Lin Yutang, Elamise tähtsus. Inglise keelest Mall Pöial. Tänapäev, 2006. 462 lk.
Lin Yutang on mees ajastust, mille loomuliku arengu jätkudes oleks Hiina tänapäeval ehk tõesti ilus ja õitsev maa ning Hiina ja läänemaailma kokkupuutest oleks võitnud nii üks kui teine. Kahjuks katkes areng pärast aastaid kestnud segadusi 1949. aastal kommunistide õudustega Hiina Rahvavabariigis ja oli pikka aega pärsitud ka sõjaseaduste all elanud Taiwanis.
Lin Yutang, sündinud 1895. aastal Kagu-Hiinas ja saanud hariduse Shanghais ning edaspidi Ameerikas ja Euroopas, kuulus põlvkonda, kes omandas Vana-Hiina tarkused ja stiilitunnetuse ning võtsid loomulikuna omaks lääne teadmised. Neist said härrasmehed nii Hiina kui Euroopa malli järgi. Lin oli pärit kristlikust perekonnast, kuid loobus kristlusest juba varakult ja pöördus hiina oma mõtte poole. Temast sai see, kes tajus sügavalt ja hoidis tallel hiinlaste sajanditepikkust elutarkust ja, tundes lääne mõtlemist ja probleeme, suutis selle tarkuse viia ka Hiinast väljapoole.
Kuulus kirjanik sai temast just läänes. Tagant tõugatuna Pearl Bucki soovitusest kirjutas Lin 1935. aastal oma esimese raamatu “Minu maa ja rahvas”, et tutvustada hiina kultuuri Ameerika inimestele. Sellest sai menuk, mille järjena kirjutas ta 1937. aastal veelgi populaarsema “Elamise tähtsuse”, mis annab sügavamalt edasi hiina mõttelugu ja väljendab ka Lini enda vaateid.
Lin Yutang ütleb ise, et ega ta raamat päris filosoofia ole. Ega vist. See on hea ja lobe öökapiraamat, mida võib igal õhtul jupikaupa lugeda. Kui ka mõni osa meelest ära läheb, pole midagi – võib jälle uuesti lugeda või ka vahele jätta, kuid selle raamatu kaudu saab hulga lähemale ühele suurele kultuurile. “Elamise tähtsus” pole ainult kogum filosoofilisi esseid, vaid ka ülevaade hiina kultuurist koos ulatuslike tsitaatidega hiina kirjandusest – valik, milline varem pole eesti lugejani jõudnud. Muidugi on kahju, et see kirjanduse antoloogia on tõlgitud inglise keele kaudu, erandiks vaid Konfutsius ja Lao-zi, kelle puhul on ära toodud Linnart Mälli tõlked otse originaalist. Kuid hea toimetaja Märt Läänemetsa poolt ülevaadatuna on ka teised klassikakillud originaalilähedased saanud.
Oleme küllalt harjunud lääne inimese hämmastusega muu maailma veidruste üle, nüüd võime näha, kui veider tundub meie maailm väljastpoolt vaadatuna, kuivõrd naeruväärsed on läänes nii mõttekad, ainumõeldavad ja “põhjendatult” õiged arusaamad ja ellusuhtumine. Ühtlasi avaldub ka pentsikus, kui oma kultuuri – antud juhul hiina oma – paremaks peetakse. Nagu paljudes muudes asjades, on hiinlased ka enesekiitmises meistrid: kõik see jutt “viie tuhande aastasest kultuurist” – ning rind kummub uhkusest. Kahjuks pole eneseimetlusest päriselt vaba ka Lin Yutang. Kuid nagu öeldud, annab ka see lääne inimesele võimaluse mitmel moel oma kivinenud tobedused üle vaadata ja nende üle naerdagi.
“Elamise tähtsus” on nii ulatuslik kultuurikäsiraamat, et sellest lühidat ülevaadet anda ei saagi. Kõne alla tulevad nii religioon kui filosoofia, kirjandus, kunst, söögi- ja joogikombed, perekonna alused ja reisimise tähendus ning palju muud. Kõige alusena tundub Lin hindavat vana hiina tarkuse seda osa, mis ehk kristalsema kuju on saanud taoistlikus mõtlemises ja sellest lähtuvas kunstifilosoofias. See spontaanset, ent rafineeritud hetke hindav meelisklus tõstab esile ka nautimise ja logelemise. Ja need on Lini jaoks üdini positiivsed mõisted. Muidugi meeldib talle neid nähtusi ehk eriti esile tõsta seetõttu, et need hakkavad iseäranis vastu nii angloameerika kui saksa mõttelaadi jäikusele, korrakultusele ja töö tähtsustamisele. Nende kaudu saab paremini esile tõsta lõhet, mis valitseb Euroopa ja Hiina vahel, ja seetõttu ehk lääne inimesele ka midagi õpetada.
Kuidas nautida elu? Seda peab Lin hiina filosoofide ainsaks tõeliseks probleemiks. Edasi on oluline vaid see, kes oskab kõige paremini elu nautida? Kui mõni filosoof ka räägib pealtnäha midagi muud, siis tegelikult mõtleb ta ometi, kuidas nautida. Ilmselt on säärane filosoofia ka Lini raamatu suure menu põhjuseks läänes. On ju naudingu tähtsustamine hea vastumürk töömoraalile ja edukultusele. Sest hiinalik nauding ei ole enesele nautimisõiguse väljavõitlemine või magustoidu lubamine pärast rasket töörabamist. Ei, nauding on seotud logelemisega, isegi laisklemisega. Ja logelemine ei ole lodev, vaid ergas ja sügava huumoritajuga. Just huumoriga suhtumine kõigesse, mida inimesed nii idas kui läänes on harjunud tõsiselt võtma, teeb Lini analüüsi ja filosoofia sügavaks. Samas annab seesama huumor meile põhjust tema raamatut öökapil hoida, et seda lugedes mõnusasti uinuda.
Sugugi kõike ei saa ka Lini enda puhul tõsiselt võtta. Näiteks seda, kuidas ta kaldub kõrvutama Hiinat ja läänemaailma, kasutades selleks eri tüüpi tekste: ühelt poolt hiina kirjandusklassika ja kõrgklassi ning intelligentsi eluvaade, teiselt kaasaegse (1930ndate) Ameerika igapäevaelu, eelkõige kesklassi ellusuhtumine. Kuigi Lin leiab ka lääne kirjandusest hiina omadega võrreldavaid väärtusi, kasutab ta oma kriitikas lääneliku mõtte põhinäitena siiski Ameerika kesklassi vaateid. Neid on ehk efektne võrrelda, kuid sugugi mitte aus.
Ja siis veel näilised vasturääkivused, mis on iseloomulikud sellele hiina mõtteviisile, mida esindab Lin. Nimelt ülistada logelemist, kuid teha ise sealjuures palju tööd. Ei saa ju öelda, et Lin poleks palju tööd teinud ja nii mõndagi saavutanud. Vaevalt saab ka uskuda, et ta ise reisis ta enda kiidetud viisil: vaatamisväärsustest välja tegemata ja tahtmata end harida. Kuid tema arutlused neil teemadel on siiski vabastavad ja igast toimingust saab analüüsi käigus tähis vaimsel teel. Lin ütleb, et “hea reisija on see, kes ei tea, kuhu ta teel on, täiuslik reisija aga ei tea ka seda, kust ta tuleb”, viidates vajadusele heita endalt koormavad igapäevatoimingud ja sissejuurdunud rollid. Nii on logelemine vajalik, et vabastada klammerdumisest tühistesse asjadesse, ja nautimine vajalik, et osataks hinnata hetke. Midagi pole vaja teada aga vaid nendest asjadest, mis takistavad tõelist mõistmist.
Hiina elujaatav meel väärtustab naudingus ka kire ja pahed, sest need on samuti inimlikud. Kuid need on inimlikud ainult siis, kui on osa kultuurist. Kultuur on aga kõige selle tundmine, mida sajandite vältel on kirjas ja meeles talletatud. Tõeline nautija ja logeleja peab olema nautimiseks ja logelemiseks ette valmistatud.
