Burleigh analüüsi aluseks on aga kontseptsioon natsismist kui „poliitilisest religioonist”. Natsiriigil olid oma jutlustajad, riitused ja liturgia, oma dogmad, pahed ja voorused. Füürer ise esines kui messias, lunastuse tooja saksa rahvale. Selliste seoste nägemises pole midagi põhimõtteliselt uut ei ajalookirjutuse ega ka omaaegse kaine pilgu jaoks, mis tabas  ära ilmsed paralleelid näiteks usufanatismiga. Burleigh rõhutab aga, et natsism mitte ainult ei omastanud mõningaid liturgilisi tunnuseid kristlikke traditsioone kandva maa kergemaks enda poole meelitamiseks. Natside kontrollitud riigi paljude elanike hinges võttis tõepoolest võimust võltsteaduslik usk, et kui deemonlikust klassist või rassivaenlastest on jagu saadud, muutub inimkond täiuslikuks. Ning valitud rass, nii nagu Nõukogude Liidus juhtiv klass ja avangardistlik partei, kujutas endast saatuse privilegeeritud täideviijat. Burleigh on võtnud eesmärgiks selle asjaolu läbimõtestamise tungimaks natsismi kui nähtuse olemuseni.         

Ideed poliitilisest religioonist kombineerib Burleigh omakorda arusaamaga natsismi ja kommunismi režiimi totalitaarsest olemusest, pidamata silmas mitte üksnes robotlikult efektiivset kõikjale ulatuvat totaalset kontrolli,  vaid nende režiimide loomuomast küllastamatust ja röövellikkust, mis ei piirdunud riigile määratud tavapäraste valdkondadega. Totalitaarne režiim püüdis luua uut inimest, valitseda perekonda ja imbuda sisse üksikisiku mõttemaailma ning kogu ühiskonda. Tõrjudes totalitarismiteooriaid kommunismi ning natsismi liialt lihtsustava samastamise tõttu tabanud kriitikat, mis võimaldas tituleerida selle lähenemise külma sõja ideoloogiliseks produktiks,  hindab Burleigh selle lähenemisviisi pakutavaid võimalusi Nõukogude kommunismi ning natsismi kõrvutamisel. Lähtuvalt seisukohast, et totalitaarsed režiimid on „põhilises sarnased”, kuid mitte „täiesti sarnased”, ongi käesolevas raamatus võimalusel rikastatud käsitlust natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu võrdlemisega, mis kindlasti kujutab omaette väärtust nende maade ja rahvaste seisukohast, kes pidid üle elama mõlemad diktatuurid.     

Rõhutades laiema perspektiivi olulisust natsi-Saksamaa ajaloo käsitlemisel, tuletab Burleigh meelde, et Hitleri-vastases võitluses osalemine andis iroonilisel kombel „võltsi moraalse ja poliitilise legitiimsuse oreooli” ning vabastajakuvandi mitte vähem julmale türanniale idas, mis selle võimu all elama pidanud rahvaste silmis ei lasknud II maailmasõja lõppu kuidagi paista vabanemisena – asjaolu,  mille jätkuv teadvustamine ja esiletoomine lääne ajalookirjutuses kindlasti rõõmustab siinset silma, nagu üldse asjaolu, et ajalist ning ruumilist avarust taotledes ei piira Burleigh end üksnes natsi-Saksamaa või Lääne-Euroopa vaatepunktiga. Geograafiliselt võtab ta ette põhjaliku rännaku ka läbi okupeeritud IdaEuroopa. Raamatu kümme peatükki katavad ajavahemiku I maailmasõja lõpust ning selle mõjudest Weimari vabariigile kuni liitlaste  tegevuseni sõja tulemuste ning Saksamaa sõjajärgse korralduse määramisel. 

Natside võimuletuleku selgitamiseks loob tugeva baasi esimeses peatükis põhjalikku läbivalgustamist leidev vabariigi periood. Rahva enesetunnetusse tõid sõda ning sellele järgnenud ebastabiilsus ja segadus pettumuse ning lootusetuse, millest kujunes sügavam ontoloogiline kriis. Sellele reageerimisel suutis  eduka valemi leida just natsipartei, ühendades omavahel patriotismi ning „õiglusel” põhineva „moraalmajandusliku sotsialismi”, lubades ühtlasi „üldised” huvid „isiklikest” ettepoole seada.” Süvitsi ja haaravalt on käsitletud natside võimuletulekule järgnenud seaduslikkuse ning moraalsete väärtuste kokkuvarisemist, kui natsism hakkas sisse tungima inimelu igasse sfääri perest ja kirikust ning sotsiaalhoolekandest kuni tööelu ning õigusemõistmiseni, lagundades seniseid moraalseid põhiväärtusi kandnud institutsioone ning seeläbi ka neid väärtusi, asendades need järk-järgult sellega, mida Burleigh nimetab „moraalseks uusbarbaarsuseks”. Järk-järgult ja juba õige algusest peale algas ühiskonna väidetavate „vaenlaste” ja „koormajate” tõrjumine väljapoole seadust. Pseudoteaduslikest ja apokalüptilistest nägemustest inspireeritud hävitustöö inimelude kallal, holokaust ja rassisõda on selle raamatu kahtlemata  kõige põhjalikumalt läbi kirjutatud temaatika.       

Omaette alapeatükid on pühendatud eugeenikale ning eutanaasiaprogrammile. Ida-Euroopas  leiavad eraldi põhjalikku tähelepanu biopoliitika avaldumine käitumises „madala arengutasemega” slaavlaste suhtes, sõjavangide, sunnitööliste ning partisanivõitluse tõttu löögi alla sattunud tsiviilelanike trööstitu olukord. Burleigh on paikkondade kaupa kirjeldanud holokausti kandumist üle kogu mandri. Tõstatades küsimuse kohalikust initsiatiivist ning vastutusest, rõhutab autor, et ehkki IdaEuroopas toimunud sündmuste katalüsaatoriks  ning sündmuste ahela vallandajaks oli „natside üleeuroopaline märatsemine”, kannavad need riigid siiski osa vastutusest järgneva „etnilise puhastuse” ja rassistlike massimõrvade eest. Raamatu üheks väärtuseks on Burleigh’ sissevaated nii süüdlaste kui ohvrite, aga tundub, et kõige põhjalikumalt just vastupanijate mõttemaailma. Teda pole huvitanud mitte üksnes see, mis juhtus, vaid ennekõike see, kuidas sündmuste osalised ja pealtnägijad olukorda  ning teisi inimesi tajusid. Toetudes neil puhkudel palju isiklikele ülestähendustele, seisukohavõttudele ja mõtteavaldustele kirjades, päevikutes ja mujal, on ta üritanud vaadata inimeste hinge mitte ohvrite või kurjategijate massi, vaid indiviidi tasandil. Läbi kaasaegsete silmade avaldub selle katastroofi tõeliselt inimlik ajalugu, mis võimaldab tuua esile ka inimlike reaktsioonide spektri mitmekesisuse; ka rängimates olukordades on Burleigh üritanud  leida jälgi iseseisvast mõtlemisest, kaastundest ning inimelu väärtustamisest. Selliseid juhte on autor käsitlenud varjamatu sümpaatiaga. 

Universaalsele pealkirjale vaatamata ei pretendeeri see teos Hitleri Saksamaa kui ajalooperioodi ja äärmiselt komplitseeritud teemavaldkonna kõigekülgsele avamisele.  Rea suuri küsimusi jätab Burleigh välja põhimõtteliselt. Tema sulest pärineb terav kriitika moderniseerimisteooriate ning kõikvõimalike ratsionalistlike ja strukturalistlike teooriate viljelejate pihta, kes piirduvad juhtunule utilitaarsete põhjenduste otsimisega. Soovi tõttu mitte rääkida Hitleri Saksamaast „tavapärasel” viisil on jäetud peaaegu täielikult puudutamata näiteks ajalookirjutuses palju tähelepanu pälvinud küsimused diktatuuri „moderniseerivast” mõjust, ideoloogiliste kavatsuste või struktuuride osast „lõpplahenduse” kujundamisel. Selle asemel on autor võtnud teadlikult eesmärgiks „immutada” raamat läbi natsirežiimi (ja teiste Saksamaal ja väljaspool Saksamaad viibinute) rassiliselt motiveeritud kuritegevusest, kuna ükski minevikutahk pole neist õudustest päriselt lahutatav.       

Selline moraalne hoiak iseloomustab nii Burleigh’ sisulisi seisukohti kui ka laiemalt väljenduslaadi. Tema keelekasutus on jõuline, värvikas ja nüansirikas ning kindlasti mitte neutraalne. Natsirežiimi toime pandud õudused äratavad kahtlemata emotsioone ning Burleigh ei kuulu selliste autorite hulka, kes üritaks varjata oma sümpaatiaid ja antipaatiaid ning moraalset seisukohta. Ta leiab koguni, et ajalookirjutuse pürgimus väärtushinnangutest vabastamise suunas on põhjustanud suutmatuse tabada natsismi põhjustatud moraalimuutust. Lisaks interpretatsioonilisele terviklikkusele  on selles raamatus isikupära, karakterit ja kirglikkust, mille hindamine sõltub küll ilmselt suuresti lugeja maitsest.       

Vaatamata sellele temaatikale pühendatud raamatute muljetavaldavale hulgale raamatulettidel, võib nii suurele haardele pretendeerivaid eesti keelde vah
endatud teoseid Hitleri  ja tema Reich’i kohta jätkuvalt üles lugeda ilma kõiki ühe käe sõrmi ära tarvitamata – Kershaw monumentaalse kaheköitelise Hitleri biograafia kõrval tulevad kõne alla veel vaid Overy ja Gellately diktatuure võrdlevad käsitlused. On hea meel tõdeda, et neile on tulnud kaalukat lisa.