. Mõttesilda XVII sajandi Pariisi väljanägemisega noil põletuskriimulisil laudadel minu meelest võib-olla ei teki, kuid taustategelaste tarvis on sellest kujunenud mugav ala, mille tasandeil liikumistempot vahetada või esiletulekut-taandumist sümboli­seerida.

Lavapildi poeetiliselt hõrgim leid minu ilumeelele on õrnhabras kirjaplagu, vooglemas õhulisel kangal. Kui nägin seda ooperi hakul esimest korda, poolhämarusest saadet, pani see mu siiralt ahhetama. Lootus nii imelist, kuigi lihtsat ja äkki just seetõttu geniaalset hetke kord veel kogeda sai rahuldet etenduse vaikimisele pühendet lõpus. Kirjad ongi ju „Cyrano“ kood, võti, mis avab ja sulgeb. Kui kahurid räägivad, vaikivat muusad. Kui muusadki vaikivad, hakkavat helisema igaühe sisehääl, puudutades täpselt neid naudingu- ja valupunkte, mis kellelgi oma elukaare kumeruses tuikavad.

Mängu vaevu kuuldava piirimail leidus veel. Mõtlen koori ja orkestrikellasid, mis kostsid teise vaatuse kulmineeruvail hetkil läbi saali sulet uste, lauldi-mängiti koridorist. Kõla värvi- ja tugevus­efekt oli kahtlemata märkimisväärne, aga siiski õige pisut probleemne. Ilmselt sõltus kuuldavus istekohast, kuid kaugemas veeres kippus heli veidi liiga ähmastuvat. Söandan soovitada seda nüanssi väheke parandada, sest säänse lihtsa, ent mõjusa võtte kaotsiminekust oleks väga kahju.

Kooril on „Cyranos“ kanda teisene roll, ent üllatuslikult on naishääled asendet meeste omadega. Selles peitub Tomminga soov kujutada nii sümbolistlikult Christiani hinge vastukaja. Napid kommenteerivad ja illustreerivad repliigid jäävad esiti vähema olulisuse tõttu tähelepanu ääremaile. Alles finaalis kaugusest kõlanud koraal lõi erilise fluidumi. Üldse mõjub lõpu avatus üleskutsena täita see omaenese kujutlustega. Ei saa salata, et see virgutas, kui mitte isegi hämmastas.

Orkestri enesestmõistetavuseks pidamine oleks sulaselge arrogants, aga pisuke tõetera selles siiski peitub. Risto Joosti kujundet muusikaline dramaturgia kulges nõtkelt ja reaktsioonialtilt. Solistide tekstitihedamais episoodides, kus keskmes on sõnaleidlik libreto, asus orkester delikaatselt miljöö kujundaja ossa, samal ajal kui tundeküllaseis lähivaatlusis toetab Tambergi rafineerit orkestratsioon vokaali jumekust. Lüürikat võimendavad puu- ning militaar­stseene markeerivad vaskpillid kõlasid nii optimaalselt, kui kotjalt kuiv akustika lubas. Keelpillide kirglikkus pidas ruumi helituhmusele paremini vastu, ehkki mahlakast tämbrilisest sulandumisest võib Vanemuise väikese maja saalis pelgalt unistada.

Kui mõtlen päev pärast esietendust nähtule-kuuldule tagasi, siis mõistan, et olen oma muljed eraldanud kahte, teineteisest lahus hargnevasse voolusängi: üks neist pole kuigi sügav, teine seevastu näib peaaegu põhjatu. Oletamisi hakkab aeg nende polaarsuste vahet aina venitama. Ses esimeses rüselevad kergemeelses elevuses ooperi algupoolel domineerivad kõrvaltegelased. Elu paratamatu pidetus loobib neid kord kõhu­orjuse triviaalsusse, kord uisapäisa sõtta kibelema. See tuuleliplik heitlikkus on kahjuks ka tänapäeval argielu pärisosa, ent ometi mitte selle tuum.

Tuuma tihkuse ja kaalukuse filtreerivad hoopis teisest puust väärtused. Need keerlevad teoses ümber Christiani ning Roxane’i ja Cyrano tandemi, kuni sellest settib hinnalisim kontsentraat. See pole üksnes roxane’ilik armastuse igatsus ja kelmikas püüdlemine selle poole, ammugi mitte Christiani nukker ja vahest lubatust kergekäelisem allavandumine liig kõrgeile ootusile, vaid nimikangelase – õieti selle nii mõjusaks esitanud Raaliku – sisim võime tunda ning jagada tunnet selliselt, et ülendatu pole ta ise, vaid teine inimene. „Sind armastan! See õnn on kõigest, kõigest ülem!“

1 Siin ja kohati edaspidi olen laenanud mõtteotsi Mare Tomminga intervjuust raadiosaatele „Delta“ (Klassikaraadio 17. IV 2023, autor Liina Vainumetsa). https://klassikaraadio.err.ee/1608936419/delta-17-aprillil-cyrano-de-bergerac-vanemuises-uus-viiuliopik/b500192987a4c0eee65ad2467c46822b

2 Eino Tamberg. Elamine kui loomingu aine. Koost Virve Normet. Tänapäev, 2005, lk 158.