Lavastuse vormistus peaks üsna hästi vastama kujutluspildile, kui oleme kuulnud märksõna „nüüdisaegne teater”: plinkivas tempos vahelduv visuaalne rida, jõnk fragmentaarsus (eitamata küll läbivat narratiivi), tugevasti võimendatud muusikaline taust ja lavaefektid (elus tuli ja vesi pluss ekraanid ja sähviv valgus), näitlejate agressiivne, kohati publiku privaatruumi tungiv mängulaad, tsitaadirohkus (Shakespeare’ist popkultuuri märkideni), kõrgpoeesia ja rämekoomika kokkusulatatus, füüsilisus, robustselt eksponeeritud seksuaalsus (kuuldavasti sattus lavastus lausa kohaliku Elu.24 portaali uudiseks, põhjuseks „esimene” live-seks – no tegelikult küll vaid videopildi vahendusel – Soome Rahvusteatri laval!), läbivalt irooniline hoiak „vanaaegse” läbielamisteatri suhtes … Mis siis veel? „Kohustusliku” nimestiku põhjal tuleks justkui ära mainida ka tegijate sotsiaalkriitiline hoiak. Kuidas seekord? Jah, mingil määral kindlasti, kuigi pisut ootamatul kujul, mis ometi moodustaski lavastuse huvitavama osa.

Meil seni tundmatu ameerika dramaturgi Sarah Ruhli draamaversioonis vanakreeka palju interpreteeritud (Platon, Vergilius, Ovidius, Rilke, Cocteau, Anouilh, Williams jne) Orpheuse ja Eurydike müüdist ei pöörata lugu otseselt pea peale. See on toodud „lihtsalt” tänapäeva, täpsemalt määratlemata urbanistlikku keskkonda: „meie aja” Orpheus on andekas muusik, introvertsema loomuga Eurydike kaldub teise kunstiliigi, kirjanduse poole. Nende pulmapäeval saab neiu kirja oma surnud isalt, kes palub tütart „enda poolt läbi astuda.” Ilmneb, et teleportatsioon Lethe-tagusesse surnute riiki pole kuigi keeruline. Siinkohal liigub tegevus (videokaamera kaasabil) lavalt välja, teatri fuajeesse ja garderoobi, mis markeerivad „siinset” reaalsust. Kohale jõudes avaneb pilt, mida võiks nimetada Hadese-nimelise ööklubi stiilipeoks. Allmaailmas kalpsavad ringi kõrgetel kapjadel arrogantsed muinasjutulised faunid, millesarnaseid võiks edukalt sünnitada narkouimas teadvus.

Edasine kisubki kohati keskmiseks „lastekaks”. Tükk aega on lihtsalt lõbus ja põnev. Žanrinimetus „muinasjutt täiskasvanutele” on mind alati häälestanud veidi skeptiliseks: see on ikka seostunud naiivsevõitu allegooriaga, mis sisimas tähendab lihtsalt virilat katset kutsuda vanainimesi meeleparandusele. Küllap teenivad ka selle lavastuse loomakostüümid ja värviline valgusemäng osalt sotsiaalkriitilis-manitsuslikku eesmärki (muretult trallitav allmaailm kui hedonistliku elustiili satiiriline võrdpilt, eks ole?), ent seekord ei sugereerinudki lavalised efektid, vee- ja tulemängude vaatamine mitte iroonilist üleolekut, vaid aitasid tõesti kaasa teatrimaagia tekkimisele. Miks? Esiteks on kogu see trikitamine teostatud üpris heal tasemel ning mõistetaval viisil tekitab aukartust mis tahes nähtus, mis toimib ettearvamatult ja mille puhul esimesel hetkel ei hooma, kuidas see on tehtud. Sellel juhul võib ka täiskasvanu, näpp suus, jääda imetlema kuskilt (unenägudest?) tuttavaid sürrealistlikke olendeid ja poolenisti veega täidetud pirakas õhupallis kõndivat paljast tädi.

Olulisem on aga muidugi teine põhjus: pulbitseva vaatemängu kiiluvees hakkab moodustuma ka sisuline rida. Selgub, et kõik allmaariigi elanikud on vabastatud iga sureliku olendi komplitseeritud koormast – mälust ja mäletamisest. Niisiis ei tunne Eurydike isa ära oma tütart ja kuivõrd mälukaotuse protsess toimub siin aegamisi, siis hetkeks, kui Hadese kuningriiki jõuab armuvalus Orpheus, on viimase ahastuseks mälutõke Eurydike temast eraldanud.

Mälu ja selle repressiivne töötlemine, mälubarjäärid, -tõkked ja -kaitsemehhanismid on, teatavasti, olnud mitmete meie kultuuriruumis valminud teoste keskmes. Ent meie kontekstis seostub see temaatika hoobilt mingite ühiskondlike kataklüsmidega. Meelde turgatas 1980. aastate lõpu avalikustamise õhkkonnas, täpsemalt ühes tolle aja tähtteoses, Ajtmatovi romaanis „Ja sajandist on pikem päev” põlistunud märksõna: mankurt. Kesasi see on? Repressiivse ideoloogia tsenseeritud teadvusega olend, igavesti mäluta jääv inimamööb, kelle pärisosaks on õnnis teadmatus minevikus toimunust.

Meie ajastu Eurydike dilemma on aga edasi antud selgelt isiklikumas, võiks isegi öelda, psühhoanalüütilises mõõtkavas. Tema katsed omaenese mälu omatahtsi selekteerida on seotud oma isikliku privaatruumi korrastamisega. Siitpeale – Eurydike mälu järkjärgulise kustumise kulgedes – lisandub lavastusse märke, mis pole enam üheselt tõlgendatavad. Näiteks ilmutab isa ja tütre stseenides end ka sürrealistlikus paabulinnukostüümis Vanaema. Tema võimukalt sõnatu kohalolek lubab aimata vaid tema pingestavat rolli noorema põlvkonna suhetes, konkreetsemaid tagamaid meile ei avata. Saladusloor jääb ümbritsema ka Eurydike ema kuju.

Samal ajal on lavastuse värvipalett sedavõrd kirju, et oma koht on siin ka täiesti plakatlikult selgetel võtetel. „Päriselus” pooleldi raamatumaailmas elanud Eurydike jagab sületäie antikvaarseid köiteid pealtvaatajate vahel laiali. Kas keegi tõesti veel vajab sellist imelikku otstarbetut kraami? Surnud sõnu koltunud paberil, kus on püütud midagi jäädvustada, seletada, hoiustada? Lavastuse läbiv hoiak ei ole aga märgatavalt irooniline ega salvav, vaid osutab eelkõige mälu kui nähtuse sügavale paradoksaalsusele. Loomulikult kuulub vabadus omaenese mälu komplekteerida esmaste inimõiguste hulka, ja selge on, et infoühiskonna liikmel pole ealeski võimalik deponeerida „kõike”. Kindlasti ei saa automaatselt taunida ka võimalust mälu aeg-ajalt kui üleajavat prügikasti tühjaks kallata. Yana Rossi lavastuses räägitakse pigem vabatahtlikult valitud mankurtlusest, liiglibedast lamandumisest mälutuse mugavustsooni.

Efektse ja lärmaka lavastuse lõpp on ootamatult vaikne ja käib tempos maha. Orpheus on tulnud oma armastatule järele, et viia ta surnute riigist taas elavate sekka. Too, ehkki juba peaaegu kõik unustanud, ilmutab (isa ja vanaema vaikiva kohaloleku tõttu?) siiski esimesi äratundmismärke. Ometi ei järgne ootuspärast nõidusunest ärkamist, sest siinkohal ilmutab end uus psüühiline tõkend, mis on seotud (kõige rohkem vist) enese ebatäiuslikkuse tajumisest tuleneva enesepiiranguga. Viimase juured aga paistavad kinnituvat kuhugi eelmiste põlvkondade salasfääridesse.

Mälu võib küll andestada, ent see ei tee midagi olematuks – ehk võiks umbes selline lause seista tulikirjas, kui nüüdisaegne Orpheus peatub allmaariigi väraval ja heidab pilgu tagasi. Pärast seda langeb ta menaadide hambusse, kes ta kiirelt tükkideks rebivad ning jõkke heidavad.