12. septembril on põhjust rõõmustada nii ulme kui ka eesti filmi fännidel, sest piiratud kinolevisse jõuab „Navigaator Pirx“¹, üks meie filmikunstiloos mitmeti oluline või vähemalt eriline film, seekord taastatud kujul ja eestikeelse dublaažiga. Eestikeelset versiooni on pikka aega pärast filmi esilinastumist olnud väga keeruline näha. Tavaliselt on näidatud kas vene- või poolakeelset (ses keeles linastus film maikuus ka Tartu Elektriteatris ulmefilmide festivalil „Stalking Eastern Europe“).

Iga keel mõjutab mingil määral filmi olemust ja õhustikku, nii varieerub ka „Navigaator Pirx“ keelest olenevalt. Poolakeelne tundub mulle veidi … tõsisem. Võib-olla lihtsalt seepärast, et sellest saab veidi vähem aru. Eestikeelne tundub aga arusaadavalt rohkem nagu „meie film“, kuigi suud liigutavad kõik tekstist erinevalt peale Tõnu Saare.

Restaureerimine võeti ette Poola algatusena, õnneks oli meie rahvusarhiivi filmiarhiivis säilinud eestikeelne heliriba, mis filmile külge pandi. Eestikeelses dublaažis tunneb ära terve rea tuntud näitlejaid: Aarne Üksküla (Pirx), Tõnu Mikiver (Brown), Hans Kaldoja (Nowak), Mati Klooren (Calder), Aksel Orav (UNESCO direktor), Gunnar Kilgas (McGuirr), Lembit Ulfsak (Mitchell), Heino Mandri (kohtunik) jt.

Restaureeritud „Navigaator Pirxi“ levitab üle maailma Poola, aga ka Eesti saab selle filmi linastus- ja litsentsitasudest oma protsendi.

Kosmos kui strateegiline ruum

„Navigaator Pirx“ põhineb poola ulmekirjaniku Stanisław Lemi n-ö Pirxi tsüklisse² kuuluval lühijutul „Juurdlus“ („Rozprawa“) ja räägib kosmoselaeva­komandör Pirxi lennust Saturni rõngaste juurde ettekäändega katsetada kaht kosmosesondi, aga tegelikult hoopis „uut tüüpi meeskonda“, mille viiest liikmest on osa inimesed, teised aga robotid. Pirxi ülesandeks on välja selgitada, kes on kes ning kas robotid saavad oma ülesandega sama hästi hakkama kui inimesed.

Kuna võim oli NSV Liidu filmitööstuses tsentraliseeritud, nagu ka võimalused, hoiti riikidevahelise koostöö ning sellega kaasneva reisimise ja välismaise raha teenimise võimalus kiivalt Venemaal. Seetõttu oligi „Navigaator Pirx“ Tallinnfilmile alles teine koostööfilm välisriigiga – ja õnnestus see vaid juhuse tõttu.

Sellise filmi sündimiseks olid soodsad ka 1970. aastate teises pooles puhuma hakanud tuuled. Esiteks murdsid Ameerikas kosmoselood massikultuuri seni täiesti pretsedenditul moel, kui „Tähesõdade“³ esimene film muutis igaveseks filmiajaloo kulgu. Selle mõjuvõim ulatus kindlasti ka raudse eesriide taha. Külma sõja käigus oli kujunenud uueks lahingudomeeniks kosmos ning sealse ülemvõimu pärast rabelemine, see on kosmosevõidujooks ehk space race, oli prioriteet number üks. Arusaadavalt ei saanud seda teemat lohakile jätta ka massikultuuri või popkultuuri vallas ning ulmefilmidest oli nüüd saanud ennekõike kanal, mille kaudu kujundada globaalset kosmosevallutuste narratiivi. Ja kuigi „Tähesõdade“ puhul on Lucas kinnitanud, et Impeerium, mille vastu mässajad võitlevad, on põhimõtteliselt USA, sõitsid avakosmoses kinolinal siiski ringi kosmoseaparaadid, mille päritolus ei kahelnud keegi ning mida juhtisid Ameerika aktsendiga inglise keelt kõnelevad piloodid.

Seetõttu avanes ulmeaken nüüd ka Eesti NSV-le, millele oli seni jäetud üleliidulises plaanimajanduses täita pigem põllumajanduse, kalanduse ja ühismajanditega seonduva temaatika käsitleja roll. Seetõttu tehti Eestis või Eestiga seonduvalt 1970. aastate teisel poolel peaaegu samal ajal kolm filmi, millel on kokkupuutepunkte märkimisväärselt palju ning mis moodustavad justkui oma loo: „Navigaator Pirx“, „Hukkunud Alpinisti hotell“ ja „Stalker“⁴.

Kolme ulme

Seosed olid tekkinud juba varem, kui Tarkovski otsustas ekraniseerida Lemi romaani „Solaris“⁵. Tarkovski oli määratud ka vendade Strugatskite „Hukkunud Alpinisti hotellist“ filmi tegema, aga siis vangerdati mängijad ümber: „Alpinist“ anti Grigori Kromanovile, Tarkovskile aga söödeti ette üks teine Strugatskite teos „Väljasõit rohelisse“, millest sai „Stalker“.

Vangerdusi tuli ette teisigi. Algselt pidi „Hukkunud Alpinisti hotellile“ tegema muusika Arvo Pärt, kuid sealt liigutati ta hoopis „Navigaator Pirxi“ loovmeeskonda ning „Pirxile“ tehtud muusikast sai Pärdi viimane spetsiaalselt filmile loodud heliriba ning viimane Tallinnfilmi tellimusel tehtud töö enne tema Eestist lahkumist. Veelgi huvitavam: muusikaloolane Kevin C. Karnes on põhjalikuma süvenemise tulemusena jõudnud järeldusele, et Pärdi uue tintinnabuli-stiili olulised muusikalised otsingud leidsid aset just paralleelselt „Navigaator Pirxi“ muusika kirjutamisega, kui Pärdil oli võimalus peita hiljem selgelt missa („Missa syllabica“, 1977) osadena välja tulnud muusika kristliku alateemaga filmi – väidab ju Pirx filmis, et usk jumalasse on üksnes inimesele, mitte robotile omane joon.⁶ Muusika kirjutamine äratuntavalt religioossele tekstile oli võimalik ainult tänu „Navigaator Pirxile“, ja ainult selle fimi pärast sai Pärt üldse sellise muusikaga välja tulla. Muuseas, mingil hetkel asendati „jumal“ selles dialoogis „südametunnistusega“, kuna punasele tsensuurile jumala teema hästi ei sobinud. Eestikeelses taastatud versioonis kuuleme seda stseeni aga algse tekstiga.

„Hukkunud Alpinisti hotelli“ muusikat Moskvasse stuudiosse lindistama jõudnud Grünberg aga avastas kõrvaltoast Eduard Artemjevi, kes tegi samal ajal muusikat „Stalkerile“ …

Kuigi jäme ots ja põhilised kunstilised positsioonid on „Navigaator Pirxis“ peatootja ja initsiaatori Poola kanda, osaleb filmis nii mõnigi eestlane. Kaadrisse pääses kaks osatäitjat: ühes põhirollis, kosmonaudi Kurt Weberina näeme Tõnu Saart, filmi ainukeses kandvamas naiskõrvalosas aga toonast Eesti tippmodelli Faime Jürnot. Jürno astus üles ka „Stalkeris“, Kirjaniku vestluskaaslasena autoroolis. Temaga koos liikus „Pirxi“ kaasa aga ka Stalker ise, Aleksandr Kaidanovski, mängides seal arst Nowakit, kes väidab ise, et on robot. Kaidanovski seob kaudselt kimpu kokku koguni kolm kõnealust filmi, sest mängis ta ju mõned aastad varem ka „Alpinisti“ lavastaja Kromanovi filmis „Briljandid proletariaadi diktatuurile“ (1975). Ja, üllatus-üllatus: sealt leiab eest ka nii „Pirxist“ tuttava kosmonaut Browni osatäitja Vladimir Ivašovi kui ka taas helilooja Arvo Pärdi. Lausa ime, kuidas neist ükski lõpuks ikkagi Kromanovi „Alpinistis“ ei maandunud, vaid hoopis selles teises, poola ulmekas.

Glebsky ja Pirx

„Navigaator Pirxi“ ja „Hukkunud Alpi­nisti hotelli“ seovad aga veel mitmed elemendid. Isikkoosseisust saavad öelda, et on osalenud kahe kõige olulisema eesti ulmeka tegemisel, veel näiteks filmikunstnik Priit Vaher ja toimetaja Ilmar Taska. Eestikeelne dublaaž loob aga veel ühe huvitava assotsiatsiooni. Nii „Alpinisti“ inspektor Glebsky (lätlane Uldis Pūcītis) kui ka navigaator Pirxi (venelane Sergei Desnitski) hääle on eestikeelses versioonis peale lugenud Aarne Üksküla, mistõttu on need tegelaskujud üksteisele väga sarnased. Ei tea, kas see on Üksküla panus või mitte, aga mõlemad mehed mõjuvad praegu upsakalt enesekindlatena, suhtlevad teistega veidi ärritatud toonil ja autoritaarselt ülalt-alla. Eks nad olegi mõlemad tõesti autoriteedi kandjad – Glebsky politseinik ja Pirx kosmoselaeva kapten –, aga äkki on siin veel midagi. Mõlemad mehed on ju samas olukorras, silmitsi nähtustega, mida nad ei suuda seletada ega lõpuni ratsionaliseerida. Glebsky ja Pirxi kannatamatust toonist kumab läbi ebakindlus, kuna juhtima harjunud meestel kaob olukorra üle kontroll. Nende mõlema saatusekaart jääb defineerima eksimus. Mõlemad tunnistavad filmi lõpumonoloogis oma küündimatust. Glebsky üritab oma eksimust põhjendada ja varjuda autoriteetsest positsioonist tingitud kohusetunde taha, aga tema hääletoonist on kuulda, et ta püüab oma valiku õigsuses veenda mitte üksnes meid, vaid ka iseend – ebaõnnestunult. Pirxi eksimus on aga Glebsky omast vastassuunalise laenguga, tema viga päästab kosmoselaeva lõpuks hukatusest: „Tõtt-öelda ei teadnud ma, mida teha [—] Mina vaikisin ja seda tõlgitses ta kui kavalust. Minu abitust pidas ta ettenägelikkuseks.“ Siia on kätketud „Navigaator Pirxi“ keskne idee: ajal, mil maailma võivad üle võtta täiuslikult funktsioneerivad robotid, on inimkonna trumbiks ebatäiuslikkus – võime teha vigu. See on ulmes üsna tavaline teemakäsitlus. Meie ainus lootus on meie nõrkus, inimlikkus.

Glebsky ja Pirxi paralleeli kõrval on ka teisi. „Pirxis“ peab Brown robotiks elektroonik Otist (Bolesław Abart), kelle kohta ütleb: „Ta sööb kõike ja nagu ei tunnekski maitset.“ Meenutagem Luarvik Luarvikut „Hukkunud Alpinisti hotellist“, keda kirjeldatakse raamatus nii: „Luarvik L. Luarvik näris melanhoolselt sidrunit, hammustades selle küljest tükke, ilma et oleks koort ära võtnud“⁷. Filmis on see vaid hetk, ent mõlemal puhul annab humanoidi robotlikkusest tunnistust tema ükskõikne suhtumine maitsemeelde kui millessegi inimlikku. „Miks nad söövad? Et näidata, nagu oleks nad kõik inimesed? See on ju naeruväärne,“ kõlab söögilauas Pirxi sisehääl.

Robotist teeb roboti ükskõiksus kehaliste funktsioonide suhtes, üleloomulikud body horror’likud momendid tuuakse mängu siis, kui on vaja rebida sisse lõhe inimeste ja robotite vahel. Olaf Andvaraforsi akukohvri poole küünitamisel tardunud käsi dubleerib esimese piloodi Calderi piduri poole sirutuvat kätt. Mõlemad katkemiseni pingul. Samamoodi moodustavad omavahel justkui paari kaks Eesti filmiajaloo šokeerivamate stseenide hulka kuuluvat hetke, kus paljastub inimese ebainimlikkus: neuroloog Nowak lõikab endale operatsiooni ajal skalpelliga kätte, nii et paljastuvad juhtmed, „Alpinistis“ aga rebib Simonet kogemata paruka väljalülitatud proua Moosese peast. Mõlemat stseeni võimendab pingeliseks tõusev muusika ja kabuhirmus karjumine.

Sarnaselt tuuakse mõlemas filmis mängu ka uudised kaugemalt: mustvalge ja teralise telepildi kaudu antakse „Pirxis“ ülevaade julgeolekunõukogu salaistungist, „Alpinistis“ kujutatakse nii aga mandunud läänes võimust võtvat terrorismi. Ega see ju lõpuni vale olnudki, sest 1970ndatel tegutsesid Euroopas Baader-Meinhofi gäng, Itaalia Punased Brigaadid ja baskide ETA.

Mõlemas filmis on ka dekadentlik peostseen. „Alpinisti“ peol kõlab Sven Grünbergi „Ball“, mida tõesti kuuleb pidudel ka tänapäeval, Pärdi huvitavalt tilkuv elektroonika diskotantsijate taustaks on aga vähem tuntud. Kuna Grünberg on öelnud, et Pärt palus temalt alguses „Alpinisti“ tarvis elektroonikaga abi, siis pidi Pärt elektroonikast hiljem ikkagi sotti saama „Pirxi“ muusikat tehes. Tulemuseks on aga helitaust, mis võiks pigem olla just mitte inimeste, aga pigem robotite muusikaline eelistus. „Pirxi“ avatiitritele komponeeritud muusika viitab aga ulme asemel pigem Ameerika 1970. aastate paranoiatrilleritele, mille keskne Watergate’i-järgne mõte on, et valitsust ei saa usaldada ja käimas on mõni suur vandenõu kodanike vastu. Nii ka „Pirxis“: tahetakse läbi suruda potentsiaalselt hukatuslikku plaani viia robotid masstootmisse. Sellega annab Pärt juba filmi avakaadritest peale filmile vajaliku fooni – „Pirxi“ keskmes pole mitte seiklus, vaid moraaliküsimus.

Kui „Hukkunud Alpinisti hotelli“ tegevus toimub tervenisti mägedes, keset lund, siis samasuguses keskkonnas algab ja lõpeb ka navigaator Pirxi lookaar. Võiks lausa öelda, et Pirx on ise alpinist. Hukkumata jäänud alpinist. Esimeses filmis rõhutavad lumeväljad ebamaisust, teises on need aga looduslik kontrast tehisilmale, kus Pirx oli tööalaselt sunnitud toimetama.

Ida ja lääs

Mõlemat filmi saadab teatud läänelikkuse ihalus: lõpuks ometi võis kujutada elu väljaspool NSV Liitu ja seda tehti suurima kirega. Vaadake kas või Pirxi eksirännakuid kapitalistlikus linnakeskkonnas. McDonald’s, Pan Am ja loomulikult see Ford Mustang, punane kabriolett, millega mägiteedel kihutamist võinuks loo seisukohast ka vähem olla, aga on selgemast selge, miks seda oli rohkem kui vaja. Tõeline navigaator suudab taltsutada iga metsiku hobuse ja väljaspool filmi oli vähe lootust sellist autot üldse kunagi oma silmaga näha.

Kaamerasilm libiseb mööda taeva poole kõrguvaid pilvelõhkujaid tõelise imetlusega ning jälitab Pirxi futuristlikes klaaskoridorides. Vaataja ei teadnud, kus need hiidmajad asuvad, aga varjatult oli see selge viide, et kui need hooned pole osa N Liidu reaalsusest, kuuluvad need „nende“ omasse, teisele poole külma sõja rindejoont.

Žanrifilmides võis näidata lääne elu näilise hukkamõistu varjus, aga ikkagi, mis põhiline, näidata! (vt ka „31. osakonna hukk“⁸). Ka „Pirxis“ on ju negatiivselt kujutatud ahnete kapitalistide suurkorporatsioonide mahhinatsioone, et iga hinna eest robotid masstootmisse saata. Sellest aga ei sõnagi, et NSV Liidu üks ja ainus suurfirma, millel osalus kõiges – kommunistlik partei –, tegutses oma põhimõtete teostamisel veelgi sirgjoonelisemalt ja armutumalt.

Lääne filmidest on siin mõjutusi muidki peale „Tähesõdade“. Avastseen roboti elluäratamisega on peaaegu otsene tsitaat „Frankensteini“ loost ning paneb ka paika „Pirxi“ samalaadse teema, mis on üllatavalt religioosse alatooniga: valgustatud inimene võib küll endale võtta jumala rolli ning kätesse elu loomise ime, aga selline üleastumine saab pikemas plaanis karistatud. Androidide teema haakub aga üsna hästi Ridley Scotti „Tulnukaga“⁹. Mõlemas filmis näeb avakosmoses toimetavat meeskonda, kelle liikmete seas on robotid. Robotitel on oma agenda, mis ei ühti inimeste omaga, ja ülesande täitmisel pannakse proovile nende tehis­kehad. Kuni rebenemiseni. Body horror’ini. Suurfirmad teevad konspiratiivseid salaplaane eesmärgiga saavutada totaalne võim üksikindiviidi üle. Ja vahet pole, kas firma nimi on Weyland-Yutani, nagu see on „Tulnukas“, või United Atomic Laboratories, nagu seda nimetatakse „Pirxis“.

Suvi 1979

1979. aasta suvi on tagantjärele vaadates tõeline ulmesuvi. 25. mail esilinastus Moskvas „Stalker“, vaid päev hiljem, 26. mail Varssavis „Navigaator Pirx“ ja 24. augustil Tartus Ekraani kinos „Hukkunud Alpinisti hotell“. Ja lisaks sellele tehti samal aastal Eestis ka väga mõjus ulmeline lühifilm, Raul Tammeti „Soolo“.

„Navigaator Pirx“ osutus väga edukaks, linastudes Tallinna kinodes kuu aega ja alguses lausa kolmes kinos¹⁰. Nüüdseks on „Navigaator Pirx“ jäänud veidi oma eakaaslase „Hukkunud alpinisti hotelli“ varju, aga mõlemale jätkub ruumi Eesti napis ulmefilmiloos. Küll väga meestekeskses, sest navigaator, stalker ja alpinist on ju neis filmides mehed. Nõukogude ulme meestekesksusele on „Navigaator Pirxi“ näitel osutanud ka Eva Näripea oma põhjalikus uurimuses netiajakirjas Kinokultura¹¹.

Tehisintelligentsi ümber toimuv sagimine ja paanika on „Navigaator Pirxis“ käsitletud moraali- ja progressiteemad hoidnud endiselt aktuaalsed, aga huvitava arenguna on „robotite“ puhul suures osas nüüdseks loobutud kehalisusest. Bot’ide ajastul on ehk värskendavalt vanamoeline vaadata filmi robotitest, kellel on füüsiline keha, ja mõelda, kas ka tehisintelligentsi loomisega astub inimene oma volitustest üle ja „elu loojate“ sekka.

1 „Navigaator Pirx“, Marek Piestrak, 1978.

2 Stanisław Lem, Opowieści o pilocie Pirxie. Wydawnictwo Literackie, 1968.

3 „Star Wars“, George Lucas, 1977.

4 „Hukkunud Alpinisti hotell“, Grigori Kromanov, 1979.

5 Stanisław Lem, Solaris. Wydawnictwo Ministerstwa Obrony Narodowej, 1961.

6 Kevin C. Carnes, Arvo Pärt, Hardijs Lediņš and the Ritual Moment in Riga, October 1977. – Res Musica 2019, nr 11.

7 Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski. „Hukkunud Alpinisti“ hotell. Sarjas „Mirabilia“, Eesti Raamat, 1975.

8 „31. osakonna hukk“, Peeter Urbla, 1979-1980.

9 „Alien“, Ridley Scott, 1979.

10 Õie Orav, Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977–1991. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004.

11 Eva Näripea, Transnational Spaces of Science Fiction: An Estonian-Polish coproduction The Test of Pilot Pirx (Test pilota Pirxa / Navigaator Pirx, 1978). – Kinokultura 2010, nr 10. https://www.kinokultura.com/specials/10/pirx-naripea.shtml