Natsionalism valib rahvuslikust ajaloost positiivseid või dramaatilisi sündmusi omal äranägemisel, et õigustada oma põhimõtteid, ideaale ja tegevust. Nii mugav on öelda, et seisame endisaegse hiilguse ja õnneaja taastamise eest ning suruda selle ettekäändega läbi diskrimineerivat ja konservatiivset poliitikat. Oma uuemaid teoseid tutvustas kaks kunstnikku: Kristina Norman ja Martin Krenn.  Kui esimene tegeleb mäletamise ja võimu mehhanismide uurimisega monumentide ja Tallinna linnaruumi näitel, siis teine töötab kollektiivse amneesiaga, otsib ajaloost just unustatut ja kõrvaletõrjutut ning eksponeerib oma uurimistulemusi linnaruumis. Vaate rahvuslusele ja ajaloole andsid Tallinna ülikooli poliitilise filosoofia professor Siobhan Kattago ning Venemaa teaduste akadeemia filosoofia instituudi teadur Aleksei Penzin, kes on ka  kunstnike ja aktivistide rühmituse Što Delat? (Mida Teha?) liige ja seega kunstist mitte kaugel seisev isik. Seminarijärgsel päeval peeti Sirbi toimetuses väike vestlusring, kus osalesid Eva Fotiadi, Martin Krenn, Katarzyna Ruchel-Stockmans ja Reet Varblane. Vestluse viis läbi Rael Artel. 

Palun võtke kokku seminaril räägitu?

Katarzyna Ruchel-Stockmans: Sel seminaril oli minu idee skitseerida, kuidas kaasaegne kunst tõlgendab ajalooga seotud visuaalsust. Pean visuaalse materjali rolli ajaloos tähtsaks ning pakun välja, et ajalugu ise on muutunud väga visuaalseks, sellest mõeldakse visuaalide kaudu. Loomulikult on ajaloo visualiseerumisel oluline mõju kunstnikele: kuidas nad sellele  reageerivad, millised ideoloogiad on peidetud kujutistesse? Kui tegeleda rahvusluse ideega, siis ajalugu on tihti kirjutatud rahvuslikus kontekstis. Soovisin näidata belgia kunstniku Luc Tuymansi töid, kes on reageerinud flaami natsionalismile üsna erilisel moel. Tal on maaliseeria „Heimat” („Kodumaa”), seda on keeruline täpselt tõlkida. Üks selle seeria maal kujutab flaami rahvusluse jaoks tähenduslikku ja märkimisväärset monumenti. Sellega mälestatakse Teises maailmasõjas langenuid ning tekkimise loolt on see väga sarnane teie vastvalmiva ristimonumendiga. See objekt on olnud seotud flaami rahvusliku liikumisega, mis aga diskrediteeris ennast sõja ajal koostöö tõttu natsidega: flaamid lootsid, et natsid aitavad neil saavutada iseseisvust. Oma uurimuses tahan osutada sellele, kuidas käsitleb kunstnik maali või ka laiemalt visuaalse kujundi kaudu seda temaatikat, kuidas ta kombineerib kultuuri  visuaalseid elemente, kuidas on võimalik saavutada dialoog ja selle kaudu jõuda uute ideedeni.

Eva Fotiadi: Kui mõelda Kreeka ja kreeka kultuuri peale, siis esimene, mis meenub, on loomulikult anktiikajastu, antiikkultuur. Minu uurimuse alguspunkt on siiski kaasaegne linnakeskkond: ma elan linnas, näen, mis seal toimub. Kui kõnnin tänaval, siis mõni aeg tagasi võis näha seal peamiselt ainult kreeklasi, nüüd  aga inimesi kõikjalt üle maailma. Nii oligi minu ettekande lähtepunkt muutuv (muutund) linnakeskkonnas, praegune aeg ja kuidas tuleb praegu esile see, mis varem oluline oli, ehk mineviku seos olevikuga. Kindlasti on kohal ka antiik, kuid mitte ainult. Kui ettekannet kirjutasin, siis otsustasin, et ei ehita seda üles lineaarsele jadale, vaid keskendun väiksematele, kaootilistele tänavasündmustele. 

Mulle meeldis su šoppamise ja ajalookirjutamise võrdlus: me valime ajaloost sündmusi, millega soovime suhestuda, millele soovime tähelepanu pöörata, just samamoodi  nagu sobivaid esemeid poes.

E. F.: Sellel on veel teine külg: kõigepealt valime ja kollektsioneerime, sealjuures ka unustame midagi. Arvan, et see on vastupidine natsionalistlikule mõtlemisele, sest natsionalismis rõhutatakse jätkuvust ajas, rahvuse säilimist, järjepidevust.

K. R.-S.: Ma pole nõus, et see on vastupidine protsess, sest rahvuslik ajalookäsitlus toimib selektiivselt: valitakse välja ainult need sündmused,  mis seostuvad ja toetavad rahvuslikku heroilist või mütoloogilist narratiivi. Poola ajaloos on kesksel kohal rahvusliku kannatamise idee. Kõik seminari ettekanded osutasid järjest hoogustuvale rahvusluse domineerimisele. Flandrias on seda iga päev näha. Mulle, kes ma olen võõramaalane, antakse laupäeva hommikul turul kätte Flaami lipp, küsimata, kes ma olen, kas ma seda tahan, mis see võiks minu jaoks tähendada jne. Luc Tuymansi töödes kujutatud monumendi juures viiakse igal aastal läbi padurahvuslikke tseremooniaid.

E. F.: Massiüritused on rahvuse eneseteadvuse seisukohalt üliolulised. Massiüritused, olgu need siis ühiselt pidutsemine, demonstratsioonid või tänavarahutused on kollektiivne kogemus, mis toodab kollektiivseid mälestusi ja kogemusi.       

Kui kuulasin Eva Fotiadi ettekannet, mis kõneles Kreeka rahvusluse ja antiigi seostest, jalgpalli EMi võidu tähistamisest ning sellest, kuidas olümpiamängude meeleolu peegeldus Ateena tänavatel, tekkis mul tunne, et rahvusluse üks peamisi väljendusviise on väga performatiivne, vaatemänguline. Inimesed esinevad iseendale, oma rahvuskaaslastele ja võõrastele, nad tahavad end näidata ja tunda rahvuse osana. Ausalt öeldes olin rabatud, kui möödunud suvel kuulsin, et Eestis taaslavastatakse riigi raha eest 20 aasta eest toimunud öölaulupidu. Reet Varblane: 1988. aasta öölaulupidu oli laulva revolutsiooni orgaaniline osa: inimesed  kogunesid, hakkasid laulma ning see kestis hommikuni. Tollal oli see normaalne, spontaanne eneseväljendus. Sellest võtsid osa ka need, kellele massiüritused ei meeldi. Nüüd, 20 aastat hiljem, oli see tellitud programmiga riiklik üritus. Mulle tekitas see n-ö külmavärinatunde. Ja samas läksid noored inimesed sellega kaasa: Tallinna lauluväljak oli rahvast täis.   

1980ndate lõpul oli rahvuslus kogu endises Ida-Euroopas vastupanuliikumise positsioonis, aeg on möödunud ja sellest on kujunenud valitsev ideoloogia. 1988. aasta sündmuse taaslavastamine jättis suursuguse  performance’i mulje, see oli show, kus inimesed vabatahtlikult osalesid ja kaasa mängisid. Ainus küsitavus selle juures on see, et rahvuslus pole enam see, mis 20 aastat tagasi. Ja kui säärane ettevõtmine leiab kajastamist seltskonnaajakirjanduses presidendi abikaasa kleidi tasemel, siis pean seda sümptomaatiliseks. Öölaulupidu on hea näide, kuidas üks sündmus korjatakse ajaloost üles ja sellele hakatakse ekstra  tähelepanu pöörama. Martin, ehk selgitaksid, kuidas sa kunstnikuna oled valinud Austria ajaloost just need juhtumid, mida oma kunstis käsitled?

Martin Krenn: Üritan oma projekte teha eelkõige avalikus ruumis ja keskenduda sündmustele või seikadele, mis on avalikkuse eest pisut varjatud või kuidagi tagaplaanile jäänud. Oma ettekandes „(Taas)kirjutades ajalugusid” ma võtsin aluseks, et ajalookirjutusi tuleb vaadata  kriitiliselt, samuti tuleb meeles pidada, et ajalugu pole kunagi lõplikult fikseeritud, lõpetatud lugu. Pigem kirjutatakse seda pidevalt ümber, lähtudes tänasest päevast. Just sellest ümberkirjutamise protsessist olengi huvitatud. Olen tegelenud nii kodumaa ja kodaniku lingi loomise mehhanismide kui ka minevikku kujutava pildimaterjali uurimisega. Austrias ei saa mööda natsistlikust minevikust ja denatsifitseerimisprotsessist, mis pole õieti lõpule jõudnudki. Natsionalismist rääkides pean väga tähtsaks, et oldaks võimelised enesele teadvustama, et ei ole ainult üht moodi, vaid erinevat natsionalismi, sealhulgas ka põhiseaduses väljendatud patriotism. Näiteks Ameerikas on see teistsugune kui Euroopas. Mul oli väga huvitav kuulata Siobhan Kattago ettekannet, milles ta viitas Ameerika Ühendriikide presidendile Obamale ja võrdles rahvuslust religiooniga.  Arvan, et see on suur asi, et Ameerikas on nüüd mustanahaline president, see on ajalooline moment.     

Kas tahad öelda, et patriotism on pigem seotud eelkõige konstitutsiooni ning sellega, kuidas olla kodanik? 

M.
K.: Tahan vaid rõhutada, et patriotism ja natsionalism ei ole üks ja sama. Mina olen mõlema vastu, kuid aeg-ajalt võib patriotism kutsuda esile positiivseid muutusi.       

Eesti praeguses avalikus diskursuses on arutluse all vaid üks küsimus: eestlus ja kuidas olla eestlane. Õigemini on see igasuguse teema foon ja seetõttu kujunenud peateemaks – alates spordist ja lõpetades põllumajandusega. Eesti oleks justkui suletud, muust maailmast isoleeritud tsoon. Saan aru Siobhan Kattagost, kui ta nimetab rahvuslust religiooniks: rahvuse osana kiputakse käituma nagu ususekti liige. Rahvus kohustab osa võtma teatud rituaalidest, jagama koodi jne.

E. F.: Tõepoolest, miks sellest sedavõrd palju räägitakse? Miks see on nii tähtis? Kas seda ei peaks võtma kui endastmõistetavat? Arvan, et sellel on mitmeid põhjusi, olulisim ilmselt, et see rahvus on kadumas: rahvaarv väheneb, toimub tohutu migratsioon,  globaliseerumine jne. Seda tajutakse, kuid sellega ei soovita leppida. Eesti kunstnik Flo Kasearu on teinud väga kõneka performance’i „Eesti skulptuur”, kus ta seisab rahvarõivastes postamendi otsas, käes silt „Ma olen surnud”. Teos kõneleb kestvusest: teame, et ühel hetkel see variseb kokku, lihtsalt küsimus on, millal see juhtub.

R. V.: Flo Kasearu töö on tore, igati asjakohane.  Aga ka praegu natsionalismist kõneldes tuleb selgelt eristada mõistlikku ja vulgaarset rahvuslust. Vulgaarse rahvusluse taga on sageli vaid teatud omakasu. Üks näide sellest on Tallinna peaväljakule püstitatav hiigelrist, mis sarnaneb selle flaami monumendiga, mida on Luc Tuymans oma maalil kujutanud. Belgias püstitati see pärast Esimest maailmasõda, meie teeme seda praegu. Ja sellel ei ole mitte midagi tegemist eestlase, eesti keele püsimisega.  Kurb on, et sellised otsused võetakse vastu ja surutakse läbi võimulesaamiseks ja seal püsimiseks.

M. K.: Natsionalismi kontsept loob küll võrdsuse, kuid ainult rahvuse sees. See on mineviku idee: seda on paari viimase sajandi jooksul läbi proovitud, praegu see enam ei toimi. Kapitalismi ideoloogia on lubanud inimestele võrdsust ja jõukust, kuid ka see on läbi kukkunud. Mis saab edasi? Mis saab edasi olukorras, kui  nii natsionalism kui ka kapitalism pole õnne toonud?. Olukorda komplitseerib ka asjaolu, et enamikus rahvusriikides elab väga palju vähemusrahvusi. Inimesed liiguvad üha rohkem, migratsioon kasvab. Ja vähemuste hulk aina suureneb.

E. F.: Kuidas ikkagi rahvuslust defineerida, et see hõlmaks kõik erinevad tasandid? On see võimalik? Aleksei Penzin kõneles oma ettekandes kolonialismist ja sellest, kas seda määratlust on õige kasutada Nõukogude Liidu kohta. Mis mõisteid on õige kasutada, kui kõneleme Ida-Euroopast? Kolonialismi ja postsovetliku olukorra võrdlus on iseenesest väga huvitav. Aga tuleb ka meeles pidada, et Nõukogude Liidu kogemus oli ka moderniseerimise kogemus – raudteede ehitamise, elektrifitseerimise, põllumajanduse mehhaniseerimise, moodsa massiühiskonna kogemus.  Ka Boris Groys on sellele viidanud.

K. R-S.: See ei ole Groysil tugev argument, sest kolonisatsioon on alati toonud kaasa kultuuri, haridust, infrastruktuuri, teid, sest sellega kaasneb kontrollimehhanism.

Jutuajamine jätkus veel tunde. Seminaril peetud ettekandeid saab kuulata Internetis aadressil www.publicpreparation.org. Valiku teinud ja üles kirjutanud Rael Artel